PISARAQ

Liisi imä oll´ Liisil Jantsiga mängmise ärq kiilnü.

Jants´ oll´ lesenaasõ poig ja väega suur´ krants´.

Kats´ kõrda oll´ tää Liisil silmäkulmuq kats´ki kriip´nu, ütskõrd nynast vere vällä l””nüq ja pall´o kõrdi Liisit hirmsahe sõimanu. Hernehirmutusõs oll´ tää tedä naarnu, vanas tütrigus, kinkal kyik hambaq suun vallalõ ummaq ja takkaperrä oll´ tää viil sülänü kah.

Külh Liisi kannaht´, a ku inämb es jovvaq, juusk´ tää tarrõ ja selet´ imäle kyik ärq. Imäl läts´ süä täüs ja tää kiild´kõvva Jantsiga tegemist tetäq.

Liisi mänge ütsindä, Jants´ tohe es mäe pääle tullaq. Liisi kai varguisi aia nuka takast ja näkk´ kyik, miä Jants´ sanna man tekk´: tää ronisi aia otsa, pill´ kivikeisi üle sanna katussõ, ai kõvva vilet ja istut´ tammõ. Kats´ päivä läts´ niimuudu müüdä; kolmandal pääväl tekk´ Liisi sanna manoq asja. Tää läts´ kaema, kas näide kassipoig sanna manoq um tulnuq.

Jants´ istõ läve pääl. “Jants´, kas sa miiq kassipoiga ei olõq nännüq?” küsse Liisi.

“Ei olõq maq tiiq kassipoiga nännüq,” vastas´ Jants´.

“Miiq kassipoig um ärq kaonu; ei tiiäq, kos tiä olnõsi lännüq?”

“Ei tiiäq maq, kos tiiq kassipoig läts´.”

Jants´ pand´ käe silmi ette ja vahtõ kohegi kavvõndahe.

Liisi pand´ edimädse sõrmõ suuhtõ ja alost´ tasadsõ helüga: “Jants´, sa lubasi mullõ pilli tetäq, kas sa olt tennüq, vai sa petät ynnõ?”

“Sullõ pilli,” Jants´ võtt´ käe silmi iist ja myyt´ Liisit süüjä pilguga, “maq tii sullõ pilli; postimiiss´, mi’ joosõq imäle kaibamõ. Maq ei tiiq sullõ pilli, ei mängiq suqkõ, ei kynõlõgi suqkõ; mi’ ärq ussaiast, kis sinnu siiäq kuts´…”

Liisil lätsiq silmäq likõs, tää nakas´ tassa ikma. “Maq õs kaiba imäle midägi, ja õs ma suq imäle õs kaiba,” kynõli tää nuutsõn. “Sa sõimssi minnu vanas tütrikus, sa sülksi ja ka ütskõrd leit sa mul otsa veritses, maq õs lausuq imäle synnagi; Jants´, tiiq mullõ pilli, ma ei ütle ämp kunagi imäle.”

“Mis sa nuutsut; kas sa sis tuud ei tiiäq, et põraq pilli tetäq ei saaq; kas sa sis ei tiiäq, et põraq paiukuur´ kinniq um; poiss´ Juhangi ei saaq põraq pilli tetäq.”

“A ku kuur´ valla päses, ka sa sis tiit?”

“Sis um tõnõ asi.”

“Tiiq sa sis häste suur´ ja lõika sõrmulõtsõq ka pääle…”Liisi pühke põllõnukaga silmi.

Jants´ võtt´ väidse karmanist, ja nakas´ tuud läve pääl higoma.

“Mis sa taa väidsegõ tegeme nakat,”küsse Liisi.

“Hussi tapma, imä käve Soesaarõl lambalõ hainu tooman ja tõi säält suurõ hussi üten: tiä põraq maka tarõ sängü all; kui tiä üles tulõ, sis ma tapa tiä ärq.”

“Jants´, äräq sa inne tapma nakaku, ku maq ärq mäele lähä – ma pelgä hussi.” Liisi värisi.

“Mis sa tühäst pelgät, tulõq ma näütä, kon tiä maka.”

Jants´ haard´ Liisil käest kinniq ja nakas´ tedä üle läve kiskma. Liisi rabõli vasta, pallõl´ ja nakas´ viimäte kõvastõ ikma.

Jants´ lask´ käe vallalõ. “Mis sa röögit! ma tei nall´a ja tiä nakas ikma, kiä tuu sis hussi tarrõ vii…”

“Jants´, kuis sa minnu hirmuti…” ütel´ Liisi.

Suurõq pisaraq viirdüvä täl põski müüdä alla, sys läts´ silm jälqki selges ja kai õrnalt Jandsi pääle.

Kirämehe jutu eesti keelest võro kiilde ümbre pandnu Kauksi Ülle

JOODIGUQ

“Vidrik, sa mineq keriku kõrdsi manuq, tuuq säält kolm naala tsukõrd, esäle tubakut ja viil muud kah, mis ma sul käse. Kutsuq Jaan´ ka üten, tiä avitas sul asju kanda ja katõkõsi um keremb kävvä.”

Toda saa es mullõ imä kattõ kõrda üteldä, kiä tõnõ ka es olõs saanuq; olõs vaest vaivalt alosta saanuq, seeniq olliq mul saapaq jalan, ja nika ku imä rahha otsõ, oll´ suu mõst, pää silles suit nigu laud, vammus sälän; müts käve kolm kõrd vasta ussõpiita, tolm linnas´ vällä, sys käüssega üle ja poiss´ oll´ mundrin:

“Imä, annaq mullõ nynarätti kah, ja kos mu väits um, ah tuu jäi vana särgi karmanni.” Imä and´ nynaräti, köüt´ raha räti otsa sisse.

“Viis´ kopikat jääss üle, tuu iist ostaq hendäle saia, annaq sa, poiss´, Jaanilõ kah.”

“Küll maq anna,” ja uss´ käve kinniq nigu vokk´. Paari süllä pikkudsõ sammuga olli Alatarõ man ja anni käsü kätte: “Ruttu rõivilõ, mis sa vahit, kõrdsi manuq, imä lask´ tsukõrd tuvvaq, esäle tubakut, raha jääss üle kah…” Jaan´ toibu ja oll´ pia reisivalmis. Riida iist võtimi tokiq ka üten, pinne jaoss, ja naksimi minemä.

Edimält oll´ juttu veidüq, ütsikit synnu – noid pillimi nii hindäette suust vällä ja vilistimi vahel sekkä, läbi hambide. Tokk´ käve käen otsapiten yks üles ja alla; “kobralehel kõrv mahaq,” räüsäs´ Jaan´ ja pesse tii veeren haina, “sinilillil silm vällä,” naari maq ja vihe rükä. Joudsõmi mõtsa viirde, tii läts´ läbi mõtsa, miiq mant saaki-s muido kõrdsi manoq ku yks läbi mõtsa. Ja mõtsan jovvaki-s ma kallist saladust inämb kavvõmb kanda, puistsi vällä: “Viis´ kopikut jääss üle, imä käskse saia osta, a miiq osta parõmb suitsu…”

“Suitsu,” hõisas´ Jaan´, karas´ pistü ja küünüt´ tokiga hoobi kuusõ ossa pihta, “terve paki…”

Jutt läts´ lahedambas, tujo oll´ hää, tii nigu kattõ jalgu iist. Midä lähämbähe joudsõmi, tuu tõsitsõmbas läts´ jutt, pannimi kogoni Visseri peremehe viljä tähele, sõimssimi kar´apoissi, kiä tii veerest kaara ärq oll´ süütnü ja joudsõmi
niimuudu ynnõligult kõrdsi manoq peräle.

Puut´ ja kõrts´ olliq mõlõmba üte ja taasama pikä katussõ all, a ku vajja minnäq oll´, sys minti yks kõrdsi manoq, olkõgi, et vaest puuti ynnõgi asja oll´. Ostimi kauba ärq nigu koton oll´ käst; Jaan´ küsse kolmõlidse paki suitsu, kolmõ kopka iist kümme tükkü, maq es tahaq küssüq, minnu tunti, tuu teimiq nii inne maaha, katõ kopka iist sai saia võet ja sys pöörimi kodo poolõ tagasi.

“Suits näkku ja tuli otsa,” tuu oll´ minodi tüü. Sys vihtsõmi mehitselt kodo poolõ ja aimiq suitsu suust vällä.

“Otsan,” ütel´ Jaan´ ja visas´ pabõrossi tii viirde kraavi, “kui otsan, siis tõnõ nynna,” ütli maq vasta ja virodi uma lutu kavvõhe tii viirde nurmõ. “Verst ja suits,” naari maq ja paki Jaanilõ vahtsõt suitsu, “verst ja suits,” irvit´ Jaan´ ja pand´ vahtsõ piibu põskõ. “Verst ja suits, suits ja verst,” naarimi mõlõmba ja maa nigu vajju jalgu all. Nii käve kolmas pabõross´ suuhtõ ja suust vällä, miiq olõs neländämägi armulda ärq suidsutanuq, ku mitte Jaan´ tuud tagasi es olõs touganu.

“Iirani peremiiss´ tund minnu ja sääl ummaq kur´aq piniq, vaja nuid kaiaq,” ütel´ tää, “lasõq ollaq tollõ poolõ.” Iiranilt saimiq ynnõligult müüdä, kurjõ pinne es olõq nätäq, a süä oll´ nigu veidüq kuri. “Mul kisk süäme ümbre,”ütel´ Jaan, “läämeq tsipa tasõmbõni, mul õlõsi nigu narmõ süäme man ja nigu kisusi kiäki…”

Jaan´ jäi äkki saisma, kummut´ hindä vähä ettepoolõ ja nakas´ kur´astõ ossõndama, mul läts´ süä tedä näten kur´as ja ma naksi üten ossõndama. Tükü ao peräst toibsimi jälq, süä läts´ lahedabas ja aigupiten astõmi kodo poolõ. Kynõlimiq veidüq, vahetimiq kygõs mynõ tarviligu syna, ollimi nigu väsünü, sääne unõ muudu väsümüs tükke pääle. Ku kodo joudsõmi, joba muro pääl ollimi, sys ma kuuli, kuis imä kõvva kynõl´, kuuli, kuis Alatarõst vällä tulti, kuuli, kuis kyik segiläbi röögeq: “Ujuh, pois´kõsõq ummaq pur´on, ka nailõ vaja vallu andaq.”Inämb ma es kuulõq. Joodikul um rassõ uni.

Kirämehe jutu eesti keelest võro kiilde ümbre pandnu Kauksi Ülle.

IMÄ, ÕEQ!

“Ants, kas sa jätät voki rahulõ, vai mitte?”

“Imä, õeq!”

“Mis sa taht?”

“Ütle, minkperäst vokiratas, sis ku saq sõkut, ütele poolõ ynnõ ümbre käü, a ku maq sõku, sis lasõq kummalõ poolõ taht?”

“Poiss´, ku saq ummi kässe voki mant ärq ei võtaq, sis sa tiiät külq… Kuis sa nii rumalusi küsüt: kas sis maq kunagi vokki tühält sõku, nigu saq tiit? Ketramõsõ man sõkutõs yks ütele poolõ ynnõ.”

“Imä, õeq!”

“Nu, mis sul jälq um?”

“Ütle, minkperäst sa voki ratta keskotsa ja siiba rasvagõ kokku määrit?”

“Tuuperäst, et ratas sis kergele ümbre juusk – ka vankrit määrites kah.”

“Õgas vankrit rasvagõ ei määrite, nuid määrites rattamäärigõ?”

“Tuu um ütskyik – vokki määrites alasi rasvagõ. Olõq õigõq parõmb vaiki, mul ei olõq aigu suqkõ tan lobistõ.”

Ants sõkk´ vokki kygõst joust. Suurõ vurinaga linnas´ ratas ümbre ja visas´ nööri päält ärq. Imä, kiä telgi takan istõ ja kangast üles kääre, kai äkki üles, tää kaehtus oll´ külm.

“So–oh poig, mineq nu tuuq uma rogusk sisse, kas ma sullõ sadakõrd õs ütle, et jätäq vokk´ rahulõ.”

Ants sääde suurõ hirmuga nööri voki pääle

“Imä, taa läts´ kogõmõdõq – õgas nüür kats´ki õs lähäq.”

Vaivalt sai tää umaq synaq ärq üteldä, ku imä terräv silm joq oll´ ärq nännüq, et nüür periselt kats´ki oll´.

“Mis sa võlsit, nüür um kats´ki. Oh su ihukõist külq, vastanõ nüür!”

Ants oll´ purustõt. Tää lask´ nööri voki pääle vaoda. Kura käsi sattõ täl lõdvalt kõrvalõ nigu läbi last; hüä vidi tää suu viirde ja tsusas´ edimädse sõrmõ hambide vaihõlõ. Mõtsavaht´ vaest näge sääne vällä, ku tää kogõmaldaq jänesse päähä uma pini maaha um lasknu ja ku täl piip suun um.

“Imä, õgas maq õs tahaq tedä kats´ki tetäq.”

“Mineq tuuq vitsakimp sisse, maq olõ sullõ ütelnü!”

“Imä, õeq…!”

“Sa läht tuut kimbu sisse.”

Ants vidi hinnäst ussõ poolõ. Ussõ krampi vallalõ võttõn saat´ tää viil üte pallõva kaehtusõ imä poolõ, sis tõmmas´ tää ussõ kinniq.

Virka käveq imä sõrmõq. Massina kibõhusõga kisiq nääq ütsikit langakõisi pilpaga läbi suapidimide; oll´ niipall´o ku vajja läbi tõmmat, sys köüdeti sõlm´ ette; a ku mynõl langaotsal trehväs´ kunks´ seen olõma vai tää kuigi muido takist´, sys tuu haugati kats´ki. Haukamise man tull´ egä kõrd nynast esimuudu hellü.

Tükk aigu läts´ müüdä. Uss´ läts´ tassa paossilõ, Ants pitsit´ hinnäst tarrõ ja jäi ussõ manoq saisma. Käen oll´ täl paar´ kuionut, luvva seest võetut ossa.

“Pai imä, jätäq mullõ sjookõrd andis, ma ei putuq ämp kunagi vokki!”

“Mis sa tuust ussõst kinniq piat, tulõq lähembele – tuuq vitsaq siiäq.”

Ants astõ ligembäle ja küünüt´ vitsakimbu imä kätte.

“Kas taa myni kimp um, poiss´? Olguq pääle, sjookõrd ma jätä, aga ku sa hinnest viil liigutõt, sis…”, ähvärd´ imä ja pand´ vitsakimbu aknõ pääle. Ants läts´ lavva manoq, kisk´ lavva alt kolmõ jalaga pingi vällä ja ronisi sinnäq otsa.

“Imä, õeq!”

“Nu, mis sul vaja um?”

“Ma ta’as süvväq, a’a mullõ üts tükk leibä.”

“Tohoh sõkõ seh – nusama sa seiq! – Võtaq säält kapist, väits um s´uhvlin.”

Ants võtt´ s´uhvlist väidse, läts´ kapi manoq ja lõigas´ pätsi otsast hindäle muro leibä; sys pand´ tää leeväpätsi riioli pääle tagasi ja nakas´ kappi müüdä nuusk´ma.

“Poiss´, mis sa sääl nuhit?”

“Imä lupaq, ma pa’a tsipakõsõ võidu ka pääle.”

“Oh sa täütmädä luum, kos mul tuu võid um! Üts nõglaotsatäüs võidu – esä tulõ kodu, mis ma sis toolõ anna? Kaeq, et sa pall´u ei panõq.”

“Ei panõq. Imä, õgaq sul inämp vaarapiimä ei olõq?”

“Kuis sis, kas nu puudus um, mul um vaarapiimä vabrik! Oh su kruvviq kül, mis sul pää sisen ummaq!”

Ants määre võidu leevä pääle, pand´ kapi ussõ kinniq, ronisi pingi pääle ja nakas´ süümä.

“Kos värss jäi – õga midägi.”

Ants pand´ leevä lavva pääle, saistas´ pistü, pand´ käeq kokko ja lugi: “Kas um tsirgukõsõl murõt, kost tiä saa, mis tiä süü, kas tiä nälgä koolõs? Timä luut yks Luuja pääle, kargas sääl ossa pääl, ryymsast nõst yks hääle.” Sys istõ tää ruttu maaha ja haard´ leeväkandsu peio. Maaha istõn astõ tää kogõmaldaq kassilõ, kiä egäkõrd süümise aigu lavva all tolgõnd´, jalapääle. Ants sei ja lask´ vahetõ-vahel kassilõ väikeisi leeväraasakõisi lavva alaq, esiq tirgut´ jalguga. Ei tiiäq, kas nimme vai mitte – lei tää kassilõ varbidega vasta lõuga; tuu lask´ hallõ “mjau”.

Imä kai vihatsõhe poisi poolõ:

“Saq ol’t ka üts inemese luum – õgas sul jalaq paigal ei püsüq. Mis sa piinat vaest eläjet?”

“Imä, õgas ma nimme õs lüüq.”

“Ah mineq, sa olt v’a üleannõtu poiss´.”

Ants sei leevätükü ärq, saistas´ pistü, pand´ käeq kokko ja ütel´ kõva helüga:

“Ait´uma Taivaesäle leeväkese ja võiukõsõ iist.” Sys istõ tää jälq pingi pääle.

Imä tekk´ vahetpidämäldäq tüüd; vahepääl hünisi tää hindäette kerigulaulu.

Ants võtt´ lavva päält väidse, pitsit´ katõ sõrmõga väidse otsa vasta lauda ja tõmmas´ tõsõ käega väidse pääd. Väits tilbõnd´ vurinaga üles ja alla.

“Kas tuu väits sul jälq iin um? Oh su viguriq külq! Kas sa panõt väidse ärq!”

Ants pand´ väidse lavva pääle, tougas´ tää hindäst ärq kavvõmbahe, tõistõ lavva viirde.

“Imä õeq!”

“Mia?”

“Ütle, kunas tulõ esä kodu?”

“Kost sis maq tuud teedäq või; ku niäq kõrtsi sisse lätsiq, sis ei tulõq tiä inne üüd.”

“Imä, määräs tuu hopõn´ um, mis esä laada pääl vahit´, kas
tiä verrev um vai?”

“Joba jälq, kost sis maq tuud tiiä; vaist yks verrev um.”

“A imä, minkperäst esä kunagi varsa ei ostaq? Ka peremehel um kats´ varsa. Tuu väikeni vars, tsiga, um illus. Ku tiä nurmõ pite lask, sis um tel yks hand sällän.”

“Peremehel või mitu varsa ollaq, kost sis tuu teräkene varsa saa, minga tiä taa varsa pedä.”

“Imä, õeq!”

“Noh?”

“Ei tiiäq, kas esä mullõ saapit ka tuu vai, tiä yks lubasi tuvvaq; olõsi yks hää külq, ku tiä toosiq – üte paari vinne saapit.”

“Oh neid tahtmõisi külq, mis sul ummaq; mingas tuu esä sullõ neid tuu! Hää, ku tiä paari tsuugõ jõud osta, vai viil saapit. Kohis sa sis nuidõ saabastõgõ minemä nakkat?”

“Üte paari verevit vinne saapit tiä yks võisiq tuvvaq.”

“Olõq õigõq parõmb vaiki ja mineq ärq magamõ.”

Ants saistas´ pistü ja läts´ jälq voki manoq.

“Imä, maq võisiq sullõ ka puulõ ajjaq, ku sa hummugu kangast kudamõ nakat: ma aja sis ka ütele puulõ ynnõ.”

“Ka kon mul pooliajaja um! Mi’ võtaq tellete alt otspuul´ üles, tuu sattõ mul inne mahaq.”

Ants ronisi telgi alaq. Ku tää otspooli üles nõst´, lei tää pää vasta tele tulpa, ja nakas´ pääd kinniq piten nuutskma.

“Oh su üleannõtus, kas sa ilustõ ei mõistaq kävvü. Tulõq siiäq, ma kae, kas pää kats´ki ei olõq.”

Ants ronisi vällä; imä sorõ hiussõq läbi:

“Ei olõq midägi” – odot, ma puhka pääle kah: “varõsõlõ valu, harakulõ halu, mustalõ tsirgulõ muu tõbi, – mi’ nu, poig, ärq magalõ.”

Ants pühke käüssega silmi.

“Imä, mul om vaja viil vällä ka minnäq, tulõq saq ka üten.”

“Kas sa sis ka myni miiss´ olt, ku sa ütsinde vällägi ei julgu minnäq, ujuh… odot ma tsuska viil paar´ kõrd, sis ma tulõ.”

Ants käve imäga välän ärq. Ku jälq tarrõ tulti, nakas´ tää õkva hinnäst rõivist vallalõ võtma. Kuvvõ pand´ tää sängü tulba otsa, kaadsaq tsusas´ pääalodsõ koti alaq – sys ronisi tää sängü.

“Imä, õeq!”

“Kas sa jäät magalõ!”

“Ku esä tulõ, sis ajaq minnu ka üles, vaist tiä yks um saapaq toonuq kah.”

“Mis sa kynõlõt, kis tiid, kuna esä tulõ…”

Ants tõmmas´ teki üle pää. Kõrd aigu läts´ müüdä.

“Imä, õeq!”

“Poiss´, kas sa viil ei makaq?”

“Kirbuq purõvõq.”

“Ah su pääluu külq, – ei tiiäq külq, mis sust saa.”

Ants käänd´ tõsõ küle pääle ja nakas´ pia norskama.

Kirämehe jutu võro kiilde ümbre pandnu Kauksi Ülle

ESÄ

“Esä, kos sa läät?”“Mõtsa.”“Mis sa sääl tiit?”“Haina.”

“Esä, kos sa läät?”

“Mõtsa.”

“Esä.”

“Nah.”

“Ku sa mõtsa läät, sis tuuq mullõ üts luuk. Hobõsõlõ um vaja.”

“Küll maq tuu.”

“Esä.”

“Nah.”

“Kas sa läät mõtsa?”

“Jah.”

“Sis tuuq mu hobõsõlõ üts luuk. ütstapuhas missugunõ. Tuuq, ku saat, kadajast vai kõost vai lepäst.”

“Küll maq tuu.”

“Esä, ku sa mõtsa läät, sis tuuq mullõ üts luuk. ütskyik mis puust, kas kadajast vai jalajast vai lepäst vai kõost vai ka paiust.”

“Hää külq, ma joba kuuli. Küll maq tuu.”

“Esä, õga sa-i lähäq mõtsa?”

“Jah, lähä.”

“Naq, sis tuuq üts luuk mu hobõsõlõ. Hää olõsi, kus sa saass kas kadajast vai jalajast. Ka kõost vai pihlõst võisiq ollaq.”

“Hää külq, hää külq, joba ma kuuli. Joba um mul kyik teedäq, mis puust.”

Esäl oll´ hobõnõ iin. Rihaq-vikahtiq laotõdi vankrihe. Leeväkoti ja piimälänigu sääde imä asju alaq. Sys läts´ sõidus.

“Esä, kos sa läät? Kas läät mõtsa vai?”

“Jah.”

“Sis tuuq mullõ üts luuk. Peris illus, kõvvõr luuk.”
“Küll maq tuu.”

“Esä. Kos sa läät?”

Naid synnu kuulõ-s esä inämb. Hopõn´ tekk´ kimmäst sõitu ja vankri mürisi kõvastõ.

ÜTS KÕRD ÜTS

Jaan Lattik Isakukõsõl nakas´ lugõmine minemä, a ütskõrdütega oll´ tegemist. Es saaq pois´kõnõ tuust jako. Esä lubasi esiq tuud oppama naada ja ütel´, et kuis sa sys tuud saa-i. Imä tekk´ õdagus lavva puhtas, pand´ s””giriistaq kõrvalõ ja Isakukõnõ tull´ raamadugaq lavva taadõ. üts kõrd üts oll´ perämädse leheküle pääl, tuud pois´kõnõ tiidse ja võtt´ egä kõrd raamadu õkva takast vallalõ, ilma et olõs iistpuult inne lehitsenüq. Esä istõ kah tähtsä näoga lavva otsa; pindsagu ja päälmädseq ülearodsõ püksiq oll´ tää maaha ajanu, jalaq pall´as tennüq ja süüt´ hää meele peräst üte jala seeremarja vasta tõist jalga. Imä kah istõ tõistõ lavva otsa ja sääde hinnäst sukka kudama. Niimuudu istõ sys esä-imä pujakõnõ katõ vanõmba vaihõl ja vinüt´ aigupiten: “üts kõrd kats´ um kats”. Edimäne tulp sai õigõhe läbi ja pois´kõnõ tahtsõ tõsõ numbriga naata, kui esä tsusas´ vaihõlõ. “Paa raamat kinniq ja lasõq pääst.” Pois´kõnõ pitsit´ silmäq poikvilõ, vahtõ prao vaihõlt lambi pääle ja lugi esä käsü perrä pääst. ütsändä numbri kotsil jäi tää kinniq, a imä päst´ tää virka säält vallalõ ja avit´ edesi. Sys tull´ tõnõ osa. “Taa um tsipa rassõmb, a külq tiä lätt,” avit´ esä takast ja pois´kõnõ nakas´ vinütämä: “Kats´ kõrd üts um kats´, kats´ kõrd kats´ um kolm…”

“Jälq sa loiq võlssi”, tekk´ õigust imä, “kats´ kõrd kats´
um neli.”

“Mis sa vahele sekät, külq poiss´ es’ löüd, las tel hendäl löüdäq, ja külq maq es’ avidõ, kui vaja um”, tähend esä kimmä helüga, “külq poiss´ l”üd, õs tiä myni rummal´ poiss´ ei olõq, tuuka edesi.” Poiss´ tuugas´ edesi …”kats´ kõrd kats´ um neli, kats´ kõrd kolm um kuus´, kats´ kõrd neli um katõsõ …” “Kas näit, ku nakas´ mineme, äräq sa putuq poissi, imä, äräq sa putuq”, rahust´ esä, ja poiss´ lugi tõsõ tulba maaha. “Küsüq nu pääst”, tsusas´ imä vaihõlõ,”Küsüq pääst”. “Nah ütle sis pääst, ma küsü õkva viguridõgõ, keskkotsilt: pall´us um kats´ kõrd kats´ …” Isakukõnõ sääde silmäq poikvilõ, mõtõl´ ja ütel´: kats´ kõrd kats´ um neli. “A pall´us um kats´ kõrd kolm”, küsse esä ja lask´ pää tuu pääle virilide. “Tuud tiä ei tiiäq”, tsusas´ imä jälqki vaihõlõ, “kost tiä tuud tiid.” Poiss´ mõtõl´ ja ütel´ “kuus´”. Sjoo virgut´ essä viilgi. “Mis tuu um, mis taa poiss´ ei tiiäq, paa raamat peris kinniq ja ma küsü sys. Ku pall´us um kats´ kõrd neli, mõtlõ ilusti, mõtlõ, sul aiga um …” Poiskõnõ tekk´ hellü ja ütel´ “katõsõ”. “Selge nigu s´aksa kiil´”, ütel´ esä ja tõmmas´ nynna, “kas taal poisil midägi tiidmäde um, ja kats´ kõrd viis´?…” “Kümme”, oll´ vastus. “Nu viil üts küsümüs, sis puhka tsipa, tüümiiss´ taht yks puhadõ kah, mitu um kats´ kõrd katõsõ, mõtlõ perrä, sul um tark pää.” Targa pääga pois´kõnõ mõtõl´ ja ütel´: “kats´ kõrd katõsõ um katõsõ”. “Sääl um nu su tarkus, kui keskkotsilt küsüt, sis um pois´kõsõl pääst ärq – ma olõ küläld jannanu”, ütel´ imä, “poiss´ um hoolõtu”. Esä lasõ-s hinnäst essütä, tää küsse vahtsõhe, sai tuu pääle jälqki vastussõ, määne es olõq õigõ, küsse viil paar´ kõrda, pruuvõ esiq kah seletä, a vastus tull´ yks võlss´. “Segämini ma ei saaq”, ütel´ pois´kõnõ ja tekk´ raamadu vallalõ. Esä pand´ raamadu uma käega kinniq ja nakas´ otsast pääle seletämä. “Kuis sa nii olõt kah – sa ei saaq nu tuudsamma kätte.”

“Ku sa katõsõ ja katõsõ kokku panõt, ku pall´u sa sis saat, õgas sis sul üts katõsõ ei olõq, sul um kats´; ütle Isak, ku pall´u um kats´ kõrd katõsõ.” Esä helü läts´ ammõt´ligus, hellüs ja luutus oll´ kõlast kaonu. Pois´kõnõ tekk´ sõrmiga vigurit raamadu pääl, esä lei sõrmi pääle ja ütel´ peris kõvva: “Jätaq käeq rahulõ”. Isakukõnõ tõmmas´ käeq lavva alaq, litsõ rinnaga vasta lauda ja ütel´: “Keskkotsilt ma ei saaq”. Esä kannahtus tuupääle viil otsa es saaq, täl tull´ inne vahtsõnõ mõtõq päähä ja tää pruuvõ tõistmuudu.

Tää saistas´ pistü, otsõ pingi päält karmanist väidse, võtt´ pliidisuu iist puutükü ja lõigas tollõ külest katõssa pilbast, pand´ lavva pääle ja ütel´.”Nu teemiq poisilõ rehknumi nii selges, et um viil selge, imä, sa imestet uma lihatsõ latsõ üle”. Tää sääde pilpaq lavva pääle ritta, haugas´ noil, määntse pikembä olliq, otsaq ärq ja süläs´ põrmandulõ. “Paa nu tähile, poiss´,tiiq silmäq vallalõ – siin um katõsõ pulka, ku sa neid tõistõ kotsilõ panõt, tsipa edesi, saat jälq katõsõ pulka, panõq edesi…” Pois´kõnõ sääde pilpaq edesi, katõl haugas´ otsaq viil lühembäs ja ütel´ imäle, et timäl ollõv kõtt tühi. Imä tõrõli tedätuuperäst ja nimet “täütmäldä loomas”.

Esä käske imäl vaiki jäiäq, lupa es häiritsedäq ja nakas´ sys pois´kõist kõvva oppama: “Ma küsü su käest, Isakukõni, ku pall´u sul põraq siin naid pulkõ um?” Isak kostõ: “Katõsõ”.”Ku pall´u sul inne oll´?” “Ka katõsõ.” “Ku pall´u sul sis kokku um, ku sa ineskiseq ka võtat?” “Katõsõ”, vastas´ lats´ külmä rahuga.

Esä nakas´ vihatsõs saama. Tää köhät´, tekk´ helü kallõmbas ja küsse pia nigu vallavanõmb: “Ma küsü su käest, Isak Jantsikõni”, tuu oll´ esä ja puja priinimi, “kos sa panniq ineskiseq pulgaq – inne oll´ sul katõsõ, põraq um sul katõsõ, pall´us um kats´ kõrd katõsõ”, Poiss´ and´ vastusõs – “õgas mul inne tõisi pulki õs olõq, naaq ummaq nuuqsamaq pulgaq, ma-i olõq naid kohigi pandnu”.

Sjoo kotussõ pääl läts´ esä kannahtus õkva keskest kats´ki. Tää ai käe pikkä ja sikut´ umma poiga kõrvast. Poig kiugaht´ ja sääde hinnäst imäle ligembähe. Sys ütel´ esä uma puja kotsilõ mitu rassõt synna:”Rummal´, põrss, naha pääle vaja andaq, vaja veritses lüvväq”.

Imä rahust´ vihast essä ja ütel´: “Sul ei olõq kannatust, vai mis sis lats´ su pulgast arru saa, sa-i mõistaq es’ opatõ”. Sjoo oll´ petrol´ tulõ pääle. Esä lei rus´kaga vasta lauda ja kärgäht´: “Käüq nukka, rummal´ pois´kõnõ, nukan um su paik, jalamaid nukka”.

Pois´kõnõ kai hiitünü silmiga imä pääle, ai hinnäst aigupiten pistü ja nakas´ ikma. “Vai saq viil nakkat mullõ tsaeraudu tegime, kellele su tsaeraudu vaja um”, esä karas´ pistü. Pois´kõnõ vinüt´ hinnäst nukka, pand´ mõlõmba käeq silmi manoq, nakas´ silmi hyyrdma, ja ikk´ suurõ helüga. Esä istõ uma kotussõ pääle ja mõlõmba vanõmbaq olliq vakka. Pois´kõsõ sälg oll´ lavva poolõ ja tää ikk´ halõhõhe. Esä nõssi pistü ja ütel´: “Las ollaq kolm päivä söömälde tuhkavval, sis um üts kõrd üts selge”, ütel´, läts´ sängü manoq ja hiidäs´ sällüle sängü pääle: “Raiska viil umma kallist aiga säärtse põrsagõ” … Jälqki olliq mõlõmba vanõmbaq vakka. Kui tükk aigu oll´ müüdä lännüq, alost´ imä tassakõistõ: “Kas taa nu myni mehe tüü ka um, ku lats´ puu pulgõst arru ei saaq, sis lüvväs, kistas kõrvu, aetõs nukka, kas taa mehe tüü um, olõ ei sul, mehekeni, kannatust… “

ås vasta miiss´ midägi. Mõlõmba käe sõrmiga lei tää kõtu pääl trummi, mänge nigu määnestki pilli ja vahtõ lakkõ. Imä kudi sukka ja kynõli edesi: “Ku kauga taa lats´ sis tan saisma piat, kas poolõ-üüni vaih, ja mis tiä sis kurja um tennüq”. “Las saistaq, ei olõq midägi kurja tennüq”, ütel´ sängün lesataja piinü helüga. “Sul um kerge üteldä, las saistaq, ku sinnu suurt inemeist pandas saisma, kas sul jalaq ärq ei väsüq …” “Sis kutsuq vällä, saadaq magamõ, annaq süvväq, tuuq vett, annaq juvvaq, küdsäq kuukõ, tuuq küläst saia …” parast´ esä sängüst. Imä jäi rahuligus ja lask´ edesi: “Lats´ um viil nuur´ ja tiä ei saaq viil kygõst arru, külq tiä opis, tel aigu um, tulõq poig, loemi katõkõsi edesi, las esä ka kullõs”. Pois´kõnõ käänd´ hinnäst ümbre, vahtõ altkulmu sängü poolõ, tõmmas´ perämäidsi ikuturdsakit tagasi ja läts´ imä manoq. Imä pühke pässä tõsõ poolõga üle põski ja küsse: “Kas sa süvväq kah taht?” Pois´kõnõ nõudsõ leibä ja vahtõ üle ola esä poolõ. Esä jäi sällüle ja vaiki, pinisi nigu midägi hindäette ja sekä-s hinnäst ütegi synaga imä ja puja vaihõlõ. Nuuq saiq kõrrast sõbraligumbas. Leib ja võid lepüdi imä ja latsõ periselt ärq. “Nakka nu jälqki lugõmõ, nakka otsast pääle”, selet´ imä ja pois´kõnõ tull´ vahtsõst lavva manoq, sei ütest käest leibä ja tõsõga lehits´ raamatut. Suu täüs nakas´ tää lugõma: üts kõrd üts um üts, üts kõrd kats´ um kats´ … Esä oll´ vaiki ja ku pois´kõnõ aigupiten sinnäqmaalõ joudsõ, kon tää innembide nii hirmsahe essü, sys oll´ sängüst kuuldaq tasast norskamist. Esä oll´ väsünü, a imä ja lats´ olõ-s joht, nääq ummaq suurõq sõbraq ja väsü-i niipia. üts kõrd üts kah jovva-i näid ärq väsütä.

Kirämehe jutu võro kiilde ümbre pandnu Ants Kõiv.

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!