Rihhard Iher (RI) om sündünü 1. mahlakuu pääväl 1910. aastagal Osolan Kivi talon. Elo joosul pidi tää pikält Võromaalt kavvõdal olõma – tuuiist om timä luulõ piä tävveniste võrokiilne.

Haridüse sai RI Prassi algkoolin (1916-20), Võro Poiglatsi Gümnaasiumin, mille lõpõt 1928. A-il 1935-37 opsõ Tallinna Pedagoogikumin kuulmeistre ammõtit.

Inne Tallinna-kuuli tiinse RI 1932-35 koolirahha vangivalvurina Haapsalun ni Harkun.

1937-39 oll koolioppaja Vana-Antsla Peetri algkoolin, säält edesi 1944. aastaga radokuuni
Sõmmõrpalo algkoolin, kon tull juhataq ka laulukuuri, näütemänguringi ja mandoliiniorkestrit. Säksä okupatsiooni lõpuaigu oll RI lühküt aigu Võrumaa Teataja päätoimõndaja. Vinne ao tullõn tull minnä Haromaalõ Aruküllä. Sääl tekk RI edimält traktorijaama man puusepätüüd, 1949. a-st oll Oktoobri Võidu kolhoosin põllumiis.

1967. a-l jäi RI pääle infarkti kodo, 1969 tull viimäss sõsara manoq Osolahe, kon elli 9 aastakka. Inne surma elli viil paar aastakka Rannu vallan Tartumaal, kon 31. põimukuu pääväl 1980 kuuli. Matõt om RI Osola surnuaida.

Jo gümnaasiumipäivil tekk RI suvõl Osola latsiga näütemänge, midä ka esiq kirot. Tõsitsõmb kirätegevüs nakas eestikeelitsidõ romaanõga “Kaheksa kellalööki” (ilmu 6. IX -17. XII 1943 “Eesti Sõnan”) ja “Tagasi ellu” (2. XII 1943 – 29. II 1944 “Võrumaa Teatajan”), ilmu ka kiräkiilset luulõt. Uma võrokiilse luulõtusõ, minka RI kirändüsluun om, kirot tä pääasaligult 1967-68 rassõ haigusõ aigu. Tuuaig käve ka trüküsõnan väiku poleemika murdõkeele kotsilõ. Üts puultkynõlõjid – Ain Kaalep – toimõnd 1980 ka RI luulõkogo. Ilmumadajäänü kirätöiest, midä om hulga rohkõmb, and RI tütär kirändüskriitik Leili Iher, vällä tõsõ kogo. Käsikirän om nii võro- ku eestikiilset luulõt ja muudki viil.

Luulõkogo:

Kassimärss. Luulõtuisi võro murdõn ER 1980
Havva-kivi. Luulõtuisi 1967-68 1998

RI kotsilõ om kirotõt:

S&V 25. VII 1980 (S. Nagelmaa)
Lng VII 1980 (A. Lõhmus)
KK VIII 1980 (O. Kruus)
Noorus II 1988 (L. Iher)
VT 2. IV 1991 (E. Saar)
Vir IV 1995 (M. Sikk)
Vir IX 1998 (V. Valper)

Rihhard Iheri luulõt

IMÄLE

Es lövvä sõski leso päält
sa, imä, keskmäst poiga,
es riibu hiirepiimä päält
sa tedä siidihoiga!

Sul tedä kandõn tihtigi
jõud justku võeti jalost,
ku vaiva tulli hulgani
säält väikost, vaesõst talost

Sa tedä sõski truvvistõ
kõik säetü päävä kandsõt,
ja üsäst olõkotilõ
nii hellält hällü pandsõt. –

Tuust saandõ aastit tull ja läts
oh, aastit terve rida!
Sai mehes tuugi hällülats
ja mehes hinnäst pidä …

Nüüd tiiä maki, mis um vaiv
ja tuudki, mis um valu,
kah tuud, kuis rappus elolaiv,
ku tsuskas tedä halu

Nüüd umbõs tiiä todagi,
mis sullõ võlgu olõ,
ja toda, imä, todagiq,
et masjat miust ei olõ.