EGÄMEHE REILENDRI

Tulõq sina tulõq,
tulõq aga tulõq,
mina aga maka tsiapaha pääl.

Tulõq sys ku kyik joba makassõ
ja piniq ommaq külä vahel vagatsõ.
Asõ om mul luugi mant kurrakätt
ja redelil perämäist pulka net.

Tulõq sina tulõq,
tulõq aga tulõq,
mina aga maka tsiapaha pääl.

Äräq minguq üle tii Annõ manuq,
Annõ man jo maka timä noorõmb sysar Anu.
Vanamiis om Annõl ka õigõq hull,
niikui näge, nii and roovikuga üle kühmä sul.

Tulõq sina tulõq,
tulõq aga tulõq,
mina aga maka tsiapaha pääl.

Tulõq sa nu kasvai hummugudsõl üül,
sügüselt jo vällän nakkas ütsindä külm.
Kelle mant vaiq kost sa tulliq ei ma küsüq
Teki alla võta su ja anna sullõ musu.

Tulõq sina tulõq,
tulõq aga tulõq,
mina aga maka tsiapaha pääl.

HOITMISE LUGU

Esä hoit immä, poigõ hoit kass.
ku ei hoiaq, om asi tsipa plass.
Taivas küll hoiaq, mis meist sys saa,
ku kass ummi poigõ esiq hoitus ei saaq.

Paariq kokku hoitva aastagõist kats.
ku kyik lätt niguq piat, sys sünnüs näil lats.
Aga tuud küll ei tiiäq, mis näist sys saa,
ku nimäq tuu aoga last tettüs ei saaq.

Lats küsüs, et tätä, kas seks om hinge toit?
Mis sa tuu pääle kität? Ütlät: ei, midägist muud.
Tult hummugult üles, küsüt: kiä minnu hoit?
Lehm, tuu vastik luum, uikas alt koplist: muu!

Kuis sys muu kas meil ummi inämb olõki-õiq?
Kas miiq olõ nigu kummik, minkäs sita seen kävvü võit?
Looduskaitsmise säädüs… Keele kaitsmise päiv.
Mitte kiäki ei küsüq, kohes imäkiil jäi.

Luumõ kaitsmise säädüs. Latsi kaitsmise kuu.
Imä latsõl läts tühüq, last hoit kiäki muu.
Kyik armastust kitvä, suust lindas näil häüss
Jummal’ tennät, et Eesti om muulaisi täüs.

Riigi kaitsmise säädüs. Kaitsõliit, kaitsõjõuq.
Kohes jäänüq om häädüs, kas miiq olõ sortsõ tõust?
Massuammõt’ viil meid hyngulõõrist hoit,
kiä sys näidegi perre äräq ilustõ toit?

Imä kuulutas lehen: kiä mu latsõq ärq hoit?
taivas hoitku küll meid, kiä muu tuu yks hoit.
Pangõq ummõta lehte: ommaq aoq kahtlasõq
ja otsitas hoitjat eesti rahvalõ.

Ku kavvõst ma tulõ, perrä kõrraga kae,
kas kass hoit viil poigõ vaiq jo tümps käü pääl lae.
kagos ull, miä mul tost, kiä mul murõta käsk.
Kassi hoitmise-vägi vaivalt küll ilma päst.

Syski süä lätt lämmäs, poigõ pääsüke toit.
Lühkü hannaga lammas kattõ tallõkõist toit.
Kass yks hoit ummi poigõ, ei tüüd timä tiiq.
Aidast äräq om häönü perämänegi hiir.

Esä hoit immä . kui hoit, poigõ hoit kass . viil hoit.
Ku inämb ei hoiaq, om asi yks tävveste plass.
Kynõldas et om rohi, miä latsõq är hoit.
Kass, vaenõ ei tiiäq, lask nurru ja poigõ toit.

LOOMAMUINASJUTT

Aprilli alguspäivi üü võtt otsõ kokku,
mõts taandus läbi laskma minnu ja tiid.
Sääl pedästün kon iiläq ronk lei lokku,
nüüd luiga röögähüs üürahu vii,
tuu ütsik röögähüs üürahu vii.

Tuu huigahus aa üles vana hata,
kedä kett ei olõq tuimas jõudnu tetäq viil.
Nii luigaga niäq tõõnõtõõsõl kurtva hingehätä
et mulgi naba kõrval liigahtas üts miil,
üts olõmatus tunnistõduq miil.

Noh, pini, kas taa ollgi kyik su jõud?
Kuus haugahust ja säitsmes selge jõla.
Ja luik . miä timä süä neist paigust nõud,
et röögähüs ku Janis Joplin kõlas,
jah, mõtsa kotsil Janis Joplin kõlas.

Om Kandsi järv viil kavvõdan, jääs Pundõ tõistõ kanti
ja Ärnu oja luigalõ ei passiq mitte raas.
Mis juhatus sul luik küll üllest anti,
et linnutsiht sul Liiselaas,
sul tsihis võetu Liiselaas.

Kas laanõkuuski ladvaq sullõ selges tekki,
et ütsindä seo ilmaelu om yks väega ropp.
Nüüd piniga pant hämärän duetti.
Sul vällä palas soul ja pinil räpp.
Jah, pinil tulõ kurgust selge räpp.

Teil piniga küll helüq joht ei passiq.
Su hingehädäst aru tä ei saaq, nii mullõ paist.
Tä, umavahel üldäq, pelgäs sapist
ja elust musõrdõtut perenaist
tuud musõrdõdut kurja naist,

kiä ilmast ilma kärätäs tä pääle.
Kuis säändse elu manuq passis üleültse kunst?
Teil olguq mõlõmbiil vaiq inglihääleq,
ei keti otsan eläjät, luik, sust,
ei hatapini paarilist saaq sust

Kuis muqka olõs, luigapreili Janis?
Ei maqki ahiliide kõlksmist vällä kannada.
Nii pallu sa, luik, lõunõn küll es teeniq,
et mere viirde krundi hindäl saas’,
hirmkalli krundi mere viirde saas’.

Ma laanõ takan tiiä tsillut järve,
mia eräomandis ei olõq saanuq viil.
Sääl mõtsakuivast kokku kanna parvõ
ja sambladsõ meil pesä sinnäq tii,
sul pessä hulka pehmet sammõld vii.

Sys muna munõt, haudma säet hindä,
ei veidembägä kaubalõ miiq saaq.
Säält munast sünnüs lats, kel nimes Linda,
timäst vaba rahva esiimä saa,
kiä priiust hindas niguq saq vai maq.

LUIGAQ

Iiläq viistõisku luika linnas’ üle katussõ,
kõrvun põraqki uikas helü niguq matussõl.
Luigaq aie umma hellü, hingepõhjast tull’ tuu näil.
Mina mõtli umma ellu: kohes jälq üts aastak jäi.
Luik tuu lindas, näge pallu, ma siin ruuma niguq täi.

Luigaq lõunõdõ es linda, vei näid lääne poolõ tii,
Eesti talvõ niäq es hinda, otseva, kon Euruliit.
Hollandin om’ kanaaliq, süük sääl esiq suuhvõ juusk.
Rammus tsolk juusk müüdä Maasi, luigaq uutva valla suu.
Mina ullikõnõ pia siin plaani, kuis saas müvväq mynõ puu.

Poig mul taivadõ vaht’, nätäq luikõ tä säält ots’.
Amsterdammi timä taht, ollõv otav sääl narkots.
Üüse unõn näi ma luikõ, kuustõisku kokku loi.
Nokka peräni niäq hoitsõ, oodiva kunas tulõ toit.
Tsolgiga niäq hinnäst toitsõ, üts oll’ õkvalt uma poig.

Poig kanaali hindä kastsõ, kühveld’ peoga suhvõ vett.
Tõsõq luigaq pääle passõ, vast tä väega pallu võtt.
Perve päält kiäki küsse: lebed tot u vas po tšom?
Süämen valusalõ pistse: lännüki nüüd poig mul om.
Sängün üles sys ma istsõ, hõiksi: uh, protivnõi son!

Täämbä viistõistku luika linnas’ üle katussõ.
Üle Kääpä, üle Puiga, Jaanipeebu matussõ.
Vanaimä kai havvast, kõrralik ja hiusa suit.
Hoigas’ luikõl perrä kavvõst: kiä tan külmägä küll uik?
Tervüs olõma piat ravvast, hää et es’ ei olõq luik.

Luigaq kyik nuuq viistõisku, lätsiq üle Ritsikä.
Es niäq jõvvaq inämb hõiku, kurgupõhjast tänitä.
Esä hoigas’ mullõ havvast: vahtku-õiq luikõ perrä poig!
Näid ei olõq taivan kavvas, pia saa näistki mullatoit.
Esäkene korõn-kavvõn, hõika nii, et tuud kuuld mu poig.

EURULAUL
(Kurvits, Suits, Liiv, Pulk)

Kõrd Xavier mul ande euru,
hääst süämest, ütel’ tä.
Xavieri hüäst süämest
ma tahi tetäq laulu.
Ma uskma jäi süä tõtõstõ täl hää.
Kas viiski eurut mullõ antas
ma usu, antas tõtõstõ.
Kolm pudelit tuu iist mul antas,
kolm lämmind putlit, mõtõlgõ!
Kõrd Xavier mul ande euru,
mul parandõdus saiõ pää.
Xavieri hüväst süämest
nüüd teigi valmis laulu,
ja usu seeniqmaaniq süä täl hää.
Viiskümmend kas mul eurut antas,
ei andja inämb Xavier.
Sys jalaq iin mu äräq kantas,
oh Xavier, oh Xavier.

Kõrd Xavier mul ande euru,
Tuu iist ma jupi kapla sai.
Nüüd külliskile maan ma laula eurulaulu
ja rahvas ütläs vaeseumas jõi.
Kolm pudelit võtt lahkma pää,
ei süüdistä ma Xavieri võiq.
Xavieri kapl võtt olõmise hääs
loet nekruloogist: eurukabla
otsa poi.

LOHUTUS
(Lüssilli viie pääle)

Ma olli nii ütsik ku imäldä kutsik,
Es häitse mu maja iin lill’.
Mul laen härmävõrguq ja köögin oll’ põrgu
ja pindre pääl kitskmaldaq till’.
Puid oll’ aastanõ varu aga tuust ma’s saaq aru
kas om tõtõst sys peremehe huul’
et padjaq olos’ klopit, tekk kotti et topit
ja lavva pääl topsiga suul.

Ütskõrd lehmä ku nüsse silmssi hämärän tisse
üts tüdriklats hõljut’ mu puul.
Astõ sisse mu majja, oll’gi naistõra’ast vajja
lopos’ anuma mõskmise huul’.
Ku tä põrmadut pühäs’, hinnäst mu vasta nühäs’
läts’ kogoni likõs mu pää.
Sääl tä väänel’ kesk tarrõ, ümbre mu pürstivarrõ
jumalaynn’ et tuu katski es lääq

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
nii ma hoiadi tedä, esiq mõtli: hummon’ kitsku tulõ till’.
Minnu kai tä ku eeläst, nii et inämb ma es keeläq
tä jo majan mul ainukõnõ lill’
küll no kidsutus saa ka mu till’.

Nüüd ma elli ku õhun, vällän tüüd ämp es rõhuq
majan sisen oll’ kyikaig üts huul’.
Varsti maa pääle sattõ, tüdrik majast ku kattõ
ollõv liinan täl poolõldõ kuul’.

Niguq pessäsaanuq kutsik, hindä kõrralõ kutsi
aiakraami sys kitskma ma säi
sai paar’ virgõst tetäq, põrkniil kurta umma hätä,
ku üle ola naabrinaist näi.

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
nii hoiat’ tä minnu ja nimmas’, mul hään kõrran
põrknas ja till’.
Ütel’, kui mul saa aigu, timä pürstil vars kaeguq,
lööguq kirvõlõ kuvvas ja kiil.
Tsipa ryymsambas sai tuust mu miil’.

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
Nii nöögäs’ tä minnu aga nimmas’ är et hään kõrran
ollõv mul till!
ütel avitas mul näppi, kui tä anumakapi
õdakult tõistõ saina ma lüü
õkvalt laapsampa läts’ nüüd mul tüü.

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
Nii ma hoiadi tedä ja ütli et takan puul tilli tulõ kaal’
Timä muudkui aga korras’ mul kaaliq ollõv kõrran
Tuust jutust inämb arru ma es saaq
Mul tuu jutu pääle tull’ õkvalt naar.

ARMUKADÕHUS
(Jacob Cade “Žalusii” viie pääle)

Ai ai ai ai ribikardinaq
tõmba ette sa süämele
et sisse es olnuq nätäq
et mu pilk es tennüq hätä
ja ja ja jah
varguisi ainult vällä säält vahti võit
kui mul sälg su poolõ
ja su silmi ei näeq

ainult kas tolku om tollõst kygõst sul
Su pilt sais jo niikuinii kyikaig silmin mul
Su silmist paistus su süä
ja timä paistus om hüä
Ku mahe latõrnas kottpümmen üün

Ja mul lämmäs lätt rind üleni
ütski asi ei inämb haigõt tiiq
kyik ihu ku olõssi vetrõ pääl
ja hingel om rinnun nii apar ja hää

paar nädälit sais tuu pilt mul iin
ja kyikõ ku unõn ma tii
kardin kinniq sys vaos
ma tiiä et tuuss aos
pea sinnu ma jälq nägemä

Ai ai ai ribikardinaq
kakuq ette sa süämele
sisse et es olnuq nätäq
et sul süä es saanuq hätä

Ja ja ja ja ainult
varguisi säält vällä sa vahti võit
muiduq süä saa haigõt
ütskõrd innemb jo sai

ainult kas tolku om tollõst kygõst sul
Kardina takan om süämel hoobis hull
tä tõmbas tuimas
ja äräq kuius
ja su süä om kui vana rattapump

ja kyik andnu sa ärq tollõ iist
et rind lännüq lämmäs üleni
et ihu sul olnuq kui vetrõ pääl
ja hing tundnu et rinnun om apar ja hää

põrõlt ilda ei olõq jo viil
umma süänd ainult rummal jo kiild
et sul kyik olnuq nii
lõplik tegu sys tiiq
kakuq süäme iist ärq salusii

MA TIIÄ SU SYNNU
(Murõlik tangu)

Ma tiiä su synnu
võlss suurjagu näist
süä uut sul jo minnu
silm vahis yks tõist

Mul om süämen halu
sa tsaunit säält viil
Tiiä-õiq sa miä elu
tähti täüs tsirgutii

ref Kõrd küsset mu käest
milles sinnu usu-õiq?
Vastust eski sa näet:
sa jo minnu hoia-õiq!

Mu mudsu ja süä
om ketin su man.
Olõ-õiq kongi hüä
ku sinnu ei olõq tan

kon ommaq nuuq pääväq
kon ommaq nuuq üüq?
miiq mõttõq miäq lääväq
kesk tsirgutii vüüd

Ma tiiä su synnu
tuul puhksas miäq ärq
Süä pallõs viil minnu
suu sõimas ja kärk

Ma tiiä su synnu
võlss suurjagu näist
süä pallõs küll minnu
suu sõimas ja kärk

MOONA LIISA
(Võssotski viie pääleq)

Mullõ rindu jäi pidämä üts tasalik naar
Nii naard’ tütrik – üts Võrumaa Mona Lisa
Elät väikugõsõn külän ligi Lätimaad
säält tuut odavat suitsu ja viina
Sa ütlit hindä nimes Liisa väärnimi Muun’
Rahvas kuts mu moonikõist Moonaliisas
Tulõt Lätist olt üleni takjidega kuun
kummikottõga veat salaviina

Söödät kartli ja siiniga perre sa ärq
su nyal püsüski ta sitanõ Eesti
ja nädälin kõrra autupoodin sa käüt
moonast loogan ku kuurmakandja eesli
Tuumpä lossi ma sinnu siist küll ei viiq
mynõ ministrist lellä nõunikus
Nii tõsinõ küll ei tohes ollaq su kiiks
ja ma looda et sa ei olõq nii rikut

Olõs katust ma sul paiganu lastõga
üttetõist kodutüüd olõs tennüq
haina niitnu päävätõusuaig kastõga
laulnu hummukult üles ma sinnu
pääleq tüüd istut trepi pääl piida nyal pää
kaet päävä õtakuist kumma
mitte määnestki lossi sullõ vaia ei lääq
Tuumpä pääleki ei olõq miiq uma

Sa ei tahaki sinnäq kon elu om peen
kongi muial ei olõq sa nii uma
siin sa naarat pallast rõõmust et elu om seen
panõt pitu nii et taiva pääl kuma
ütski oigõ värk sullõ kõrda ei lääq
sinnu ei huvita Talina mänguq
võim om kavvõdan tuuga ei vaiva sa pääd
ja Tuumpä miiq jaoss ammuq um lännüq

MUNA MIINA

Muna Miina annaq minnäq Muna Miina
Kuu om nuur ja Muna Joosõp sinnu ei näeq
Õlut-viina mehi-poissõ maalt ku liinast
pidu nakkas viska valgõ kinda käest
Muna Miina annaq minnäq Muna Miina
Sa jo ei kannada munajoodikiid
siin om seltskond kon juuas valgõt viina
pääleq võetas sinnu Miina
lauldas laulõ miaq kohegi ei kõlba
ja inne hummugut ei kiäki kodu lääq
Muna Miina võtaq viina

Muna Miina hummugult sys üles hiidüs
pää taht parandamist ihu umma nõud
Muna Joosõpilõ viiäs kodu tiidüs
vahtsõ nädäli seen Miina kodu jõud
Mustaq anuma las pliidinukka ladu
tsialõ tsolki saa säält mitu pangitäüt
ja kyik kanapesäq veereni täüs munnõ
kulla Miina oh sedä ynnõ
mustõ latsi uut sul kotun terveq rodu
ja mis viil Joosõp tollõ pääleq kost näüss näüss
Muna Miina visas viina

PARMU BLÜÜS’

Om vällän pümme üü ku kotin
ja tuul puhk teksapüksest läbi
ei õtakilt ma püsüq kotun
ei sunniq sängü minnu tõbi
ei määnegina tõbi

Küll ilmast ilma myni viitsilk
mul satas nynaotsa küllest
tuust olõ-õiq hätä kulla tsirk
su lõhna tä võtt iks tuuperäst üles
võtt egalt puult üles

Mul helügi om sääne kärre
kui sügüsedsel oinaksõl
ma ei hoiaq ülearru umma kerre
lää vasta tuult suu poikvalõ
suu mul puulpoikvalõ

A sinnu mina tüdrik hoias küll
kui ainult kätte ma su saanuq
a sina sääne pööräne ja ull
kyikaig olt iist mul äräq paenu
iist hoobis äräq paenu

Sa hindäst kavvõmbalõ tõukat
ja kaidsat minnu niguq parmu
nüüd sullõ tävvest kõrist kõrva lõuga
mu pääleq hiidäq armu
mu pääleq hiidäq…

Ah et tasu-õiq suud mul pruuki
vett võrõndikust kanda sõglaga
hää küll a õigõ om jo tuugi
parm kõtu alt või äräq nõglada
nii valusalõ nõglada
nii makusvalusalõ
nii magusalõ

SERINAAT’
(Võssotski viie pääle)

Tulõq vällä ja kullõ ma tei sullõ serinaadi
kiä muu sullõ pääle muq viil serinaati laul
ütle kavva sa sääl tarõn uma rasva sisen praadit
tulõq kullõ ma olõ paremb kui Makkartni Paul
tulõq vällä saamiq tutvas ma olõ poiss niguq ponks
kihäst jämme niguq Taisoni Mikk
Su tarõ luhvtaknõst sisse mahu kui ärq käändäq konks
tiiq akõn valla olgu-õiq nii häbelik

jee-jee-jee traalivall
pelläku-õiq ega onu ei olõq koll
kui sa arvat vaip saa hätä
sys ma jalaq pallas võta
küll saq lämmistät mu külmi varbiid

Ah et olt väega nuur kuustõisku talvõ
väiku loogaga sõita sys võit
ah et kõdi sa pelgät korõmbast põlvõ
tuu lätt müüdä niguq müüdä lätt kyik
jah asõ om sul lämmi niguq mõtskitsõ karv
umaq varba sinnäq piisümä ma säe
äräq no kiuhku vast su esäle ei miildü tuu larm
lasõq pää alaq säe ma sullõ käe

jee-jee-jee traallivall
tulõq ligembäle egaq onu ei olõq koll
kutsku-õiq sa immä appi vannu muttõga ma ei klapiq
proovimi no kuigi katõpääle

TARÕ KRAAMMISE BLUUS’

Om hummugupuulnõ üü
liinaliine bussiq jo kääväq
uma prunts’ korja põrmandult üles
ajaq sälgä ja tsipaksõ süüq
kuis muidu piat vasta seo elu
mia erälde elläq meil tulõ
vanaimä vast tähend’ ärq sullõ
ku tä taplõviid latsi trahvõ
kats armõdu kõvva kivvi
ei jahvada ilman häid jahvõ

Rinnahoitja pailaq ja haagiq
kyik ilustõ käekotti topiq
hius üles soengudõ klopiq
muidu myni saa tüü man aru
ja ta pitsiviir mia kakõs küllest
jah taa korja nimelt sa üles
viiq kodu ja kleebiq tä salmikudõ
õkvalt lõppu vast muidu myni lugõ

Kleebiq salmigu viimätsele lehele
tedä mynikõrd kaiaq sääl võit
ku sul õtakilt pääleq käü tusk
ja ammuq jo lännüq olt mehele
tedä vahel peris kaema kisk
umma tühjä ellu ku vahit
sys kaet toda lehte kon pits
ja mõtlõt et olle kõrd miis
et olle üts miis kedä tahit

Jah taa pitsiviir tiid mille küllest
mia jalast võttõn kakõs küllest
korja õkvalt nimelt sa üles
korja üles sys jääss vai taagi
korja üles sys jääss vai taagi
jääss vai taagi

ÜTSKYIK

Kui hulk’ma liina läe
su akniid näe.
Sääl kardin iin
ja tulõsilm
säält paistus vällä…
Las paistus, mul ütskyik.

Vaiq järve viirde läe,
sääl lainiid kae,
kuis kangõ tuul
näid randa tuu.
Tuu kyik om mul nüüd
ütskyik, ütskyik, ütskyik.

Aga mynikõrd tuu tuul üle järve käänd põhja
ja sys om tundaq tutvat ja imehääd lõhna.
Nii lõhnas rüäpõhk, ku kuiv om õhk
Nii lohnas’ ka su mõstu pää.
Tuu mullõ olõma
ammuq jo piäs
ütskyik

Aga mynikõrd tuu tuul suhvõ ristkhaina tolmu,
mul tunnõq om: seo maik om mu suun joba olluq.

Oll’ maik tuu järveviil
vaiq oll’ tuu hoopis sinu kiil
ütskyik: mul selge: egalpuul
olt saq, olt saq,
olt saq

LINDA, VAIM!
(G. Verdi viie pääle)

Linda, vaim, üle suurõ ja väiksegi vii,
üle tornest ja korgiist mõtsalatvust,
linda seenis, kui all näet loogõlist tolmavat tiid,
tuu om tii, mia algas su kotust.
Ja tuu maa sääl all om su uma Võrumaa,
tiid sa sinnäq unõta ei saaq, kui ka kästü,
ja tuu mõts katõl puul tiid om tuusama,
mia su rahvast om mitugi kõrda jo pästnü.
Hoitnu, katnu tä nälläst ja alambat,
varjanu tiä tuud, kedä takan om aetu.
Ei su jaos olõq ilman üttegi maad parembat,
umas võtt tä nii vägevä ku väetü.
Kui ka kodust ei olõq muud jäänüq,
kui vana pähn kao mant, tuugi puulmäänü,
järgijätmäldäq tõmbas tuu kodunõ hyng,
Võrumaalõ tagasi lindas su hing,
Võrumaalõ tagasi lindas su hing,
lindas tagasi hing.

KAS SA VAANJAT JA LIISAT TIIÄT?
(Alice’i viie pääle)

Istõ baarin, lännüq oll’ päiv
Silmänukast välisust säält näi
Uss’ läts’ valla ja sisse hõljut’ – Liisa.
Mu lavvanaabri bussijuht’ Vaanja
Unõt’ hindä Liisa poolõ kaema,
Tä kõrras neelät’
ja sys küsse mu käest

Ref: Kto že eta devuška gde ona živjot
Oh, kak ona krassivaja no kto jejo jebjot?
Ma sys sellädi ärq Vaanjalõ, et kulla miis, kaeq taa om Liisa,
Et miis läts’ täl Vinnemaalõq tühüq, vist Surgutti
Ja et Liisa lant’ nüüd baarin mynda rahadõga kutti
Vaanja noogut’, kobist’ pükse, sülläs’ peijü ja ütel’: Laadna!

Ausa miis niguq Vaanja tuukõrd oll’
Õkva joonõlt Liisa lavva manuq tull’
Tälle kummard’ ja ütel’: potantsujem.
Liisa varsti istõ Vaanjal üsän
näkse kõrvast ja näppu suhvõ tsüsas’
a sys tull õigõ rahamiis ja äräq tä säält vei

Ref: Kost kurat tull’ tuu paaren’ Liisaveeta äräq vei
ja milleperäst tinamut tä asjanda mul tei
Ma sys sellädi et Vaanja võtaq vabalt
taa om jo Liisa
Et miis om täl Vinnemaal tüül vist Surgutin
ja et Liisat juutva egä õtak rahadõga kutiq
Vaanja noogut’ kobist’ pükse
sülläs’ põrmandulõ ja ütel’ laadna

Mynõ päävä peräst baarin näi jäll Vaanjat
leti iin suuri rahadõga praalman
Parasjagu suidsupääsükeist lask’ timä lindu
Liisa trehväs’ tuu moment vällä astma kempsust
Vaanja läts’ tä manuq ja hoigas’ üle tümpsü:
Nu kurva kak? Potantsujem?

Ref: Kto že eta devuška s kem ona živjot
i razve jei vsjoravno kto jejo jebjot
Ma sys ilusalõ kynõli et Vaanja sa jo tiiät taa om Liisa
Et miis läts täl Vinnemaalõ tühüq vist Surgutti
ja et Liisalõ om vaia mynda rahadõga kutti
Vaanja leti pääleq valla lask’ paar pääsükeist
ja ütel’ laadna

Vaanja varsti bussiga sõit’ kraavi
säidsetõisku inemist vei äräq kiirabi
Kassa-aparaadist oll piletiid vällä lüüdü neli
Midäs sääl inämb takastjärgi uuri
Vaanja viidi bussist õkvalt surnukuuri
Liisalõ tuusama õtak tegüsi jo vahtsõ selliq

Ref: Otkuda eta devuška kto jejo jebjot
i potšemu glaza jejo holodnõje kak ljod
Ma sys sellädi et Liisal varsti Vinnemaalt miis kodu tulõ
Vaanja buss kanti mahaq tä esiq panti mulda
ja põrõlt om tä sääl kost baari ämp ei tulta
Nii ma ei tiiäki kas Vaanja vaenõ taibas’
kiä om Liisa

ALLIGAATUR’
(rokk)

Lehm oll’ pulli nuusutanuq
Katstõist kõrda kargutanuq
Pull tuu asja varsti kõrda ai
Kodurahu majja tõi

Kimmäst pruuti mul ei olõq
Autut ammuki ei olõq
Ku om vaia anna hääle
Sõbra naane võtt mu pääle

Sedä vakti ma ei salga
Mu kutsik viil ei nõstaq jalga
Syski tuu om väega hää
Et naane käü mul poti pääl

Lukasengu om tiktaatur’
Minu ämm om alligaatur’
Krokotillipisariid
Tä vala uma tütre iist

Poliidikat ma panõ kõvva
Jummal’ loonuq om mul lõvvaq
A tuu väiku riik oll’ Tõva
Kon buda munkõl väega kõva
kõva usk

Mongoolian om Ulan Batur’
Egäl naasel sääl vibraatur’
Tuu näil tüütäs terve üü
Märä kuurt tä võius lüü

Tollõ preili nimi oll’ Vilma
Kiä poolõst talvõst olnuq ilma
Nyna katski tä mul salvsõ
Ja jätt’ mu mahaq kartlisalvõ

Säält mu löüse preili Valvõ
Kiä ilma olnuq mitu talvõ
Minnu silmiga tä sei
Piaaigu tühäs salvõ tei

Sys tull’ söönüq näoga Helga
Visas’ perä kartliid sälgä
Maqki hiussiidpite peijü täl jäi
Nii ma keldrest vällä sai

Iiläq ütel’ mullõ Alla
Et ärguq tekuq ma täl halva
Ma vist võlssi aru sai
Tä sysaralõ halva tei

Hummõnpäivi maha jätä
Kyik naaq vanaq viguri
Ja vahtsõ asõmalõ võta
Tii viil pallu manuqki.

HIRMUS PLAGIAAT
(originaali tunnõti esiq ärq)

Kavva sa kannatat kurja tuud muuri
võtaq myni vahtsõmp, tan liigus ka nuuri
elu taht elämist eit saadaq pikält
kavvõmb tä jurra om kullõlda ikäv
kraanikauss käänäq sa kaltsõga vussi
eit las saa ütskõrd ka eluga kurssi
esiq las vahetas eelektripirne
terändäs väist ja mass telehvunniarvõ

Sälläkott’ sahvrist tuuq sängü alla
tuvila uss toeda tokiga valla
hiir lasõq lõksist ja rott pästäq ravvust
kass nõstaq sahvride las tä sääl praavus
puul’päävä õdagus kätte saat palga
eit saadaq sanna ja esiq lasõq jalga
edimält Eestimaa jätmä piat mahaq
myni kuu vällämaal tiini võit raha
kavva sa kargutat tuudsamma eite
kavvõmban kotust näet lühembiid kleite
mahaq näid võttõn ei peaqki sa masma
kõtu päält õhembas rabõlõt rasva

Kavva sa kannatat vannamuuri
kavva sa lasõt täl hinnäst viil kuuri
kavva sa kannatat jaburat juttu
pakõq vai muidu sa koolõt ärq ruttu.

SITT LUGU

Ärq söö-öö-ööguq ülearu pall’u
sa tõõ-õõ-õbras süüt väega pall’u
jätäq järgi muidu nakkat sitalõ

Võõ-hõõ-õih kuis su sitt kül haisas
peris tee-ee-errorismi perrä haisas
sääne miis om vajja isoliiri ärq

Aa-mee-ee-eeriklasõ sitt ei haisa
timä ee-ee-ekskrement ei üleültse haisa
täl püksest nõsõs peenüke odöör

Aa-mee-ee-eerikan kas kiäki ültse situs
sääl kää-ää-ärtsuga ei kiäkina situq
näil taguotsast tulõ väiku puss

Su muu-uu-ulk om vajja toppi äräq kinniq
jah ii-ii-igäväses aos toppi kinniq
las ameeriklasõl jääs vallalõ
vot nii

Teil kyy-yy-yigil tulõ mulguq toppi kinniq
üle aa-aa-arutsõ kyik mulguq toppi kinniq
ameeriklaisil jääguq vallalõ

Teid vaa-aa-aia panda kinnimajja
mis kuradi koo-oo-odumaad teil sittul ültse vajja
ameerika miiq kyigi kodumaa
oo jaa

ANDRE UNÕLAUL

Uu-uu pisipoiss piimä and meil muu
taadi hää poisu sa tass nüüd tühäs juuq
putru hääd prooviq ka midä pada kiit’
putru süüq, piimä juuq, sys sust kasus miis’

Mänguasjaq poisuga nüüd kokku korjami
karumõmm tolmunõ tä puhtas harjami
autu saina viirde jääs salalukk täl pääl
et tuu päh võõras poiss üüse sõitma es lääs

Tsuu-tsuu pisipoiss ütskõrd saa sust miis
suurõ autuga sys sõidat umma tiid
kaugõl käüt pallu kõhnu latsi sa näet
mynõl emme-taat ja myni ütsindä om jäet

Otsa vaht’va niäq sul pruune silmiga
piimä niäq pall’u juus’ putru süüs’ niäq ka
selle poisu kõtt süüq täüs ja tuttu magama
kasut suurõs jõvvat väiksiid latsi avita

Inne viil ku unõpoiss su umma ilma vii
taiva taadilõ sääl tähti vahel ütlä nii
kaitsku kyiki väiksiid latsi pääväl ja üül
ütskõrd ku sa suurõs saat sys kergendät tä tüüd

Uu-uu tsuu tsuu piimä and meil muu
poisu tuud egä päiv kõtu täüs juu
muu jo ammuq laudan suik uni täl hää
poisulgi silm kinniq lätt patja vaos pää

VARSAKÕNÕ

Tuu aastanõ varsakõnõ
kelle tõit sa Tartu puult
tuu aastanõ varsakõnõ
illus om tä egält puult
tuu aastanõ varsakõnõ
hirmsalõ nõud sul huult

kaala piat täl äräq tõmbama
muidu timäst asja sul ei saaq
lätt ilma müüdä rändämä
ajat takan sitta sa saat

meelütät tsukru ja leeväga
egä kõrd tuu ka ei avida

Tuu verevä pääga preiligene
perit oll’ vist Pärnu puult
tuu verevä pääga preiligene
illus om tä egält puult
tuu verevä pääga preiligene
hirmsalõ nõud sul huult

kaala piat täl äräq tõmbama
muidu timäst asja sul ei saaq
lätt ilma müüdä rändämä
ajat takan sitta sa saat

meelütät raha ja hilpõga
egä kõrd tuu ka ei avida.

PUHUQ TUUL
(Put veini viie pääle)

Süküstuul sa sünge kõllõ
külli müüdä kihutai
liiguda ärq liikvõõllõ
kopitanuq koduväi.

Ämm mu äkist äräq põlgsõ
ollõv nilbõ näoga
nimmas’ mul et nuuri naisi
hulgi aanuq hukka ma.

Äi muguq kõrrut’ kõrdsivõlgu
miaq jo ammuq massõtu
paari paprõraha peräst
aase minnu armõtult.

Tütär taskiid tühjendämä
pääleq palgapäivi virk
painama mult pangakaarti
purupallas puustma.

Konõs ma kaannu kapstas hindä
määndsen mestin märisnü
kygõ ildamp kellä kuvvõs
kodu kenäst kõigõrdi.

Konõs ma joonuq jobus hindä
lajal käel ma lainssi kos
sõpruga tei sõõmukaupa
palgaraha parajas.

Konõs ma pistnü baarin pintsli
viimädse ku veeringü
rassõlt teenit rahha raissi
hätä klaasin häödi.

Konõs ma koinnu kooliplikat
värte nyal puulvägüsi
nynast ma nuuri naisi purnuq
kaitsnu hinnäast kaikaga.

Süküstuul mul süüdäq sälgä
sannast saanuq unistus
kütiq külmä sanna mullõ
sugulasõq sunnikuq.

Puhuq tuul mu pööning puhtas
näägutajiist nähkadõst
vihm minnu võtaq üle uhta
mammona maik mõsõq mant.

PERÄMÄNE TANGU

Mul elu ande märku paaril kolmõl kõrral
et jandimehe ammõt’ vaia unõta
ja Ritsikälle plats uma vanamehe kõrval
om paras aig jo vällä äräq lunasta

Kui kätte jõud tuu aig et perämädsest kynnõst
jääs mälestüs et olnuq ma ilmpatulda
parlanksi liivaunik sys võrukõsõl mynõl
näütes Rahmanil ja Valpril laskõ patsuta

Jan Rahman om tuu miis kel sõrmõq kergelt konksin
et kohepoolõ otsaq massa-i küstäqki
näil Valpõriga mõttõ om’ nii kinäste parlanksin
et vaadõrpassi pääleq kas mass nõstagi

Ma tiiä et om talv ja sõrmõq kyigil konksin
ja viinavõtmist ruttu vaia alusta
küll tuju tsipa halv tuuiist hingeq om’ parlanksin
sys kaegõ kon Hõrna Aare hansaga

Sääl hansalonksu man üts asi panõq paika
et kellel jääseq lauluq kiä noid alal hoit
vast Aapolõ ku naasõq teda peris ärq ei vaiva
vaiq perrä minnu ahvma nakkas vanõmb poig

A kui Elu saat mul märgi ja Aapo om ärq vaivat
ja vanõmb poig ei viisiq oppi laulõ ärq
sys aagõq kinniq haud mia mullõ valmis kaivõt
ma esiq laula kooniq tiiq kyik nõrkõdõ ärq

Sys latsõlatsil nimmakõ las viiäq Ritsikälle
üts vanamiis kiä õigõl aol es koolõq ärq
kiä sada aastat lovvas’ nüüd näost om kordsun jälle
ja roppõ laulõ laul las roisu matva ärq
kui sääl midä matta om
(olõ õiq joht)

MUSTLASÕ MANAMINE

Hurjuhh! Kasiq miiq kandist!
Säänest miist siin kutsva sandist.

Hurjuhh! Neevel ei olõq ämp lambiid.
Mallõus Aadu esiq oll’ nännüq
Ku susi puhastanuq hambiid.

Hurjuhh! Koobõrda Korgõpallu!
Keväjält sääl oll’ viil olluq.

Hurjuhh! Hurjuhh, kossaa…
Ei, alumiin’ ammuq sai otsa.
Ravva vei iiläq üts tolgus,
Vaskõ tuud olõqki-i olluq

Hurjuhh, panõ-nu käest tuu annum’
Ja vahtku-õiq üle ola kannu.
Panõ-nu pagasnik kinniq,
Rõivapulste meil hindiil.

Nummõr’ sul muaga ma laapsa
Vaiq viil paremb väidsega kraapsa,
Muidu nuuq mundrin ahviq
Tegevä lõpmadaq trahvi.

Hõi, pagasnik jäi valla!
Pia-noh, kassi aat alla!

Läts! Vist pelläs’ ma nakka tapma
Kahju, õkvalt sai jutu klapma.

HOITMISE LUGU

Esä hoit immä, poigõ hoit kass.
ku ei hoiaq, om asi tsipa plass.
Taivas küll hoiaq, mis meist sys saa,
ku kass ummi poigõ esiq hoitus ei saaq.

Paariq kokku hoitva aastagõist kats.
ku kyik lätt niguq piat, sys sünnüs näil lats.
Aga tuud küll ei tiiäq, mis näist sys saa,
ku nimäq tuu aoga last tettüs ei saaq.

Lats küsüs, et tätä, kas seks om hinge toit?
Mis sa tuu pääle kität? Ütlät: ei, midägist muud.
Tult hummugult üles, küsüt: kiä minnu hoit?
Lehm, tuu vastik luum, uikas alt koplist: muu!

Kuis sys muu kas meil ummi inämb olõki-õiq?
Kas miiq olõ nigu kummik, minkäs sita seen kävvü võit?
Looduskaitsmise säädüs… Keele kaitsmise päiv.
Mitte kiäki ei küsüq, kohes imäkiil jäi.

Luumõ kaitsmise säädüs. Latsi kaitsmise kuu.
Imä latsõl läts tühüq, last hoit kiäki muu.
Kyik armastust kitvä, suust lindas näil häüss
Jummal’ tennät, et Eesti om muulaisi täüs.

Riigi kaitsmise säädüs. Kaitsõliit, kaitsõjõuq.
Kohes jäänüq om häädüs, kas miiq olõ sortsõ tõust?
Massuammõt’ viil meid hyngulõõrist hoit,
kiä sys näidegi perre äräq ilustõ toit?

Imä kuulutas lehen: kiä mu latsõq ärq hoit?
taivas hoitku küll meid, kiä muu tuu yks hoit.
Pangõq ummõta lehte: ommaq aoq kahtlasõq
ja otsitas hoitjat eesti rahvalõ.

Ku kavvõst ma tulõ, perrä kõrraga kae,
kas kass hoit viil poigõ vaiq jo tümps käü pääl lae.
kagos ull, miä mul tost, kiä mul murõta käsk.
Kassi hoitmise-vägi vaivalt küll ilma päst.

Syski süä lätt lämmäs, poigõ pääsüke toit.
Lühkü hannaga lammas kattõ tallõkõist toit.
Kass yks hoit ummi poigõ, ei tüüd timä tiiq.
Aidast äräq om häönü perämänegi hiir.

Esä hoit immä . kui hoit, poigõ hoit kass . viil hoit.
Ku inämb ei hoiaq, om asi yks tävveste plass.
Kynõldas et om rohi, miä latsõq är hoit.
Kass, vaenõ ei tiiäq, lask nurru ja poigõ toit.

LOOMAMUINASJUTT

Aprilli alguspäivi üü võtt otsõ kokku,
mõts taandus läbi laskma minnu ja tiid.
Sääl pedästün kon iiläq ronk lei lokku,
nüüd luiga röögähüs üürahu vii,
tuu ütsik röögähüs üürahu vii.

Tuu huigahus aa üles vana hata,
kedä kett ei olõq tuimas jõudnu tetäq viil.
Nii luigaga niäq tõõnõtõõsõl kurtva hingehätä
et mulgi naba kõrval liigahtas üts miil,
üts olõmatus tunnistõduq miil.

Noh, pini, kas taa ollgi kyik su jõud?
Kuus haugahust ja säitsmes selge jõla.
Ja luik . miä timä süä neist paigust nõud,
et röögähüs ku Janis Joplin kõlas,
jah, mõtsa kotsil Janis Joplin kõlas.

Om Kandsi järv viil kavvõdan, jääs Pundõ tõistõ kanti
ja Ärnu oja luigalõ ei passiq mitte raas.
Mis juhatus sul luik küll üllest anti,
et linnutsiht sul Liiselaas,
sul tsihis võetu Liiselaas.

Kas laanõkuuski ladvaq sullõ selges tekki,
et ütsindä seo ilmaelu om yks väega ropp.
Nüüd piniga pant hämärän duetti.
Sul vällä palas soul ja pinil räpp.
Jah, pinil tulõ kurgust selge räpp.

Teil piniga küll helüq joht ei passiq.
Su hingehädäst aru tä ei saaq, nii mullõ paist.
Tä, umavahel üldäq, pelgäs sapist
ja elust musõrdõtut perenaist
tuud musõrdõdut kurja naist,

kiä ilmast ilma kärätäs tä pääle.
Kuis säändse elu manuq passis üleültse kunst?
Teil olguq mõlõmbiil vaiq inglihääleq,
ei keti otsan eläjät, luik, sust,
ei hatapini paarilist saaq sust

Kuis muqka olõs, luigapreili Janis?
Ei maqki ahiliide kõlksmist vällä kannada.
Nii pallu sa, luik, lõunõn küll es teeniq,
et mere viirde krundi hindäl saas’,
hirmkalli krundi mere viirde saas’.

Ma laanõ takan tiiä tsillut järve,
mia eräomandis ei olõq saanuq viil.
Sääl mõtsakuivast kokku kanna parvõ
ja sambladsõ meil pesä sinnäq tii,
sul pessä hulka pehmet sammõld vii.

Sys muna munõt, haudma säet hindä,
ei veidembägä kaubalõ miiq saaq.
Säält munast sünnüs lats, kel nimes Linda,
timäst vaba rahva esiimä saa,
kiä priiust hindas niguq saq vai maq.

LUIGAQ

Iiläq viistõisku luika linnas’ üle katussõ,
kõrvun põraqki uikas helü niguq matussõl.
Luigaq aie umma hellü, hingepõhjast tull’ tuu näil.
Mina mõtli umma ellu: kohes jälq üts aastak jäi.
Luik tuu lindas, näge pallu, ma siin ruuma niguq täi.

Luigaq lõunõdõ es linda, vei näid lääne poolõ tii,
Eesti talvõ niäq es hinda, otseva, kon Euruliit.
Hollandin om’ kanaaliq, süük sääl esiq suuhvõ juusk.
Rammus tsolk juusk müüdä Maasi, luigaq uutva valla suu.
Mina ullikõnõ pia siin plaani, kuis saas müvväq mynõ puu.

Poig mul taivadõ vaht’, nätäq luikõ tä säält ots’.
Amsterdammi timä taht, ollõv otav sääl narkots.
Üüse unõn näi ma luikõ, kuustõisku kokku loi.
Nokka peräni niäq hoitsõ, oodiva kunas tulõ toit.
Tsolgiga niäq hinnäst toitsõ, üts oll’ õkvalt uma poig.

Poig kanaali hindä kastsõ, kühveld’ peoga suhvõ vett.
Tõsõq luigaq pääle passõ, vast tä väega pallu võtt.
Perve päält kiäki küsse: lebed tot u vas po tšom?
Süämen valusalõ pistse: lännüki nüüd poig mul om.
Sängün üles sys ma istsõ, hõiksi: uh, protivnõi son!

Täämbä viistõistku luika linnas’ üle katussõ.
Üle Kääpä, üle Puiga, Jaanipeebu matussõ.
Vanaimä kai havvast, kõrralik ja hiusa suit.
Hoigas’ luikõl perrä kavvõst: kiä tan külmägä küll uik?
Tervüs olõma piat ravvast, hää et es’ ei olõq luik.

Luigaq kyik nuuq viistõisku, lätsiq üle Ritsikä.
Es niäq jõvvaq inämb hõiku, kurgupõhjast tänitä.
Esä hoigas’ mullõ havvast: vahtku-õiq luikõ perrä poig!
Näid ei olõq taivan kavvas, pia saa näistki mullatoit.
Esäkene korõn-kavvõn, hõika nii, et tuud kuuld mu poig.

EURULAUL
(Kurvits, Suits, Liiv, Pulk)

Kõrd Xavier mul ande euru,
hääst süämest, ütel’ tä.
Xavieri hüäst süämest
ma tahi tetäq laulu.
Ma uskma jäi süä tõtõstõ täl hää.
Kas viiski eurut mullõ antas
ma usu, antas tõtõstõ.
Kolm pudelit tuu iist mul antas,
kolm lämmind putlit, mõtõlgõ!
Kõrd Xavier mul ande euru,
mul parandõdus saiõ pää.
Xavieri hüväst süämest
nüüd teigi valmis laulu,
ja usu seeniqmaaniq süä täl hää.
Viiskümmend kas mul eurut antas,
ei andja inämb Xavier.
Sys jalaq iin mu äräq kantas,
oh Xavier, oh Xavier.

Kõrd Xavier mul ande euru,
Tuu iist ma jupi kapla sai.
Nüüd külliskile maan ma laula eurulaulu
ja rahvas ütläs vaeseumas jõi.
Kolm pudelit võtt lahkma pää,
ei süüdistä ma Xavieri võiq.
Xavieri kapl võtt olõmise hääs
loet nekruloogist: eurukabla
otsa poi.

LOHUTUS
(Lüssilli viie pääle)

Ma olli nii ütsik ku imäldä kutsik,
Es häitse mu maja iin lill’.
Mul laen härmävõrguq ja köögin oll’ põrgu
ja pindre pääl kitskmaldaq till’.
Puid oll’ aastanõ varu aga tuust ma’s saaq aru
kas om tõtõst sys peremehe huul’
et padjaq olos’ klopit, tekk kotti et topit
ja lavva pääl topsiga suul.

Ütskõrd lehmä ku nüsse silmssi hämärän tisse
üts tüdriklats hõljut’ mu puul.
Astõ sisse mu majja, oll’gi naistõra’ast vajja
lopos’ anuma mõskmise huul’.
Ku tä põrmadut pühäs’, hinnäst mu vasta nühäs’
läts’ kogoni likõs mu pää.
Sääl tä väänel’ kesk tarrõ, ümbre mu pürstivarrõ
jumalaynn’ et tuu katski es lääq

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
nii ma hoiadi tedä, esiq mõtli: hummon’ kitsku tulõ till’.
Minnu kai tä ku eeläst, nii et inämb ma es keeläq
tä jo majan mul ainukõnõ lill’
küll no kidsutus saa ka mu till’.

Nüüd ma elli ku õhun, vällän tüüd ämp es rõhuq
majan sisen oll’ kyikaig üts huul’.
Varsti maa pääle sattõ, tüdrik majast ku kattõ
ollõv liinan täl poolõldõ kuul’.

Niguq pessäsaanuq kutsik, hindä kõrralõ kutsi
aiakraami sys kitskma ma säi
sai paar’ virgõst tetäq, põrkniil kurta umma hätä,
ku üle ola naabrinaist näi.

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
nii hoiat’ tä minnu ja nimmas’, mul hään kõrran
põrknas ja till’.
Ütel’, kui mul saa aigu, timä pürstil vars kaeguq,
lööguq kirvõlõ kuvvas ja kiil.
Tsipa ryymsambas sai tuust mu miil’.

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
Nii nöögäs’ tä minnu aga nimmas’ är et hään kõrran
ollõv mul till!
ütel avitas mul näppi, kui tä anumakapi
õdakult tõistõ saina ma lüü
õkvalt laapsampa läts’ nüüd mul tüü.

Ref: Kae-nu tassa sul pejjü tulõ vill’
Nii ma hoiadi tedä ja ütli et takan puul tilli tulõ kaal’
Timä muudkui aga korras’ mul kaaliq ollõv kõrran
Tuust jutust inämb arru ma es saaq
Mul tuu jutu pääle tull’ õkvalt naar.