Paul Haavaoks (12.06.1924– 30.09.1983) om järekindlambit kodukotussõlaulikit eesti kirändüsõn. Sisendusjõvvu saavut erksate kaemismuljete emotsionaalsõ loendiga, vähemb om õnnestunu inemise siseilma kajastusõ. Eriti edimesen kogoden esines kompositsiooni ja vällenduse ebaühtlust. Sjoost perioodist nõsõsõ esile poeedi eepikutalendile osutavaq kodonulga ainestikulo tugiva poeemi: “Rändajad maanteel” ja loodushoidu propagiiriv “Metsad kohisevad”.

1960-ndate tõsõst poolest alaten avald Haavaoks ka setokeelist luulõt ja rakend kohati leelo võttid. Latsiluulõ ainõt ammut tä sammamuudu kodoümbrusest, poetisiiren latsi mänge ja töid, innekõkkõ aga loodust timä mitmapalgelisusen. Paul Haavaoksast om kiroutanud J. Smuul poeemin “Järvesuu poiste brigaad”. 2020. aastagal ilmu Paul Haavaossa koondkogo “Palumaad ja rannahääled”, minka pandsõva kokko Ilme Hoidmets ja Nele Reimann.

Paul Haavaoksa luulet

SETOJUTT
(Kausi-Karla pajatuisi)

Meil Saarõpäl om samovari
ja Tsätski kandih tsässona.
Ka Peipsi pääl om uma käri –
mõnt ajava õks nässo nää.

Ma kai: õi inämb vii pääl müllä,
las lainõh laisalt nõrisõs!
Nii vallast valda, küläst küllä
mu vana vankri põrisõs.

Mokk oll mul voh! Ja kül ma kitsõ
käeh poripott vai kummõ kauss:
“Õi olõ joht mul piinit pitse,
a tuugiperäst kaup om auss!

Kae, näitsik – sjoo õi olõq lori,
kae esi – sjoo õi olõ lõõp:
kuuh saksa savi, preisi pori,
hüä seto sehvt ja vinne võõp!”

Ma pallo paki, vähä tinge –
mis tost! Las kaubal linnata!
Ku nägo miildü, muido kinge,
ku kõik, sis anni hinnata …

Üü otsa mnõh kööginulgah
ai juttu külmä ahoga.
Must mõtõh möiräs tõistõ hulgah~:
“Jäl, veli, kauplõt kahoga!”

Müü liud vai inglikroonidõga,
a justkui juudast saat sind laim.
Päiv mässä vai ikoonidõga,
a tiid ks juht üts paha vaim.

Kül kiusas tää ja näütäs näkse,
tõõ seeh mul painus süämepars.
Roisk rõõmu suurdõ mõtsa käkse:
rao tiid, mu vaenõ roosavars!

Sääl parõmb pajokuurt ma kiso,
tii pilli mitmõ keelega.
Mu tuhhin om üts eloiso,
ma elä sündsä meelega.