Paul Haavaoks (12.06.1924–30.09.1983) om üts kimmämbit kodokotussõlaulikit eesti kirändüsen. Sisendüsjõvvu saavut herkside kaemistundidõ edesiandmisõga, vähämb omma õnnistunu inemise siseilma kajastusõ. Esieränis edimädsin kogodõn ei olõ kokkosäetüs ja vällänäütämine kuunkõlan. Tuust aost tulõva vällä luulõtaja eepikuandi näütävä kodonulga ello kujotava poeemi: “Rändajad maanteel” ja luudusõ hoitmist kitvä “Metsad kohisevad”.

1960. aastidõ tõsõst poolest alatõn avald ka setokiilset luulõt ja pruuksõ paiguldõ leelo võttit. Latsiluulõ ainõt ammut tä sammamuudu kodo ümbrelt, poetisiiren latsi mänge ja töid, a innekõkkõ luudust uman rikkusõn. Paul Haavaoksast om kirotanu Juhan Smuul poeemin “Järvesuu poiste brigaad”.

2020. aastagal ilmu Paul Haavaoksa kuundkogo “Palumaad ja rannahääled”, minka pandsõva kokko Ilme Hoidmets ja Nele Reimann.

Paul Haavaoksa luulõt:

SETOJUTT
(Kausi-Karla pajatuisi)

Meil Saarõpäl om samovari
ja Tsätski kandih tsässona.
Ka Peipsi pääl om uma käri –
mõnt ajava õks nässo nää.

Ma kai: õi inämb vii pääl müllä,
las lainõh laisalt nõrisõs!
Nii vallast valda, küläst küllä
mu vana vankri põrisõs.

Mokk oll mul voh! Ja kül ma kitsõ
käeh poripott vai kummõ kauss:
“Õi olõ joht mul piinit pitse,
a tuugiperäst kaup om auss!

Kae, näitsik – sjoo õi olõq lori,
kae esi – sjoo õi olõ lõõp:
kuuh saksa savi, preisi pori,
hüä seto sehvt ja vinne võõp!”

Ma pallo paki, vähä tinge –
mis tost! Las kaubal linnata!
Ku nägo miildü, muido kinge,
ku kõik, sis anni hinnata …

Üü otsa mõnõh kööginulgah
ai juttu külmä ahoga.
Must mõtõh möiräs tõistõ hulgah~:
“Jäl, veli, kauplõt kahoga!”

Müü liud vai inglikroonidõga,
a justkui juudast saat sind laim.
Päiv mässä vai ikoonidõga,
a tiid ks juht üts paha vaim.

Kül kiusas tää ja näütäs näkse,
tõõ seeh mul painus süämepars.
Roisk rõõmu suurdõ mõtsa käkse:
rao tiid, mu vaenõ roosavars!

Sääl parõmb pajokuurt ma kiso,
tii pilli mitmõ keelega.
Mu tuhhin om üts eloiso,
ma elä sündsä meelega.