VR om sündünü 11. radokuu pääväl 1913. aastagal Võro liinan puusepä pojanaq. VR lahku Võromaalt joba noorõst pääst, a uma loomingu tuntumban osan om tää tagasi latsõpõlvõliinan. Põhiharidusõ sai VR Võro algkoolin 1920-27. Edesi opsõ Tarto Õdagugümnaasiumin 1929-38, päält tuud ülikoolin majandustiidüst.

Leiba tiinmä nakas` VR väega varra – joba 9-aastagadsõlt. Poiskõsõst pääst tüüt` tä saekaatrin ja turbasuun, oll` ajalehepoiskõnõ ja reklaamikliipjä. Tartun tiinse kooli- ja elämiserahha juussõlõikajanaq, vinne võimu aigu oll` VR lühküst aigu kortinaamõtnik, 1946-82 Tartu kliinilisõ sünnütüsmaja statistik ja arhiivipidäjä, ka raamadukogohoitja.

VR kirändüshuvi tekkü gümnaasiumi kirändüstunnõn, kooli almanahhin “Rada” ommaq ilmunuq tuuaigsõq avvuhindu võitnuq luulõtusõq ni lühüjutuq. 1956. aastagal ilmu kiräkiilne nuursuujutustus “Poisid tänavalt”, kon tegevüspaik om vabariigiaignõ Võro liin. Jutustus oll` populaarnõ ja om trükit vahtsõst 1959 ja 1976. Kiräkeelitsit novelle om VR-l ilmunuq Edasin, Tartu Rahvateatri om mäng´nüq timä näütemängõ ja timä teosside põh`al tett dramatiseeringit.

VR “tõnõ tulõminõ” nakas` Võro heränemisaoga. Võrokiilne mälestüisiraamat “Mo süämen ja meelen” koosnõs “Viruskundra” algusaastil ilmunuq juttõst. Raamat om pühendet Heino Sikalõ. VR kolmas raamat “Hõbelusikad” om krim`ka, kon tegeläisi jutt om inämbjaolt võrokiilne. Aokirändüsen ilmus edesi nii võro- ku eestikiilsit juttõ. 1998. aastagal sai VR III kotussõ võrokiilsidõ näütemänge võistlusõl näüdendigaq “Ku maa palli”. 1998. aastagal sai VR Bernard Kangro kirändüspreemia.

Looming:

“Poisid tänavalt” ER 1956 (2. trükk ER 1976)
“Mo süämen ja meelen” 1997
“Hõbelusikad” Võru lasteraamatukogu 1998

VR kotsilõ ommaq kirotanuq:

Õl. 29.XI 1956 (U. Liivaku)
Edasi 9. XII 1956 (E. Hameri)
Edasi 17. II 1963 (E. Teder)
Elu 30. XI 1996 (R. Susi)
Vir. IV 1997 (L. Valper)
Pm. 4. IV 1997 (R. Krusten)
VT. 19. IX 1998 (L. Valper)

Voldemar Raidaru loomingut

POPKA

Kas sa popkat mängi mõistat? Ei mõistaq! Oi, tuust um külh perätült kah´o. Tahat, ma oppa sullõ?

Kygõpäält piät yks popka olõma. Tuu um üts plekist tuus´. Tää või ka roostõnõ ollaq vai loppi pestü, pääasi ynnõgi um tuu, et tää pistü sais ja tedä saibaga lüvväq saa. Tõsõs piät egäl ütel hää saivas vai nui olõma. Sys saa nakada mängmä.

Miiq mänge popkat yks Koreli krundi aia veeren. Säält es olõq Petseri huulitsat viil prügütet ja sinnäq oll´ hää maa pääle juunt tõmmada. Kygõpäält tulõ tetäq üts tsyyr´. Sinnäq pandas popka pistü. Tsõõri mant kolmõ sammu kavvusõlõ tõmmatas juun´, sys viil kats´ sammu kavvõmbalõ ja tõnõ juun´, kolmas tulõ vitäq viil katõ sammu perrä. Kaeq, noq um kyik valmis. Noq um ynnõ popkavahti vajja. A tuud l”üdäs niimuudu: tuu popkaviskamise nui pandas üte otsaga varba pääle, tõsõst otsast piät näpuga kinniq. Saisat perämädse joonõ takan ja viskat nuia jalaga hindäst kavvõmbalõ. Kink nui kygõ lähämbäle jääss, tuust saagi popkavaht´. Ku no Lulu mängmä tull´, sys oll´ yks timä tuu. Tää oll´ kygõ vähämb ja jovva-s nuia nii kavvõhe visada ku tõsõq.

Noq tulõ ynnõgi tuu popka säält tsõõrist nuiaga vällä lüvväq. Kink nui no varba päält kygõ kavvõmbahe läts´, tuu visas´ kygõ inne. Ku popkalõ külge sait ja tuu tsõõrist vällä läts´, sys tull´ kipõstõ nuia perrä juuskõ. Tuuaig ku popkavaht´ popkat tsyyri tagasi sääde, tohe es tää sinno puttu, a nigu popka tsõõrin oll´, nii tohtsõ tää sinno nuiaga tsusada, popka vällä lüvväq ja sys pidi tuu “ärtsusatu” esiq popkavahis nakkama. Ku no tuu edimäne viskaja popkalõ külge es saaq, sys visas´ tõõnõ, ja nii edesi, kooniq kyik umaq nuiaq ärq pilnu olliq. Alati saaki-s popkalõ kiäki külge, sys saisõ popkavaht´ keset noid nuiõ ja kiä manoq tull´, tuud tsusas´, ja tõsõ matsuga põrot´ popka õkva tsõõrist vällä.

Tuu kygõ man lätsimi tüllü kah.

“Sa es tsuska minno!”

“Tsusksi jah!”

“Ärq võlss´ku, es tsuska.”

Lulu oll´ väikukõnõ ja miiq tükemi tälle yks ülekohot tegemä. Tuupääle nakas´ tää ikma ja rüüke:

“Ma ei mängiqki tiiqka!”

Sys ütel´ myni suurõmb. “Hää külh, Lulu, sul um õigus. Maq esiq näi, kuis sa ärq tsusksit.”

“Es tsuska, mis sa võlsit,” ai tõnõ vasta. “Mineq esiq popkavahis ku tahat.”

Mängurahu peräst tull´gi tuul tõsõl popkavahis minnäq.

A mynikõrd läts´ mäng nii huugu, et naksimi häämeele peräst rüükmä. Tuu oll´ sys, ku popka häste kavvõhe linnas´ ja kyik nuiaq kergehe kätte saimiq, vai mynõ muu as´a peräst kah. Miiq mänguplats´ oll´ piaaigu kuul´meistri Tedre aknidõ all. Ku no rüükmine nii kõvas läts´, et huulits järvest ujani tuud täüs oll´, sys tetti kuul´meistri akõn´ vallalõ ja hõigati:

“Lulu, tulõq tarrõ!”

Lulu võtt´ uma nuia ja läts´ ärq. Noq oll´ vahtsõt popkavahti vajja. Tull´ vahtsõnõ varbapäält nuiaviskamine, vahtsõ pahandusõq ja vahtsõnõ rüükmine. Mynikõrd tsusas Soola mamma värti vaihõlt pää vällä ja kamand´:

“Aksel, viiq tsialõ süük ette.” Aksel läts´ki tsialõ ts´olki viimä. Inämbide es saaqki tagasi tullaq. Pidi nakkama peedilehti tsagama.

Tull´ tuud kah ette, et varba veritses leit. Sys kussimi pääle. Ku esiq es saaq, sys teiväq tõsõq. Tuu pidi kygõ parõmb rohi olõma.

Ku no mitu aigu vihma es olõq tulnuq, sys ai tuu mänguplats´ hirmsahe tolmu üles. Perän mängu ollimi miiq mustaq nigu rehetondiq. Sys muu es avida ku tull´ tsuklõma minnäq. Inne tull´ yks popka ärq käkki. Tsusksimi kohegilõ viilavva veere alaq. Säält oll´ hää võtta, ku no tõnõkõrd jälqki vajja läts´. Varbaq tulliva kah inne uut mängmist är praavita. A Petseri huulitsan ellivä yks hääq inemiseq. Es tulõq meid kiäki ärq ajama vai mängmist kiildmä.

Umaq latsõq, kohe sa näid yks ajat.

AMEERIGA ABI VAI MINO HIMORUUG

Tuu oll´ õkva peräst Vabadussõta, ku no liina vaesõmbide inemiisi latsilõ väläköögist lõunaaigu suppi jaati. Tuu pidi olõma Ameeriga abi miiq vaesõlõ rahvalõ, kiä õkva priiss oll´ saanuq.

Maq säält lõunaaigu suppi es saaq. Mul oll´ esä ja imä, nuuq pidivä ummi latsi iist esiq huult kandma. A mu kygõ vanõmbal sysaral oll´ tütär, kinkal olõ-s essä. Tuuperäst timä sai väläk””gist süvväq. Veerakõsõl oll´ külh esä, a nääq vist tiiä es tuud. Timä esä oll´ syaaigu Vinnemaalõ jäänüq.

Egä päiv lõuna paiku tull´ kreiskooli hoovi pääle supilõ perrä minnäq. Inämbide käve sääl yks vanaimä, tuu tähendäs mino imä. A ku timäl aigu olõ-s, tull´ yks mul juuskõ.

Ütskõrd oll´ lõunas keedetü riisisuppi. Mõtlõ ummõhtõgiq! Joba poolõ turuplatsi pääle oll´ lõhn tundaq, a tuu ai mu suu väega vesitses.

Kreiskooli hoovi pääl sys nõstõti kulbiga tsilgakõnõ karra sisse. No vaest nääq yks tiidsevä kah, pall´o anda tull´, a mullõ paistu tuud külh väega veidükene ollõv.

Kodotii pääl ai tuu kard mu näpo otsan säänest hõngu vällä, et jovva-s inämb vasta panda. Tahtsõ yks ynnõgi tsipakõsõ pruuvi, kas taa sup’p um kah nii hää nigu taa lõhn um.

Tää oll´ viil parõmb ku maq arvssi!

Lätsi edesi ja sys pruuvõ viil veidükese. Mis yks hää, tuu hää. Tiiä-s maq joht, et mu kõtt kunagi täüs olõs olnuq. Yks jäi süümist tsipakõsõ napis.

Jüri huulits um pikk ja maq sai viil mitu kõrda suppi mekki. Jo kodo ligi ma kai anomahe sisse kah. Sa sunnik, nii veidükene oll´ perrä jäänüq, et häbü nakas´ kaiaq.

Petseri huulidsa nuka pääl oll´ tuukõrd kaiv, kost kyik aig vett vällä juusk´. Maq mõtli, et lää ja lasõ tsilgakõsõ vett manoq taalõ supilõ. Ma sys tsusksigi plekiveere kraani alaq. A vesi tull´ sääntse vurhviga, et inne ku ma no arvu sai, oll´ annom veereni vett täüs. Mynõq armõdu riisiteräkeseq ynnõgi tulliq pääle. Lasi sys sõrmi vaihõlt veidükese vett maaha juuskõ, a tuust olõ-s kah suurt api midägi. Tull´ yks ynnõgi kodo minnäq.

Noq, kullakõsõq, saaguq egäüts arvu, et taalõ luulõ tulõ siinkottal ots pääle tetäq. Kygõst tühäst-tähäst, miä elon või ette tullaq, massa-i kah kynõlda.

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!