KES VII LILLI’ IMÄLE?

Ei olõ’ kerges latsõ ilmatulõk luudu –
nõud pallö ohvrit maimukõsõ sünd.
Ku’ hulga kirstõ um tuuperäst kokko lüüdü,
kohn imä sisse pant – tapp noorõ-elo sund.

Om veidü tõist ni’ valurikast sõta,
ku vahtsõ-elo sünnütämissängü seehn.
Ei kaalu’ tõõsõ’ kannatusõ’ toda hätä –
ku’ imä koolõs ello andõn – silma’ viihn.

Ei kao’ maailmast sõa’, iks veritsebäs lätvä.
Nõud miljuniid – kõik imä ilmatuudu nuu’
ja suurõs kasvatõdu, kõgõ’ imält är’ nää’ võtva –
nuu’ miini-, pommiohvriss – imä latsi luu’.

Kes vii’ siss imä havva pääle lilli’,
ku’ puja’ mulla ala’ mürsümulku jäi’?!

Antslas, 16. Aprillil 1946

KODO AHIVARRÕL

Mu’ kotost räüss om üle lännü’,
rõõm eläs viil soejulussin.
Mu’ latsõ’ tuhat hätä nännü,
näil elo om pääpõlussin,
näil tühi kõtt, ant sandikott.
Kõrv tahass tõtt! Rüük nälähn rott.
Om jäänü’ tuhkhaud-lakõ maa,
tuud vantkja saa’-kii’ rohkõp “vabasta”!

Mii’ riigist pruum tekk’ hooramaja –
tõust vahtsõst himo suur oll’ täl.
Verd vereväl oll’ hulga vaja –
no’ maa ku’ liina – tapitall.
Om kaonu lust’ mii’ rahva luist.
Kõik elo must, saa’ huuli muist.
Pätt purjohn või noh hõisada:
“Aig anttu tõistõ tehtüt priisada!”

Mu’ rahvas paklakuutslis kakut,
tää mõistust raudu needitäs,
om juua poslamaslat pakut,
mis Kremli katlahn keedetäs –
tuu purjo pand, võlssuskku and,
parteihte kand, et ribahn hand –
nii Eesti Rahvast matõtas –
laud Moskva marupinil katõtas.

Mult kodo röövit. Riik om häötet.
Mu’ rahvas Kolgatalõ kant …
Viil ainus luutus – mis om paotõt
tuu imäpiimäh hällü pant,
säält kasus põlv kiä vantkja põlg
sõkk nurmõnõlv’ jäll’ tšuhna jalg.
Päiv, tuul, õhk, taivatähe’ andva’
viil uskku: haldja’ hummõliste kandva!

Viitina-Muduril, 28. 01. 1946

“VALIMISE” PÄÄVÄST

Sugrates (1), Mõndõsköö (2), Sekspiir(3) ja Röölin (4)
Muhamiit (5), Lutõrus (6), Krõstus7 ja Kalvin8 …
Kuulsussi teotõdas,
võlssusõn leotõdas –
vana ao ask tuu oll.
Kremlist no’ õigõ tull.

Pulganinn (9), Andrijõhv (10), Sakarohv (14), Pupohv (11), Pudjunnui (12), Pervuuhin (15), Kuusmiin (13), Akrupuhv (15) …
Mustmiljun sändsit täl,
kos pangarüüvliil häll –
näil Joosõp – Paater Maks (16),
täl usuesäs Marks (17)

Jaagopsuun (18), Koidula, Vilde, Laipmann;
Tammsaarõ (19), Reitsvalt (20) ja laulumemm Härmänn (21) …
tuhnidu’ mulla alt –
lõvvät näil saina päält
rüükki nuu’ vasta saa’ –
teotta nii kuulnuid hää.

Muhust Muul (22), Saarõst Kaal, Vinnemaalt Kotta – vorppva no’ võimulõ oodõ ja juttõ,
sõimas sääl mehe iist
eka tunt Eesti miist
kroosvaaterlandi “kits” –
Leida Kipõvits (23).

Tiimant 824), Päts, Tõnissuun (25), Laidunäär (26), Riek (27), Lill, Orasmaa, Viirma (28), Piip, Iinpalu (29), Kornel –
elosalt määtedäs,
näidega väetedäs
Uuralin-mäki maid. –
Nii tegi Taalin (30) paid.

Löütü um näide iist: Iivänohv (31), Orlohv (32),
Andrupohv (33), Jevremohv (34), Torhv, Türgüstaanohv (35) – eestläsi olõ-õs,
Moskvast tull abi siss –
tetti nii suur lament –
Eestile parlament.

Üü“, päävä` – aladi sais mul iks meelehn
teotuspäiv mii` rahvalõ – “võit” näide keelehn.
Võim rahvalt võtt mis taht –
käü hääli klapõrjaht.

Mõtsmehel om miil hää –
saamalda` jäi tää hääl.

Tähigemäel, veebruar, 1946

Nimede seletuseks:

1 – Sokrates (469-399 e. Kr.) – kreeka filosoof. 2 – Charles de Montesquieu (1689-1755) – prantsuse filosoof. 3 – William Shakespeare (1564-1616) – inglise luuletaja. 4 – Johann Reuchlin (1455-1522) – saksa humanist. 5 – Muhamed (570-632) – islami rajaja. 6 – Martin Luther (1483-1546) – saksa usureformaator. 7 – Jeesus Kristus (u. 5 e. Kr. – u. 30 p. Kr.) – ristiusu alustaja. 8 – Johann Calvin (1509-1564) – usu reformaator. 9 – Nikolai Bulganin (1895-1975). 10 – Andrei Andrejev (1895-1971). 11 – Markian Popov (1902-1969). 12 – Semjon Budjonnõi (1883-1973). 13 – Dimitri Kuzmin (1908-?) – kõik kommunistlikud poliitilised suurused. 14 – Andrei Sahharov (1921-1989) – tuumafüüsik. 15 – Pervuhhin ja Akropov – väiksemate tegelaste nimed, kes kandideerisid ja “valiti”. 16 – Jossif – Isa Ülim (Džugašvili pilkenimi). 17 – Karl Marx (1818-1883) – saksa poliitik. 18 – Carl Robert Jakobson. 19 – Anton Hansen Tammsaare. 20 – Friedrich Reinhold Kreutzwald, 21 – Miina Härma – eesti kultuuritegelaste pilte kasutati punanurkades suitsukatteks kommunismi propageerimisel. 22 – Johannes Schmuul. 23 – Leida Kibuvits – oli sakslastele tõlgiks ja venelaste ajal ründas patrioote. 24 – Jaan Teemant, 25 – Jaan Tõnisson, 26 – Johan Laidoner, 27 – Nikolai Reek, 28 – Richard Veermaa, 29 – Kaarel Eenpalu jt. viidi Venemaa vangilaagritesse. 30 – J. F. Stalin, 31 – J. Ivanov, 32 – J. Orlov, 33 – J. Andropov, 34 – N. Jefremov, 35 – P. Turkestanov – ajalehe andmetel “valitud” deputaadid.

LEENINI(SMI) ÕNNISTUS

Rõippõhaukkana Vinnemaal aeli
Leenin – tsaarimaast eedeni tek’k.
Nälg koloosihn ja` tüülisil vaeli
käe` ja hamba – ärunõhtõt pekk.

Sõta uutsõ maa – päses vast hädäst
rahvas, Leenin ja Taalin kos köüt;
saasi` raputa kommona-mädäst
vaimu – verist, mis komparteil löüt!

Hitler kuulut: “Est alea jakta!” (1)
Leenin edesi kododõhn hiil,
sõda lõpõda-es häti – “at akta” (2),
lõpu kommonal kirot tää viil.

Otsa jakati vaiva – täüskvoorum
ohvrit olõ-õs, murrõga katt
lehti “kommona liiber liboorum” (3)
vindläst leeninism hoobis är`’ matt.

Leenin inimsuul viletsust kandsõ,
jorro jakas, mis alost juut Marks;
terve maailma verd juuksma pandsõ
Taalin tätoviir: leeninism – “krusk” (4).

Kõikkõ hirmsat, mis kommonism toonu`:
vargust, nälgä ja kottpümme üü …
Leenin vahtsõao kuradi loonu` –
Taalin Kremlihn um Leenini tüü.

Lõpõ`viletsüs inne, ku` hiidet
mõistõ`’ – leeninism – tuhkhauda om,
külät esiki` aigu jo` viidet –
aastit surmast täl katskümmend kolm.

Ivvan Hirmus, Heroodes ja Neero,
piiblist Aadamõ tõõnõ poig Kain –
noidõ kõrva saa Leenin au-kergo,
kata` tekõ täl unõhtus-hain.

Mõisakülas, 21. Jaanuaril 1947

1 – “Alea jacta est” – “liisk on heidetud” – Caesari tuntud lause, mida ta ütles Rubico jõest üle minnes võitlema Pompeiuse vastu 49. a. e. Kr.
2 – “Ad acta” – toimikutesse panema, tagajärjeta jätma.
3 – “Liber libroorum” – “raamatute raamat” (kommunistlik piibel)
4 – “crux” – rist (raskus, vaev …)

KOLM KUUD TETT TÜHJE VÄRSSE

Jo’ hummõl Jaanipäiv, om joundnu’ pääväkäändjä –
üü’ läävä’ pikembäs, sis kundõl põõnuta om hüä.
Seol aastal kasuk saaki-s säläst. Ilmaandja
är’ pahandit – mul selle rapuskülmäst süä.

Ku’ edimädse’ värsi’ tei, kolm kuud tuust tagasi,
kah sis oll pääväkäändjä – kevväi sisse murd.
Sis usksõmi’: joud Jaanipäiv – saa olla vagusi
ja kuurma kahanõs. Ei! Kasvi mitmõvõrd. –

um lännü’ luutus tühjä – mugu’ kinnitedäs võimu.
Ei inäp kavva vastõ panõ’ – murdus rahvasälg!
Ei selget päivä olõ’, kõik aig satas rossõt, sõimu,
mis tege rahvast lakõs maa ja kõigil tulõ nälg.

Ma’ olõ tennü’ tühje värsse, hindäpetüst.
Ei olõ’ täüde lännü’ suuv. Hulk paprõviiri raisat.
Mu’ värsi’ tuima’, vesidse’, ei olõ’ kitust
sääl Kremli vürstile – kõik maailm segi paisat.

Kolm kuud tett tühje värsse! Mõtlõ: kuiss saa edesi?
Ei mõista’ toolõ kosta – ränk um siss ku’ päivi andas.
Iks usu: pääväkäändjit um kah iihnpuul ridasi.
Ma’ usu: ütskõrd võlssus häbüpinki pandas!

Plaanil, 22. Juunil 1945

NII KÄSKNÜ ELLÄV LOODUS

Kolmkümmend aastat ronõ’ iks mäe otsa.
Tii vinderd-vänderd tekk, läts müüdä kivve-kandõ.
Mäe otsan tasatsõp või olla siinpuul mõtsa,
või kümmend paar viil versta ummi “pattõ” kanda.

“Ku’ tuud mõtsa iin ei olõs!” – näe-ei’ taadä sinnä’,
kunas tii käänd alla mäke, mis om äkiline.
Määnes om ta sääl, kas saat ka sammu minnä
vai piät laskma tsiatürku – om nii pakiline?

Sul vasta tulõ reisjit – egal kävvü uma tii
ja täütä ülesanne, midä Saatus ette nännü.
Kõik omma südi nõvvo andma: “Tii iks nii, tii’ nii!”
ja peräst virga tsiitämä: “Ols iks tõisto tennü!”

Üts kärnän põrss sais suurõ kivi man jalg perrä lüüd,
nägo lämmäst pundsun, ka tä virk nõvvo andma:
“Sa, Elvi, olt seo-aoni tennü hulga tüüd,
või’ tuud joht salada – olt tragi latsi nukka pandma,

kes oll tuud ära tiinnü’. Tuu om kõik poolik tüü!
Iks mõtlõ peristüüd, minkperäst ilma tultu.
Om hummog müüd, joba keskpäiv käen, õdag joud, täll takan üü.
Ku’ miilt ei muuda, sis omm nii – ku’ ei olski oltu.

Sa kasvatat noid latsi, tiid noorikit ja pruutõ.
Tuu kõik hää om, tä Sul tulõ süämest.
Peristüü – Eesti imä – nõud kosilasõ kodo laskmist uutõ,
jätät tegemalda tuu – elli asända – Sul es olõ last!

Tuu suuv ei olõ vahtsõnõ, om väega vana –
ni’ vana ku’ inemine mõtlõs ja käsknü elläv loodus.
Tuud hüän mõttõn miildetulõdi – ma pääldä’ kana.
Lasku-i’ tuuperäst tujju rikku, mis om saanu’ moodus.

Saa’ kangõlasõs! Imäs, saa kah sis, ku’ ei löüdü miist
kinka ello müüda saadat ütitselt. Saa’ hüväs imäs!
Ei või ohvris tuvva imä-õigust halva abielo iist!
(- Nii mõtlõs Sinu juubelil ja Sullõ soovi –
är pangu pahas ega võtku vihas!)

Kolleeg Elvi S.-le
Antsla Põllumajandus Tehnikumis, 1945

VANA LAUT

Pallo aastit, vana lehmälaut, sa’ küll kükütät,
keset muatust paiu all väsümüst pikutat?
Hundament höörikist kivest sul sopõrdõt –
sisse saass’ vihm ja vällä juusk virdsavett.
Sainapalk Roobimõtsast sinnä’ talvõl um kõkutõt.
Saagõ es tunda’ siss – kõik om siin kirvõga tsäkutõt.
Laehirre’ saviga kokko päält plätserdet.
Selgüspuu’ paarõga kadajidega vitsutõt.
Lepädse malga’ paijuvitsuga roovis om “nagludõt”,
tuu koorõ all saistõn om sapakus vagludõt.
Napukatus põhja puult halläs om sammõldõt,
tõõsist külist lastõ ja kivvega klammõrdit.
Saivas tukõ lävemulkku – puust hingiga sagardõt.
Valgust paist egalt puult, mis rotõl saina oherdet …
Vana lehmälaut, aigu pallo sa’ sändsena kükütit,
rahul olli’ hindäga, ku’ mualumbin pikutit.

***

Tiikäüjä müüda minnen su’ olõmist irvidi –
ku’ sa’ häitsi ja narmõndi – nigu tsirguhirmutus urvidi.
Nuu’ tiiakiõs pallo aastit sa’ tallo olt oränu,
pallo kõrdu sa lehmi olt räüsä iist var’änu.
Aastat säidsekümmend egapäiv peret olt süütnü,
lämmä piimaga latsi ja vasikit juutnu.
Olli vabrik, mis vällä and kuussada-tuhat tuuppi
vatutavat piimä – müts maahha! – tuu tulõ-õs huuppi!
Tossin vagonit piimä su’ sainu vahõl nüsttü –
ega söömäaig kõtu’ piimäst täus omma’ “mõsttu”.
Viistuhat kuurmat lehmä-külealust andsõ’,
mis joukust tõi tallo – vilä mustama pandsõ.
Villä sai süvvä’ ja mis üle jäi – müvvä’.
Tetti han’sas ja ollõs – midä mehil kõlvas juvva’.
Olli’haigemajas, kon elosit ilmma tuud satu,
hinndä-käest ämmämuur, olõ-õs tohtrit – a’ veidü’ oll’ katu.
Kui võhlusilm kaenu oll’ lehmälõ kõõrdu –
siss viivlist ja juudisitast sai savvu ku’ sõõrdu,
ku’ peoga tuu pühkse kõik hädä’ ja tõvõ’ –
rotiki’ pagõsi’ – patsiirman kes laudapääl käve’.
Peeti sõta, lahingide mürrin mitu kuud oll’ ümbertsõõri –
su’ sainveerehn Valgjärve sõamiiss sai kuuli hingelõõri.
Sääne ollgi su’ tüü-elo ajalugu, umal-aol niimuudu eleti,
aoviites kirodi – toolõ kiä lugõ – toolõ ma’ seleti.

Savimäel, 2. Augustil 1945

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!