Jaan Kaplinski sündü 22. näärikuul 1941 Tarton ja kuuli 8. põimukuul 2021. Tä om võrokõnõ imä puult: Nora Kaplinski esä Jaan Raudsepp oll raamadukaupmiis ja kuulmeistre, timält perisi Jaan luudusõ- ni poliitigahuvi. Kirändüshuvi tull koolin ja sugulaisi man Pindin, kon oll sõast ja okupatsiuunõst putmalda jäänü kõrralik raamadukogo. Jaani imä sugulaisi eläs egäl puul Lõuna-Eestin, kiränikul hindäl oll suvõkodo parhilladsõ Tartu- ja Põlvamaa piiri pääl Mutikul. Taa kotus and põhja ka Kaplinski võrokiilsele mõtõlusõraamatulõ “Mõtsa ja tagasi” (2014). Kaplinski latsõpõlvõraa Põlva lähkün Eostõn, Orava kandin Pääväkesel ja Tammiku talon Võro-Räpinä tii veeren saiva eläväs timä mälehtüisiraamatun “Latsepõlve suve” (2019), minka iist sai tä ka Bernard Kangro kirändüspreemiä (2020). Kaplinski pia kõkkõ võro keelen ja Võromaast kirotatut koondas raamat “Kultuurist väläh om hää olla”, miä ilmu Võro Instituudi kirästämisel 2023. aastagal.
Jaan Kaplinski esä, Tarto Ülikooli poola keele lektri Jerzy-Bonifacius-Edouard Kaplinsky küüditedi, ku poig oll viiekuunõ, Vinne vangilaagrihe, kon tä paari aastaga peräst hukka sai. Süüd oll veren – rahvusõn.
Jaan Kaplinski latsõiä ja sugulaisi kotsilõ või lukõ timä raamatust “Kust tuli öö”. Jutun “Mina” om kiränik uma edevanõmbis arvanu võrokõsõ, mulgi, seto, vinläse, sakslasõ, poolaka, juudi, leeduka ni tatarlasõ (lk 51). Perekonnaluku lahksas Kaplinski ka kiri- ja/vai mälehtüisiromaan “Isale” (2003).
1947-58 opsõ Jaan Kaplinski Tartu I keskkoolin, 1958-64 Tartu Riiklikun Ülikoolin, mink lõpõt ku prantsusõ filoloog. Erikava perrä opsõ tä viil strukturaal- ni rakendüskeeletiidüst.
Ammõtid om Kaplinski pidänü hulka. Päält ülikuuli (1964-72) tüüt tä säälsaman rehkendüskesküse ja ütiskunnalabori man, 1968-70 oll viil eesti kirändüse opitooli aspirant. 1974-80 oll tä ammõtin Talina botaanikaaian. 1980 tull Tartulõ ja oll Ugala tiatri kirändüsala juhataja, 1983-88 läts vahtsõst ülikooli mano, seokõrd oll väliskirändüse opitoolin. 1992-95 tüüt Jaan Kaplinski riigikogon.
Kaplinskilt om ilmunu kokko umbõs 20 luulõkoko (näist kats latsilõ) ja ligi 10 proosaraamatut. Kaplinski loomingut om küländ rassõ jaka luulõ-proosa ja ilokirändüse-publitsistiga telge pite. Võrokiilsit värsse pakva kogo “Tolmust ja värvidest”, “Ma vaatasin Päikese aknasse”, “Uute kivide kasvamine”, “Tule tagasi helmemänd” ja “Käoraamat”. Viimäne om valikkogo. “Õhtu toob tagasi kõik” esitäs autoritekste mano ka eesti rahvaluulõ kakkit, säälhulgan Võro- ja Setomaalt. Kogon “Valge joon Võrumaa kohale” om üts Käsu Hansu kiilne tekst. A pia egän kogon om tunda Lõuna-Eesti luudust ja inemist.
Heino Sikk om Jaan Kaplinski 50 aastaga juubõlis tõlknu võro kiilde kuus värssi kogost “Valge joon…” (Viruskundra 1991/2). Kaplinski puhtani lõunaeestikiilne luulõkogo “Taivahe heidet tsirk” ilmu 2012. aastagal ja tan om ka vannu hiina luulõtuisi lõunaeesti kiilde ümbre pant. 2006. aastagal ilmu muinasjuturaamat “Põhjatuul ja lõunatuul”, kos mitmõ jutu, näütüses “Tsiga taivatammõ all” ja “Kask ja kõiv” omma nii kirä- ku võro keelen.
“Kaplinski on otsustanud tõmbuda ühelt poolt eesti keelest tagasi võru keelde kui ürgsemasse, seadustest ja ettekirjutustest vabasse keeleruumi. Ja teisalt eelistab ta suhelda soome, inglise ja vene keeles,” andsõ Peeter Helme klassiku mõttit edesi aolehen Eesti Ekspress (Jaan Kaplinski: klassiku hüvastijätt emakeelega, EE 23.01.2011).
Hulka avvuhindu sian, mis Jaan Kaplinski om saanu, oll üts edimädsi Lõuna-Eesti kolhoosõ murdõluulõpreemiä 1969. aastagal luulõtusõ “Väläh om suur tuul” iist (ilmunu kogon “Ma vaatasin Päikese aknasse”). Viil om Kaplinski avaldanu perioodikan lühküidjuttõ ja kirotanu filmiskripte. Lavalõ om tuudu timä näütemänge: “Liblikas ja peegel” (Ugala 1982); “Põgenik” (Eesti Noorsooteater 1976); “Neljakuningapäev” (Eesti Draamateater 1977, Eesti Noorsooteater 1987, Pori Linnateater 1991).
Looming:
Luulõ
Jäljed allikal (1965)
Kalad punuvad pesi (1966)
Tolmust ja värvidest (1967)
Valge joon Võrumaa kohale (1972)
Kuhu need värvid jäävad (1975, üten Tiia Toometiga)
Ma vaatasin Päikese aknasse (1976)
Uute kivide kasvamine (1977)
Raske on kergeks saada (1982)
Tule tagasi helmemänd (1984)
Õhtu toob tagasi kõik (1985)
Käoraamat (1986)
Jalgrataste talveuni (1987)
Hinge tagasitulek (1990)
Tükk elatud elu (1991)
Mitu suve ja kevadet (1995)
Öölinnud, öömõtted / Yölintuja, yöajatelia / Nightbirds, nightthoughts (1998)
Õhtu on õunapuu (2007)
Taivahe heidet tsirk (2012)
Proosa
Kes mida sööb, kes keda sööb (19779
Udujutt (1977)
Jänes (1980)
Kust tuli öö (1990)
Teekond Ayia Triadasse (1993)
Isale (2003)
Põhjatuul ja lõunatuul (2006)
Lahkujad (2009)
Jutte (2014)
Mõtsa ja tagasi (2014)
Latsepõlve suve (2019)
Essee
Poliitika ja antipoliitika (1992)
See ja teine (1996)
Võimaluste võimalikkus (1997)
Usk on uskmatus (1998)
Jaan Kaplinski kotsilõ:
Kaplinski ja timä luudu kotsile om kirotõt pallo, tan om kirän seost õnnõ väiku osa.
Edasi 2.11.1969 (Karl Muru)
Keel ja Kirjandus 1973/11 (esihindäst)
Looming 1977/9 (Silvia Nagelmaa)
Edasi 16.07.1983 (Julius Ürt)
Keel ja Kirjandus 1985/4 (Mart Mäger)
Tulimuld 1985/4 (Mardi Valgemäe)
Edasi 14.09.1985 (intervjuu)
Maaleht 20.12.1990 (intervjuu)
Keel ja Kirjandus 1991/1 (intervjuu)
Sirp 5.04.1991 (S. Kuusisto)
Keel ja Kirjandus 1991/5 (Terje Trubon)
Postimees Extra 26.02.1994 (intervjuu)
Lukõ või ka Eesti kirjanduse ajaloo 5. osa tõist raamatut.
Ojar, T. Areen (Eesti Ekspressi kultuurilisa) 25.01. 2007 [raamat “Põhjatuul ja lõunatuul”]
Helme, P. Jaan Kaplinski: klassiku hüvastijätt emakeelega. Eesti Ekspress 23.01.2011
Ojar, T. Mõtsakeelen mõtsast. Uma Leht 9.09.2014 [raamat “Mõtsa ja tagasi”]
Ojar, T. Täheke 2007/4, [raamat “Põhjatuul ja lõunatuul”]
Soovik, E-R. Kodukoht ja teeleidmine. Kaplinski kirjutatust. Keel ja Kirjandus 2015/2
Kronberg, J. Roitja mõtsan. Sirp 23.01.2015 [raamat “Mõtsa ja tagasi”]
Jaan Kaplinski sündü 22. näärikuul 1941 Tarton ja kuuli 8. põimukuul 2021. Tä om võrokõnõ imä puult: Nora Kaplinski esä Jaan Raudsepp oll raamadukaupmiis ja kuulmeistre, timält perisi Jaan luudusõ- ni poliitigahuvi. Kirändüshuvi tull koolin ja sugulaisi man Pindin, kon oll sõast ja okupatsiuunõst putmalda jäänü kõrralik raamadukogo. Jaani imä sugulaisi eläs egäl puul Lõuna-Eestin, kiränikul hindäl oll suvõkodo parhilladsõ Tartu- ja Põlvamaa piiri pääl Mutikul. Taa kotus and põhja ka Kaplinski võrokiilsele mõtõlusõraamatulõ “Mõtsa ja tagasi” (2014). Kaplinski latsõpõlvõraa Põlva lähkün Eostõn, Orava kandin Pääväkesel ja Tammiku talon Võro-Räpinä tii veeren saiva eläväs timä mälehtüisiraamatun “Latsepõlve suve” (2019), minka iist sai tä ka Bernard Kangro kirändüspreemiä (2020). Kaplinski pia kõkkõ võro keelen ja Võromaast kirotatut koondas raamat “Kultuurist väläh om hää olla”, miä ilmu Võro Instituudi kirästämisel 2023. aastagal.
Jaan Kaplinski esä, Tarto Ülikooli poola keele lektri Jerzy-Bonifacius-Edouard Kaplinsky küüditedi, ku poig oll viiekuunõ, Vinne vangilaagrihe, kon tä paari aastaga peräst hukka sai. Süüd oll veren – rahvusõn.
Jaan Kaplinski latsõiä ja sugulaisi kotsilõ või lukõ timä raamatust “Kust tuli öö”. Jutun “Mina” om kiränik uma edevanõmbis arvanu võrokõsõ, mulgi, seto, vinläse, sakslasõ, poolaka, juudi, leeduka ni tatarlasõ (lk 51). Perekonnaluku lahksas Kaplinski ka kiri- ja/vai mälehtüisiromaan “Isale” (2003).
1947-58 opsõ Jaan Kaplinski Tartu I keskkoolin, 1958-64 Tartu Riiklikun Ülikoolin, mink lõpõt ku prantsusõ filoloog. Erikava perrä opsõ tä viil strukturaal- ni rakendüskeeletiidüst.
Ammõtid om Kaplinski pidänü hulka. Päält ülikuuli (1964-72) tüüt tä säälsaman rehkendüskesküse ja ütiskunnalabori man, 1968-70 oll viil eesti kirändüse opitooli aspirant. 1974-80 oll tä ammõtin Talina botaanikaaian. 1980 tull Tartulõ ja oll Ugala tiatri kirändüsala juhataja, 1983-88 läts vahtsõst ülikooli mano, seokõrd oll väliskirändüse opitoolin. 1992-95 tüüt Jaan Kaplinski riigikogon.
Kaplinskilt om ilmunu kokko umbõs 20 luulõkoko (näist kats latsilõ) ja ligi 10 proosaraamatut. Kaplinski loomingut om küländ rassõ jaka luulõ-proosa ja ilokirändüse-publitsistiga telge pite. Võrokiilsit värsse pakva kogo “Tolmust ja värvidest”, “Ma vaatasin Päikese aknasse”, “Uute kivide kasvamine”, “Tule tagasi helmemänd” ja “Käoraamat”. Viimäne om valikkogo. “Õhtu toob tagasi kõik” esitäs autoritekste mano ka eesti rahvaluulõ kakkit, säälhulgan Võro- ja Setomaalt. Kogon “Valge joon Võrumaa kohale” om üts Käsu Hansu kiilne tekst. A pia egän kogon om tunda Lõuna-Eesti luudust ja inemist.
Heino Sikk om Jaan Kaplinski 50 aastaga juubõlis tõlknu võro kiilde kuus värssi kogost “Valge joon…” (Viruskundra 1991/2). Kaplinski puhtani lõunaeestikiilne luulõkogo “Taivahe heidet tsirk” ilmu 2012. aastagal ja tan om ka vannu hiina luulõtuisi lõunaeesti kiilde ümbre pant. 2006. aastagal ilmu muinasjuturaamat “Põhjatuul ja lõunatuul”, kos mitmõ jutu, näütüses “Tsiga taivatammõ all” ja “Kask ja kõiv” omma nii kirä- ku võro keelen.
“Kaplinski on otsustanud tõmbuda ühelt poolt eesti keelest tagasi võru keelde kui ürgsemasse, seadustest ja ettekirjutustest vabasse keeleruumi. Ja teisalt eelistab ta suhelda soome, inglise ja vene keeles,” andsõ Peeter Helme klassiku mõttit edesi aolehen Eesti Ekspress (Jaan Kaplinski: klassiku hüvastijätt emakeelega, EE 23.01.2011).
Hulka avvuhindu sian, mis Jaan Kaplinski om saanu, oll üts edimädsi Lõuna-Eesti kolhoosõ murdõluulõpreemiä 1969. aastagal luulõtusõ “Väläh om suur tuul” iist (ilmunu kogon “Ma vaatasin Päikese aknasse”). Viil om Kaplinski avaldanu perioodikan lühküidjuttõ ja kirotanu filmiskripte. Lavalõ om tuudu timä näütemänge: “Liblikas ja peegel” (Ugala 1982); “Põgenik” (Eesti Noorsooteater 1976); “Neljakuningapäev” (Eesti Draamateater 1977, Eesti Noorsooteater 1987, Pori Linnateater 1991).
Looming:
Luulõ
Jäljed allikal (1965)
Kalad punuvad pesi (1966)
Tolmust ja värvidest (1967)
Valge joon Võrumaa kohale (1972)
Kuhu need värvid jäävad (1975, üten Tiia Toometiga)
Ma vaatasin Päikese aknasse (1976)
Uute kivide kasvamine (1977)
Raske on kergeks saada (1982)
Tule tagasi helmemänd (1984)
Õhtu toob tagasi kõik (1985)
Käoraamat (1986)
Jalgrataste talveuni (1987)
Hinge tagasitulek (1990)
Tükk elatud elu (1991)
Mitu suve ja kevadet (1995)
Öölinnud, öömõtted / Yölintuja, yöajatelia / Nightbirds, nightthoughts (1998)
Õhtu on õunapuu (2007)
Taivahe heidet tsirk (2012)
Proosa
Kes mida sööb, kes keda sööb (19779
Udujutt (1977)
Jänes (1980)
Kust tuli öö (1990)
Teekond Ayia Triadasse (1993)
Isale (2003)
Põhjatuul ja lõunatuul (2006)
Lahkujad (2009)
Jutte (2014)
Mõtsa ja tagasi (2014)
Latsepõlve suve (2019)
Essee
Poliitika ja antipoliitika (1992)
See ja teine (1996)
Võimaluste võimalikkus (1997)
Usk on uskmatus (1998)
Jaan Kaplinski kotsilõ:
Kaplinski ja timä luudu kotsile om kirotõt pallo, tan om kirän seost õnnõ väiku osa.
Edasi 2.11.1969 (Karl Muru)
Keel ja Kirjandus 1973/11 (esihindäst)
Looming 1977/9 (Silvia Nagelmaa)
Edasi 16.07.1983 (Julius Ürt)
Keel ja Kirjandus 1985/4 (Mart Mäger)
Tulimuld 1985/4 (Mardi Valgemäe)
Edasi 14.09.1985 (intervjuu)
Maaleht 20.12.1990 (intervjuu)
Keel ja Kirjandus 1991/1 (intervjuu)
Sirp 5.04.1991 (S. Kuusisto)
Keel ja Kirjandus 1991/5 (Terje Trubon)
Postimees Extra 26.02.1994 (intervjuu)
Lukõ või ka Eesti kirjanduse ajaloo 5. osa tõist raamatut.
Ojar, T. Areen (Eesti Ekspressi kultuurilisa) 25.01. 2007 [raamat “Põhjatuul ja lõunatuul”]
Helme, P. Jaan Kaplinski: klassiku hüvastijätt emakeelega. Eesti Ekspress 23.01.2011
Ojar, T. Mõtsakeelen mõtsast. Uma Leht 9.09.2014 [raamat “Mõtsa ja tagasi”]
Ojar, T. Täheke 2007/4, [raamat “Põhjatuul ja lõunatuul”]
Soovik, E-R. Kodukoht ja teeleidmine. Kaplinski kirjutatust. Keel ja Kirjandus 2015/2
Kronberg, J. Roitja mõtsan. Sirp 23.01.2015 [raamat “Mõtsa ja tagasi”]
