KIKAS

Egän Eestimaa talon um yks vähämbält üts kikas. Sügüse, sys um näid vahel pall´o, a kardohkavõtmise aoss keedetäs inämbjago ülearotsit supis. Õga näid saaqki pall´o pitäq, nimäq ei saaq umavahel sukugi läbi. Kygõ rahuligumb um elo, ku hoovin um kümme kanna ja üts kikas. Sys um tuu kikas ekäpite peremiiss´: sabitsas, ots´ kanulõ teräkeisi ja vaklu, hoiatas kulli vai rebäse iist, vii kanaq ädagu äigäl aol magama ja ütles kirgmisegaq äigät kelläaigu. Kiä kunagi elon lauda pääl maanu um, tuu tiid, et kikas kirg´ üü joosul mitu kõrda. Miiq talon kirge timä kesküüse, sys poolõ kolmõ aigu ja sys viil kellä viie paiku. Ekä kelläaigu kuulut´ timä yks nii neli-viis´ kõrda järest. Inne kirgmist ropsõ siibuga vasta külgi nigu olõs kattõ katussõlastu kokko pesset. Helü oll´ timäl mahhe ja illos, a tuu rops´mine oll´ külq jälle kullõlda.

Helü perrä saat kikka üllenpidämisest joba aimdust. Kiä um suur´ ja rahulik kikas, tuu laul um matal´, vinütet ja veidüq hallõ. Vähämbä ja ägedämbäq kikkaq laulva ka kärrembä helüga, tsipa nigu ragodõn. Tsill´okõsõq tiukri kikkaq tänitäseq hirmsa korgõ helüga, nii et kõrvaq pand lukku. Jurlovi kikkaq vinütäseq uma laulu nii pikäs, et lõppu ei jovvaq kuigi ärq uuta.

Sukugi ütskyik ei olõq, konkotsin kikas laul. Ku timä lindas laulma kohegi korgõmbahe, olguq tuu aiasaivas vai kaopüür, sys kas lätt põvvalõ vai pidä pikembät põuda. Egä kikas tuud ei tiiq; arvada, et ei mõistaq ennusta. Mul um elon kats´ hääd ilmaennustajat kikast olnuq, üts kõllanõ ja tõnõ must.

Munõjide kanatõugõ kikkaq ummaq kannust võimalik eräldä jo nelä nädälidselt, näil um suurõmb hari ja lõtussaq. Mynõl kanatõul, päämidselt lihakanul, ei olõqki õigõt harja ega lõtussit. Noid kikkit tunnõt helüst, a viil kimmämbähe sälä sulist, miä kikkal ummaq terävä ja kanal tümbä otsaga. Mynõl kanatõul, nigu näütüses orlovi tõul, um lõvva all pikk hapõn´; faverolli tõul um takan üts varvas rohkõmb. Mynõl tõul um suur´ tott päälae pääl nigu türkläsel turban´.

Kot?ini tõugu kanul ja kikkil ummaq suurõq püksiq jalan. Tegeligult ummaq nimäq sukkpüksiq, kats´ edimäst varvast jääseq kah pükse sisse.

Jala tagomadsõ küle pääl ummaq kikkal kannussõq. Nuuq kasusõ egä aastaga pikkust manoq ja näide pikkusõ perrä võit üldä, ku vana kikas um. Tapõlusõ man kargas kikas vaindlasõlõ pääle ja lüü kannussidega. Tõnõkõrd lüü peris süvä mulgu. Meil oll´ ütskõrd üts kikas inemiisile kuri. Maq tulli koolist, nahast mape vihkõga käe otsan. Kikas karas´ mullõ külge, a maq võti mape ette. Mapele lei timä
kats´ mulku sisse. Muq nahk jäi mulgulda. Perän varastõdi tuu mape ärq, a maq näi tedä ütskõrd liinan ja tundsõ noidõ mulkõ perrä ärq. Saigi mape tagasi. Nii et tuukõrd oll´ kikka suurõst süämest kassu kah.

Noorõq kikkaq nakkasõ taplõma inämbüisi kuvvõ nädälidselt. Sys lüvväs nii ränki lahingit, et pääq ummaq mitu nädälit veridse ja sulist pall´as kakudu. Kiä tõisist kõrd üle saa, tuu jääss edespite ka kõvõmbas ja and tõisilõ hirmu. Tuud hirmu and timä yks jaoperäst, sääl olõ-i mynd mõrdsugatüüd. Vahel aga saa myni nõrgõmb kikas kõvõmbast ülembäs, kas sys kõvõmba haigusõ peräst vai sulgi ajamise aigu. Tuu nõrgõmb või sys külq tõist takan virota, nigu myni mõrdsuk.
Ei lasõq tõsõl suutäütki süvväq, pistü kõhnas nälütäs. Kõvõmb olõ-i nõrgõmba vasta kunagi nii tihkõ.

Milles kikkaq inemise vasta vahel kur´as lääväq? Um kats´ asja. Myni kikas, kiä kannu hirmsalõ hoit, lindas inemisele pääle, ku tuu kana kinniq võtt vai muido vändsütäs. Sjoo um hää kikas ja tedä tohe ei hukka mõista. Myni tõnõ kikas aga tege niimuudu: aja ütte külge iin, vidä tõist jalga perän, korjas purukõisi, väristäs pääd, rops´ siibuga, kirg´ ja ku sälä käänät, lindas kannussidega vasta kuntõ. Vanast ülti, et taa ollõv valgide kikkide viga. Tuu olõ-i õigõ ütelüs. Hädä um tan, et nuuq kikkaq ummaq ilma imäldä kasunu, inkubaatorimassin um nimäq vällä haudnu. Inemine näid süüt ja lämmistäs, perän nakkasõ nimäq inemist hindäsugutsõs pidämä ja taplõsõ niisama nigu umasugutsõgaq. Õigõt immä lätt vajja mitte ütsindä inemiselatsilõ, eläjile ja tsirgõlõ niisama vai viil inämb.
Süvväq võit saiaq ja iho või lämmi ollaq ka ilma imäldä, a kiäki tõnõ oppa-i selges, kedä tulõ elon pelädä, kedä avvusta ja kuimuudu kygõ ilmaga häste läbi saiaq. Kikka päält ummaq nuuq as´aq kygõ parõmbide nätäq. Noid kurjõ kikkit um maaha lüüdü külq jalaga, külq luvvavarrõga, külq kannipuiõga.

Kikkit ummaq targaq meheq ekäpite uur´nu. Naid um elokombide perrä mitmõhe tüüpi jaet. Vadim Zhelnin um kimmäs tennüq, et myni kikas miildüs kanulõ rohkõmb ku tõnõ. Myni miildü-i ütelegi kanalõ. Myni käü taarutõn ja rassõlt nigu hani; myni astus kergehe ja uhkõhe varbaotsõ pääl — keku mis keku! Nimäq ummaq nigu inemiseq, näid um egäsugutsit.

Mitu miist ummaq pümmega ärq essünü ja mõista-i kodo tullaq. Ku sys kikkaq kirgmä nakkasõ, tundva uma talo kikka helü ärq ja lätvä tuun suunan, nii saavaqki kodo.

Ku Piitre I Eestimaa ruutslaisi käest ärq võtt´, riisõ timä väeq maa nii pall´as, et Tal´nast Riiani olõ-s kuuldaq ei pini haukmist õga kikka kirgmist. Vahepääl naksi maainemiseq kyik liina pagõma ja ku asi nii edesi olõs lännüq, olõs kikka kirgmine Eestimaa päält vahtsõst ärq kaonu. Tuu värk um nüüd pidämä jäänüq ja kikka kirgvä miiq maa pääl yks edesi. Hää kah, mis Eestimaa tuu ilma
kikkalaululda yks um?

Hääd kirgmist näile!

KANA

Kannu peetäs Eestimaa egän kandin küländ hulga. Tohtreq ummaq vällä arvõstanuq, et üts muna kulunu inemisel egä päiv ärq süvväq, sys um tervüs kõrran. Kanna peetäs seenimaaniq kygõ virgõmbas munõjas, kuigi tuu peris õigõ olõ-i: jaapani põldvutt´ um virgõmb. Um ka kotussit, kon kanamunnõ asõmõl süvväs mynõ tõsõ tsirgu munnõ, näütüses mere veeren koskla munnõ. Tuu iist um laivu pääl jo vanast aost kannu peetü, et olnuq umast käest värskit võtta.

Kannu um jo aastatuhandit peetü kolmõ as´a jaoss: munnõ peräst, liha peräst ja ilo peräst. Pääle tuu ummaq viil võitluskanaq, kiä hirmsa veidüq munõsõ. Noid pidävä inemiseq, kinkalõ miildüs kikkide tapõlust kaiaq. Tuud piät külq tunnistama, et kikkide tapõlus hulga ilosamb kaiaq um ku inemiisi uma (poks´ vai maadlus).

Kyigi noidõ nelä as´a jaoss ummaq erälde kanatõuq arõtõduq.

Munõjist kanust um Eestimaal kygõ rohkõmb peetü leghornõ, päämiselt valgit. Um viil nur’mkanavärmiliidsi leghorne, noil ummaq kikkaq ja kanaq kõrraga pääle munakoorõst vällätulõmist tundaq — tõsõq ummaq tõist värmi. Viimätsel aol um naatu sisse tuuma s´aksa pruunõ kannu, nuuq munõsõ rohkõmb ku leghorniq. Innembi peeti minorkasit — nuuq olliq üleni mustaq, jalaseereq kah. Pään oll´ näil suur´ verrev hari ja hirmsa suurõq valgõ kõrvaq. Noil oll´ häste hää valgõ liha, a muido olliq nimäq üteq munakanaq – nii umbõs leghorni suuru, ynnõ veidüq piklikumbaq.

Pia kyigi tsirkõga um nii, et esäne um ilosamb. Kannuga niisama – olguq vaiq ilokanatõug, kikas um yks ilosamb. Tuu piätki nii olõma: ku kana kikka muudu sätendänüq kyiksugutsin värmen, nännüq vaindlasõq timä pesä päält kõrraga ärq ja murdnu maaha. Vaindlaisi um kanal pääle kullõ, tuhkride ja rebäside ka kodoeläjide siän: tsiga, kutsik, myni puul´mõtsik kass´. Kanapoigõ tüküse murdma
varõssõq, haragaq ja üüse ka siiliq.

Uma pesä taht kana yks hästeq ärq käkki. Munõmast tullõn viskas yks purukõisi sällä takka, et ummi jälgi kinniq katta. Kikas tulõ tälle vahel appi vahtsõt pessä tegemä: sabitsas ja sõkk mynõ platsi puhma all vai kõlgussõn tasatsõs ja keskest lohko. Alati ummaq nuuq kotussõq nii validu, et kikas vällä ei paistuq, kana sys ammuqki. Ku maq pois´kõnõ olli, teiq kanaq umaq pesäq yks kolhoosi saismajäet massindõ alaq vai peris näide sisse. Mitu kõrd oll´ myni kombaini
rest vaiq linamassin munnõ täüs munõt. Paar´ kõrda läts´ kana sinnäq haudma ja pujaqki tulliq vällä. Maq mälehtä, ütskõrd haud´ Kiru-nimeline kana üte madala traktorikelgu all. No külq maq närviire, et traktorist´ tuud kelku ärq es veenüq. Es viiq kohegi, suvõl oläki-s timäga midägi tetäq. ütessä poiga tull´ vällä.Perän nõud´traktorist, tuu vana nal´amiiss´ Orasmäe Juhan, rahu timä põrmulõ, mu käest ütte kanna rendis kelgu all elämise iist. (Maq anni kah, a timä lask´ kana peost valla ja ütel´, et ärq pässi, et mul ollõv väega mõtsigu kanaq ja timä parõmb ei võtaki sääntsit hullõ.)

Pitsi oll´ miiq perren kygõ parõmb haudja. Es timä lasõq ilman murdjat kassi poigõ manoq, ts´ankõ vaiq silmäq pääst vällä. Ütskõrd and´poigõga immissele sääntse mantli, et tuul oll´ kyik sälg veritses pesset. Imä perän ohtõrd´ihtiooli salviga. Munõmise aigu oll´ Pitsi peris rahulik, Koll´ast eski alamb, a poigõ hoitmise aoss läts´ timä nii kur´as, et pääle muq ja vanaimä lasõ-s kedägi lähkühe. Meid lask´ timä selle, et miiq söödi timä poigõ. Esiq tää suurt es süüq, seenis ku poelõ viil midägi sisse mahtu.

Sjoo ilmasya aigu ollõv kanulõ tegünü viil üteq vaindlasõq – s´aksa soldaniq. Nimäq olliq mitmalt puult üle Euroopa kokko kor´adu, a kanasupp´ miildü kyigilõ. Inämbjago tulliq ausa mehe muudu tallo ja vahedi kannu tubagu vai petroli vasta. Mynõlpuul lätsiq nimäq ka varga vai rüüvli muudu ilma küsümäldäq kannu püüdmä. Kanal, arvada, oll´ tuu peris ütskyik, kas timä keedeti supis tubagu iist vai ilma. Vanaimä selet, et näil oll´ ütsainukõnõ valgõ kana syast perrä jäänüq. Kats´ kõrd olliq s´akslasõq ja üts kõrd vindläseq täl hanna maaha kaksanu, a timä oll´ yks ärq paenu ja hand kasus jo vahtsõnõ. Perän sõta oll´ vallavanõmba kikkaga punti löönüq ja üte suvõga katõq pujaq üles kasvatanuq. Nii sai kannu jälqki küländ.

S´akslaisi ja vindläisi perrä tulliq kanulõ vahtsõ vaindlasõq – nuuq olliq mustlasõq. Nimäq rändsiq müüdä maad ringi ja õdakult oll´ kõtt tühi. Sys oll´ kanasupp´ kygõ käeperätsemb süük. Kannu püüdivä nimäq pikä piinü nööriga piidsaga, kohe otsa väiku mutrikõnõ oll´ köüdet. Kanalõ lüüdi vasta jalgu ja mutrigõnõ keerut´ hindä kana jalgu ümbre, kana oll´gi käen. Maq valvsõ ummi kannu häste, mul üttegi ärq es varastõdaq. Syski sai Koll´a mustlaisilõ: üts vanamutikõnõ mõist´ nii hallõt juttu kynõlda, et imäl läts´ süä pehmes ja timä and´Koll´a näile. Nojah: ega tuu elo pääle sõta kinkalgi kerge olõ-s, a meil oll´ vähämbält lehm ja piimätsilk majan. Esä sai ka peris keskmäst palka, 65 ruublit kuun. Mustlaisil olõ-s midägi, nii et tuu näide hallõ jutt võisõ ka
jumalast õigõ ollaq.

Ah jah: Kiru vei kull´ ärq ja Pitsi murd´ üts nuur´ jahipini maaha.

Nigu kikkide, nii ka kannu perrä saat kuvõrd ilma kuuluta. Kana mõist yks sääntsel aol haudma minnäq, et kolm nädälit perän timä munnä pääle kükkämist tulõ üts kangõ piksevihm ja sys lätt ilm ilosas. Milles täl tuud vajja um? Kaeq, piksevihm avitas munakuurt purus tetäq. Arvada, et nuuq õhurõhu kõikmiseq mõosõ. Kolmandal pääväl pääle kuurumist um kanapoigilõ päivä vajja, muiduq lööväq
nimäq kõtust vallalõ ja koolõsõ inämbjagu ärq. Tuud haigust kutsutas
valgõpasandusõs.

Kõva vihm või kanapujaq viie minodi joosul hukka saata, ku vana kana näid siiva alaq jovva-i kor´ada.

Kana munõs pessä 12–21 munna, inne ku haudma jääss. Kynõldas, et hää munakana ei havvuq. Tuu um lorijutt: kos tää päses, ku veidemb süvväq annat ja kõrralik pesä olõman, kohe pääle timä ütski tõnõ kana ei munõq. Midä rohkämb munnõ pessä tegünes, tuu kavvõmb kana pesä pääl istus. Peräkõrd jääss ütes üüss pesä pääle, sys käü päivä viil maan, süü ja tõnõkõrd lätt orsilõgi, a järgmäne päiv munõs viimädse muna ja inämb pesä päält ärq ei tulõq. Väega hoolõn haudmisega ummaq tiukri kanaq. Nimäq ei viisiqki suurt üle 7 muna munõda, kükkäse kõrraga
haudma. Nii haudva nimäq 3–4 kurna poigõ suvõga vällä.

Haudmise aigu kana suurt ei süüq. Tuu um ka hää: rassõ kana aja munnõ
ümbrekäändmisega mynõ muna purus ja määr tõsõq munaq ärq. Noist inämb poigõ vällä ei tuläq, läbi määrit koorõ ei saaq poig sukugi õhku. Puhtal munal ummaq koorõ seen tsill´u mulguq, kost kipõn´ õhku läbi päses. Määrit muna sisse läpätüs poig ärq, ja batsillusõq päsese kah sisse.

Perän, ku pujaq vällä tulõva, um kana kerge ku kinnas. Tuu um ka hää, sys ei istuq timä poigõ vigatsõs. Suurõ summa seest myni yks edimält jala alaq jääss, a tuu nakkas rüükmä ja kana võtt jala päält.

Väiku kanapoig um syski küländ vindsõ eloga. Maq näi uma silmäga, ku vana hopõn´ kygõ tallaga kanapujalõ pääle astõ. Kanapoig oll´ üleni mutta vaotõt, maq kisi timä säält vällä ja tahtsä joba ärq visada, a sys kai, et liigutas. Läts´ki ello ja elli viil 4 aastakka.

Pernaasõq vahel kannahta-i vällä, ku kanaq pindrit lahkva. Tuu vasta um ka rohi olõman: üts Hispaania kanatõug um nii lühkide jalguga, et saaqki ei sabitsa.

Jah, kanal um tõtõstõ hulga vaindlaisi: tuhkriq, kulliq, rebäseq, pinikutsiguq, murdja kassiq, s´akslasäq, vindläseq, mustlasäq, suurõq vihmaq, pernaasõq, tsiaq, ja jummal´ tiid, kiä viil. Kana mõista-i näide vasta muud ette vätta ku silmäpaistmalda ollaq, korgõl orsil maada, kõvastõ munõda, hulga poigõ vällä haudu ja nuuq kõrraligult üles kasvata. Paistus, et tuu umgi kygõ parõmb rohi: tiiq vai tõrva, a kannu sugu maa päält ärq ei häöq.

Tuu pääle üldäs: Tiiq perrä vaiq massaq kinniq.