Võrokiilne luulõtaja ja aolehetoimõtaja Gustav Adolph Oldekop tüüt´ suurõmba osa uma elost Põlvan pastorina, a timä luulõlooming sündü ilmalikõ koorilaulõ synnu vajadusõst sysaramehe J. Ph. Rothi päälekäümisel.

Gustav Adolph Oldekop sündü 2. joulukuu pääväl (vana kallendri perrä 21. XI) 1755 Haapsalun. Oldekoppõ suguvõsa om peri Hildensheimist (Alam-Saksist). Oldekopi esä Hans Heinrich tüüt´ Haapsalun rektori ja sekretärinä. G. A. Oldekop oppõ Talina toomkoolin, 1774-1780 Halle ülikoolin ja sai teoloogiakandidaadi kraadi. 1781-1820 oll´ Põlva pastor. 1782 abiellu Oldekop uma sõbra J. Ph. Rothi sysara Dorothea Elisabeth Mariaga. 1804 naanõ kuuli. 1820 pidi Oldekop Põlvast ärq minemä, selle et peräst naasõ kuulmist elli tä kokko kerigumõisa majapidäjä, uma latsi hooldaja Dorothea Jürgensigaq. 1809-1919 sündü Dorothea Jürgensile säidse vallaslast. Abiellu saijõ nääq tuuaigsõ kõrra perrä peräst pastori kotusõ päält ärq minekit ja Tartohe kolimist. Oldekopi elu lõppi 8.V (vk 26. IV) 1838. Kolm nädälit ildampa matõti tä Põlva surnuaida.

Looming:

M.G. Grenziusõ “Eesti-Ma Rahwa Kalendri” katõ edimädse aastakäügi (1796, 1797) kokkosäädjä.

1806 and´ Oldekop üten J. Ph. von Rothi ja Võru kuulõ inspektori G. Ph. A.von Rothi abiga vällä edimäst Eeesti aolehte “Tarto maa rahwa Nädali-Leht”.

1820 ja 1821 ilmu Oldekopi tõlgit´ “Liiwlandi marahwa seädus”.

1824 and´ Oldekop vällä viis´ nummõrd tartukiilset ametlikku “Kulutamisse Lehte”.

Luulõtama nakas´ Oldekop vast sysaramehe J. Ph. von Rothi palvõl, oll´ jo Roth asutanuq Kan´epihe poissõkooli ja täl oll´ vaija ilmaliku koorilaulu jaoss synnu.

Lauluq miildüq rahvalõ ja noid opiti ja kirotõdiq hulga ümbre. Pall´oq jõvviq laulikiden Kirändüsmuuseumi ilma autori nimeldä.

Oldekopi laulõ kygõ tävvelikumb ümbrekirotus om peri J. H. Rosenplänteri käest, kiä tegi Oldekopi käsikiräst ümbrekirotusõ.

1823. aastal Beiträge XVI vihtun om neli Oldõkopi luulõtust trükit.

1985.aastal ilmu Aarne Vinkeli koostõt Oldekopi luulõtuisi kogo “Suve õdang”. Aarne Vinkeli ülevaatõn om kirän nii eluloo ku loomingu kotsilõ tiidäqollõv.

Timä kotsilõ võit viil lukõq:

Keel ja Kirjandus 1967-6 (S. Issakov, J. Peegel)

Keel ja Kirjandus 1968-5 (L. Anvelt)

L. Anvelt “O. W. Masing ja kaasaegsed” 1979

Looming 1969-11 (A. Vinkel)

A. Vinkel “Kirjandus, aeg, inimene” (1970)

WARBLANNE

1.

Sa ollet, ausa warblanne,
üts häbbematta zirgoke(,)
Ke minno wisna marju sööp
Nink hernil’ kurja teep.

2.

Kui tulles sinna ütsinda,
Sis lasses minna sündida;
Ent sa toot ütten welliksid
Nink sössarid ja källüksid.

3.

Sa korjat sis neid parrembid
Nink jättat mul neid halwembid.
Sa zaunat siin nink zaunat sääl,
Läät üttest ärra täise pääl’.

4.

Mo hirmotajid teotat
Sa kurjaste nink irwitat(,)
Kui minna henda pahhanda
Nink mant so tahha ajada.

5.

Kui kawwa minna kannata
So omme kurja kombega?
Ja et saq essi narat weel,
Kui ollet herne warre pääl.

6.

Kas om sis sul kik äigus käen?
Kui ma (und) nä walge een(,)
Sis tullet sinna ruttoga
Hend täütma minno warraga.

7.

Siski – oot – minna mätle nüüd –
Et anna andis – mul om süüd –
Se, kel meist mõllembist om hool(,)
Se juhhatap so minno pool’.

8.

Mo aid om ka so põllo maa
Nink sinno teolinne ma,
Me peame sis mõllemba
Siin ütten koon ellama.

9.

Sis wötta, welli warblane,
Nink täüdä kõtto rõõmsaste;
Ent sedda enne palle ma,
Et jätta ossast mulle ka.

10.

Ma anna sulle ennembe
Kui kurja innimissille,
Kel moistust om nink joudo ka(,)
Ent siski wõtwa laiselda.

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!