Kristi Küppar om sündünü 9. süküskuul 1975 (09.09.1975).

Kirändüsilma astsõ tä küländ ilda – 2025. aastagal võrokiilse luulõkogoga „Tei tuu tii“. Samal aastagal tulliva trüküst romaan „Viimane lusikas“ ja sama teos võro keelen „Perämäne luidsas“ ja viil eestikiilne luulõkogo „Sõnajalgne“.

Eestikiilse raamadu „Viimane lusikas“ käsikirä iist sai Kristi Küppar Eesti Kiränige Liidu 2025. aastaga romaanivõistlusõl Jaan Tõnissoni Postimehe fondi avvohinna, raamat tull vällä kirästüse Salv välläandmisõl. Seo raamatuga valiti Kristi Küppar ka 49. Anton Hansen Tammsaare kirändüspreemiä nominendis ja 2026. aastaga sügüse tõi raamat “Viimane lusikas / Perämäne luidsas” tälle Bernard Kangro kirändüspreemiä.

“Viimane lusikas” kõnõlõs neläkümnendin aastin naasõst, kiä lätt minevigu ratu pääle selgüst otsma.

Võrokiilse romaani välläandmist kõrrald Kübärä Kristi esi. Tä kõnõlõs umast romaanist niimuudu: „Seo raamat kõnõlõs egästütest meist. Õt inemises olõmisõ man om pall’o kihte. Kuimuudu mi ilmangi periselt lõpuni õi tiiä, miä meid kõigi mi valimiisi man mõotas. Kuis egälütel omma uma põhjusõ, tiiät sõs tuud vai mäng tuu põhjus su hindä ku pupõga. Mi kõik tulõmi umast latsõpõlvõst, umast lähkümbäst vai kavvõmbast minevästaost. Raamat kõnõlõs tuust, õt inemise omma hää. Ni targa. Ni kuis mi ka sõs, ku esi tuud tunnista-i, tahami hindä ligi tõist hingelist. Läbikäümist ja api. Kõnõlõs uskmisõst, hindä kullõmisõst.“

Loomingu kotsilõ:

Ilmunu om romaan “Perämäne luidsas”, Uma Leht 29.01.2026.

Allas, T. Üleveereluidsatäüs võroväelidse kirändüse marudat mekki. Uma Leht 12.03.2026.

Klemet, M.-L. Muigega muserdavast. Sirp 22.05.2026.

Luuk, L. Lusikaarheoloogiast. Vikerkaar 2026, nr 6.

Ruus, K. Lusikas kui haavapalsam. Looming 2026, nr 8.