Madis Kõiv (MK) om sündünü 5. joulukuu pääväl 1929. aastal Tartun. Timä vanõmba olli koolioppaja (esä viil ka koorijuht) Tõrvan. Majanduskriisi aastil jäivä nää ilmä tüüldä. tüüotsmisõ ja -opmisõ aigu eläti sugulaisi man mitmõl puul Võromaal (pms. imä sugulaisi puul Tännässilmän) ja muijal Eestin. Kotussid, kon MK latsõna elli, om olnuq pal’o ja kotust, kotussid om MK pidänu hindä jaos tähtsäs mõistõs. A om ka ütelnü, et koton tund tää hinnäst katõ Imäjõõ ja Peipsi vaihõl.

1936-44 opse MK Valga koolin. 1944., ku oldi pagõjidõ seän, jäi MK veli rassõst haigõs ja nii nääq jäivä Eestile. Õnnõ esä oll iin är lännü ja pere jäi esäldä. 1948 lõpõt MK Tartu I Keskkooli ja 1953 TRÜ füüsika eriala. Pääle ülikuuli oll 1961. aastani TPI-n füüsika lugija, pääle toda om tennü teedüst Tartun Füüsika Instituudin, pidänü ülikoolin füüsika loengit. Ka pensionärinä (a-st 1990) om jätkänüq samma tüüd, juhatanu ka filosoofia seminare. MK om kõvva ka maalnu.

Pensioniialõ tennü om MK nakanu uma kirätöid ka rohkõmb avaldama. Esihindä jutu perrä nakas MK kirändüst tegemä poiskõsõna. Nuu papre olõ-i alalõ inämb. Tuuiist om alale taad “pahna” midä MK om paprilõ pannu 1964/65. a talvõst pääle. Ilmuma nakas timä töid 20 a hildamb – edimält näütemängu ja jutu, mis omma kirotet üten Hando Runneli, Aivo Lõhmusõ ja Vaino Vahinguga. Peränpuulõ om üten timä vannu ni vahtsidõ tekste trükmänakkamisõga tunnistet MK Eesti kõvõmbas näütekiränigüs ja prosaistiski. Võro keelen omma näütemängü “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” (MK & Aivo Lõhmus) ja “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”. Tõisingi (nt “Faehlmann”, MK ja Vaino Vahing) om kasutõt võro kiilt “lihtinemiisi” kõnõn. Juttõn om võrokiilsit fraasõ vai pikõmbitki lõikõ, tävveniste võrokiilne om Võromaaga seot mälestüisi raamat “Kähri ker´ko man Pekril” . MK jutukatkiid om ilmunu Võro-Seto tähtraamatun 1998, Võrokiilsõn lugõmikun ja Võro kiräoppusõ raamatun. MK om uurnu Bernard Kangro ja Valev Uibopuu (“Genius loci”, Ak IV 1994) ni Juhan Jaigi (Juhan Jaik. Vihmatark ja Luudermikk, Lng I; II 1999) elo ja loomingut.

Jutu:

Endspiel. Laskumine orgu (MK ja Vaino Vahing)..ER 1988
Rännuaastad. Studia memoriae I……………..Õllu 1994
Kolm tamme. Studia memoriae III…………….Õllu 1995
Aken…………………………………….Õllu 1996
Kalad ja raamatud. Studia memoriae IV……….Õllu 1998
Kähri ker´ko man Pekril. Studia memoriae II….Võro Instituut´ 1999

Perioodikan ilmunu lühembit juttõ om tihti rassõ jakka kunst- ja tarbõkirändüses. Umete om nuid joba kirändüsena analüüsit ja dramatiseeritki. Iinpuul sai eräle pantu artikli, mis MK om kirotanu kolme Võromaa kirämehe kotsile. Tan ommaq nüüd ülejäänü jutu, pildi, mälestüse, unenäo.

Õun
Meil aiaäärne tänavas. Analüüs……..Akadeemia IX 1989
Termiitide elu
Kärsitus ja karistus
Kõnelus ja põgenemine
Probleem
Koolitunnid
Schumanni klaveripalad
Õhtutualett
Seneca-stoik……………………..Looming V 1990
Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega….Akadeemia VI 1990
Kärbes, Stuttgart 1885

Film:

Ahelate purustamine

Artikli:

Arve Jomm, asjade sõber (arvustus Heino Kiige raamatule “Arve Jomm. Alguse asi. Brigadir”). Edasi 4. XII 1982 (kaasautor Mari Kõiv)

“Lõputu kohvijoomine” Tallinn 2008 (ilmunud ka kogumiku “Näidendid” III köites, Tartu 2009)

Meil aiaäärne tänavas: Analüüs. – Luhta-minek (edaspidi LM), Tartu 2005; Akadeemia 1989, nr 9

Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega. – LM, Tartu 2005; Akadeemia 1990, nr 6)

Tarkusõ armastus. LM, Kaika suvõülikooli kogomik 1990, taastrükk Kaika suvõülikuulõ kogomik. I-VIII (1989-1996) 1997

Viimne ipiklane. – LM, Keel ja Kirjandus 1992, nr 4

Igavese physicus’e elu. – Looming 1992, nr 8

Hermaküla lahkumine Faehlmannina – 10. – Sirp 26. III 1993

Schopenhauerlikud anamneesid. – LM, Vikerkaar 1993, nr 6–8

Genius loci. – Akadeemia 1994, nr 4, lk 675-691

Õlilampidega Põlva jaamas; Pikem peatus.- Looming 1995, nr 2

Nime vaev (arvustus Ene Mihkelsoni romaanile). – LM, Vikerkaar 1995, nr 2

Kuninglik jalutuskäik. – LM ( Rein Sepa 75. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverentsi ettekandematerjalid, Tartu 1997)

Hando Runneliga proua Mikelsaare kohviõhtutel. – Läbi äreva vere. Pühendusteos Hando Runnelile, Tartu 1999

Mees, kes ei mahu iseendasse. – LM, Looming 2000, nr 2

Nõnda lausus Jaan Kaplinski. – LM, Looming 2001, nr 1

Kaalepi Ain – kolmveerand aastasata. – Uma Leht 5. IV 2001

Tardo liin. – LM, Tartu Postimees 21. VI 2001

Luhta-minek: Valtoni ja Tammsaare teekonnad. – LM, Looming 2001, nr 7

Mõttit mõtsa poolõ. – Uma Leht 9. I 2002

Ehitaja Solness. – LM, Teater. Muusika. Kino 2002, nr 8–9

Causerie du vendredi… – LM, Sirp 27. IX 2002

Küsimus kaosest. – Puudutus, Tartu 2002

“Kalevipoeg” Tammsaare tähendamissõnade kumas. – LM, Looming 2003, nr 12

Vältimatu Peeter Olesk. – Keel ja Kirjandus 2003, nr 12

Mati Unt: Must Mootorrattur. – LM, pikem version: Looming 2004, nr 1

Jäämäest loobumine. – LM Kommentaar Artur Alliksaare kirjale [allikapublikatsioon: Alliksaare 2 kirja EK(b)P KK propagandasekretärile aastast 1950]. – Tuna 2004, nr 3, lk 86–87

Fratres militiae templi : Karl Ristikivi ja Umberto Eco provokatiivne võrdlus. – Akadeemia 2005, nr 6, lk 1123-1145

Raudtii nostalgia. – Vikerkaar 2005, nr 7–8, lk 162–167

Tali-Unt. – Looming 2006, nr 1, lk 81–84

Sõber Aivo. – Sirp, 2. juuni 2006

Kivine tee Betti Alveri juurde: Nägemus Betti Alveri teemadel. – Looming 2006, nr 11, lk 1674–1690

Kadunud Kõtu. – Looming 2007, nr 5, lk 651–656

Subjektiivsuse objektiivsusest. – Looming 2007, nr 8, LK 1256-1257

Ruumist, kohast ja M. J. Eisenist. – Looming 2007, nr 9, lk 1378-1385

Vana Kateeder: Meenutusi Tallinna Polütehnilise Instituudi füüsika kateedrist aastatel 1953-1961. – Akadeemia 2007, nr 9, lk 1899–1947

Jaan Krossi hiilgav maskiball. – Looming 2008, nr 2, lk 280–283

Kaotatud partii ladina keelele. – Looming 2008, nr 3, lk 348–357

Sõber Vaino: Homme sõidan tundmatusse linna. – Looming 2008, nr 5, lk 762–764

Juhtum. – Vikerkaar 2009, nr 3, lk 45–62

Vesi ja kuivus………………………………Vikerkaar VII 1990

200 aastat hiljem: Arutlusi Johann Gottlieb Fichte “Inimese määratluse” väljaande puhul 1988. aastal Tallinnas…………Akadeemia III 1991

Igavese physicuse elu. Mythologia theoreticorum….Looming VIII 1992
Schopenhauerlikud anamneesid…………………..Vk VI – VIII 1993
Teekond Kuopiosse
Teekond (veel kuhugi)………………………..Lng XII 1999

Trükitu näüdendi:

Faehlmann (MK ja Vaino Vahing)…………………ER 1984
Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõitkümnendämä aasta suvõl
MK ja Aivo Lõhmus)……………………………ER 1987

Kolm näitemängu: Kokkusaamine; Tagasitulek isa juurde;
Filosoofipäev………………………………..Eesti Draamateater 1997
Küüni täitmine (MK ja Hando Runnel)…………….lmamaa 1998

MK loomingu kotsilõ om lukõ:

KK IV 1985 (O. Kruus)
Lng X 1987 (M. Hint)
Lng X 1987 (Kauksi Ülle)
S&V 18. XII 1987 (Ü. Tonts)
Vk V 1989 (M. Berg, E. Hölderlin)
Vk III 1991 (intervjuu)
TMK X 1991 (intervjuu)
Pm 24. III 1993 (intervjuu)
Vk 100 X 1994 (A. Reinla)
Vk 100 X 1994 (M. Unt)
KK III; IV 1995 (L. Epner)
EPl 17. I 1996 (T. Liiv)
Noorus III/IV 1996
Vk X 1996 (A. Pilv)
Pm 23. I 1997 (J. Kronberg)
Epl 27. I 1997 (J. Ehlvest)
Vk IX 1997 (A. Pilv)
TMK VIII 1998
Pm 19. VIII 1998 (T. Raudam)
Pm 16 X 98 (A. Maimik)
TMK XI; XII 1998 (intervjuu)
TMK II 1999 (J. Johanson)
TMK X 1999 (A. Laasik)
TMK XII 1999 (E. Vatsar)
EPL 3. XII 1999 (A. Pilv)
Pm 04 XII 99 (V-S. Maiste)
Pm 04 XII 99 (V-S. Maiste)
Lng XII 1999 (T. Liiv)
Pm 13 III 00 (M. Õun)
TMK III 2000 (P. Pedajas), (L. Epner), (P. Kuusk)

Madis Kõivu loomingut

KÄRBLÄSE LUUMINE

As´aq putu-i viil pois´kõsõlõ ette. Maailm alostas hinnäst põh´ast, sainaq laotas lõhnust ja hellest – värviq ja vormiq ja kyik nääq kokko ja üten ja nuuqki, miä takkaperrä ärq kaosõ, nigu perämä-dsel kohtopääväl ärq niitäs ja allailma saadõtas, nuuq kah, kyik: nuuq päälmädseq, miä maailmalõ elämisega annõtas ja taa, miä maailmalõ alaq jääss, midä näe-i, kuulõ-i, kumpa-i, minkast mälehtä-i vähämbätki, ku meeleq jo hinnäst ütstõsõst lakk´a l””väq, et külh olõman um ja maailma hinnäst hindä pääl hoit.

Nuuq putusõ, ütte asja tõsõst lahotamaldaq, aigu ku viil um, eletäs põh´an – elosügävän ku viil oldas. üts ja tõnõ ummõhtõ tulõ ja näütäs jo hinnäst, myni asi, myni tegemine ja toimõtus, kärbläne võiollaq, vai summin, vai suminakärbläne vai kärbläsesummin, üts ku tää kyik viil um, a üles kerkünü ummõhtõ põh´ast.

Suurõtarõ aknõ alan välän, lillipindre ja jalgtii kõrval, kon saina vastan pikk penk. Pikä pengi pääl istutas, istus vana-Kristina-memme, istus vana-Jakob-papa, pois´kõnõgi istus, üsän külh muidoki, a pengi pääl ummõhtõ. Penk tulõ piaaigu sahvri aknõ manoq vällä. Sahvri aknõ mant olõ-i kavvõmb ku samm värähti manoq. Tanpuul värähtit rohoaid, värähti ja aia takan moro ja ussaid. Rohoaian mehiläseq ja uibuq, lillependre pääl murtusüämeq ja pujengiq, tõsõq viil, mille nimme pois´kõnõ tiiä-i, saa-i tiidmä, tiiä-i maqki, takanpuul suurõq kõoq ja suur´ küün, hainamaa ja vahtsõnõ ait, lumbiq kalmusside ja kunnõga, hõraka puhmuq.

Tansamatsõn õkva, pengi pääl päävä käen – päiv paistus; hummogu, jo ku kari mõtsa lätt, naass hinnäst tarõsaina, naass hinnäst pengi ja pujengipuhmõ poolõ säädmä, vaht´ edimält köögiussõst sisse, roni müüdä põrmandut pliidi pääle üles, istus suurõ veskikivi pääle ussõ iin, käänüs jo ja käänüs, suur´ kastõq viil maan, a paistus jo rohoaia värähti pääle, aigupite, aigupite, viskas hinnäst jo üle värähti saina pääle, musta palk´saina, lahkikuionu, praoq sehen. Päiv roni värähti taadõ saina pääle, nihutas hinnäst jo sahvriaknõ poolõ, kon takan pois´kõnõ maka, nihutas hinnäst üle sahvriaknõ, pois´kõnõ yks maka, tii ei pääväst vällägi – must tekk´ aknõ iin, üts aknõpuul valla, edesi ynnõ, edetarõ aknõ poolõ ynnõ, noq jo otsaga pengi pääl, kastõq lätt umma tiid. Kari um haavistigu alan uma tunni vai paari jo ärq krõhvitsõnuq, kar´alats´ – kas tuusama mutt´, kiä põrõhõllaq Elfriide vastan lavva takan istus, Hru�ovi aigu tapitseeritün suur´tarõn – tuusama mutt´ haavistigu all, hirskas ja huikas – Maasik, kossa juudas läät, Kaaro, Kaaro, ts´ui võtaq

Maasikut, Maasik roisk, kossa põrguheng läät!

Ja päiv käänd ynnõ, vasta sahvrisaina, vasta suurõtarõ saina, um jo nigu maadlõja võttõ sisse saanuq – topõlt´nelson – tund joq, et uh´aq ummaq uma käen, kiirustagi ei inämb, olõ-i kipõt, aigupite, aigupite võtt su kinniq ja käänütäs…

Ja sis – psinn´-ssss – hummogunõ kärbläne juusk päädpite vasta saina. Vai
hüürläne, kiä sainan eläs, kohes maadlõja – päiv esiq – ummi kõllatside näppega sisse tüküs.

Psinn´ ja linnanu umgi taa tsirk. Kärbläne vai hüürläne, kiä taad näge, pois´kõnõ kygõveidemb, sis jälq päiv, küünüs ja käänüs, ütsik linnuk jälqki, tege uma psinn´, nigu kaotanu olõssi hinnäst päävälämmähe, nüüt psiu-tinn´ ja kaonu umgi.

Ja nii nääq ummaq, naaq välläheidedüq suurõst alostuskaossõst, kärbläsesuminaq lämmäskütetü tarõsaina man. Memme istus noq jo pengi pääl, suurõtarõ aknõ all, akõn´ peräni vallalõ, kärbläseq lindasõ edesitagasi, õhk lindas edesitagasi, alt pendre päält pujengipuhmast, mulla mant ülespoolõ, kon päiv jo tüü tennüq, lõhna lehist ja ossõst vällä sulatanuq. Memmel valgõ rätik valgõn pään, Emma um tüü man, kas tüüst puudus – hainamaal võiollaq, nurmõn, aiamaa pääl ja kakk peedilehti, tulõ suur´kor’v sälän, lätt rehealaq hekslimassina manoq, reheall must külm põrmand, tsiaq uutva umma: paast lapjuga pangi. Tan tarõsaina veeren yks viil hummok, et külh kari pia jo tulõ: lehmile hain ette viiäq.

Nüüt sis vana-Kristiine esiq pois´kõsõgaq tarõsaina veeren, kärbläisi äkilidseq käänüq, käü ei inämb Kristiine k”striemändä man kohvi jooman, ku käü, sis harvast külh, juttu tuust as´ast inämb tulõ-i, kohvist hindäst külh, esiq kynõlõs, esiq viskas hinnäst nigu summinkärbläne suurõst alostuskaossõst vällä, ku ahon pendrega kõrvõtõdas, ku kõlladsõ kaalaga kohvimassinan jahvatõdas – krõõka-kryyks-kryyks. Memme kaess pois´kõsõ perrä, pois´kõnõ rehk kässi ja jalguga, äkilidseq liigutusõq tälgi, nigu kärbläisil, ku kõrd jo maailma um sünnütet.

Pois´kõnõ nääq esiq sünnüt´.

Jo püüdäs, jo võiollaq näid, haardas, mis naaq äkilidseq liigutusõq muud ollaq saavaq – kärbläne kätte!

åhk kütt hinnäst sainaveeren kuumas, kisk sainavaigu ossakotsilt vällä, tuul kah,
vaigul, ütte-tõist kynõlda. Om kah ja taht umaette ollaq.

Tuu taa asi um, kyik nääq – umaette ollaq! Et külh alostusõ suurõn kaossõn nigu sõbraq kuun, viländ saa – esiq yks, esiq!

Egä asi umaette ku asi esiq.

Ja pois´kõsõlõ näppo ja poiskõsõlõ ette, puttu ja suuhtõ toppi, katso, kaiaq, kullõldaq.

Pois´kõnõ tege kaossõ põh´a pääle üte as´a tõsõ perrä, üts valmis, sada vahtsõt otsa, tuhat tükkü manoq, tulõva nigu ulliq, murdva manoq.

Mineq vai esiq ullis. Ja läätki ja läätki ja olõtki. Kyigi naidõ asju man, ku naid viil manoq tulõ ja tulõ, ja sis äkki ärq kaoma nakkasõ üts tõsõ takan, nikani ku pois´kõnõ viil eläs.

AIDAVÕT´MÕQ

Pois´kõsõlõ miildü-i vanaaida võti, miildü-i vanaaida uss´, mis rassõlt vallalõ käü ja kinniq – hoonõq um vana ja vaonu, pitsitäs ussõ saina ja põrmandu vaihõlõ kinniq, pois´kõnõ taha-i häste vanaaida ust vallalõ saiaq.

Käänüs kah vanaaida võti lukumulgun rassõlt, piät pandma pulga läbi võt´mõsanga, sys jovvat käändäq, ku jovvat. Piät pulk võt´mõga üten olõma.

Vanaaida lõhnaqki pois´kõist väega ei meelüdä – vanaq tüüriistaq ja vankritsõõriq, tsiajahu kotiq, ravvakoli; üles aidapääle, kon miikäreq, magasiniq, suidsulyyts, minekit ei olõq – päält tuud ku piidsaga müüdä siiri tõmmati.

Vahtsõaida võt´mõq pois´kõsõlõ miildüse, inämb aidaqki.

Vaest umgi taa asi aidavõt´min, kyik muu um manoq märgitü.

Vaivalt külh, vahtsõlaidal hindäl umaq iloq, lõhngi um üts naist, putu-i taaha võti. Innemb yks tõistpite: lõhnaq tegevä võt´mõq. Vai kiä taad tiid.

Kokko um elämisen naid suuri võt´mit kolm, ku vahtsõlaidal um kats´ puult – viläait ja lihaait, määntsist jälqki lihaaidast pois´kõnõ suurt hooli-i, veidemb eski vast ku vanaaidast uma jälle võt´mõga ja koliga pümmin aidanukõn. Vahtsõaida lihaaida põrmand um sükäv, piät läve päält õkva astma, nii et astu and, ja parõmb viil um karada. Ku jälq kargat lävepako päält aidapõrmandulõ, sis, hääd taa olõ-i joht määnestki, põrmand um külm ja pia nigu likõ, põrotas kõvva pois´kõsõ pallit jalataldo, um suurist telliskivvest laotu.

Ja külm um lihaaidan kah, nigu aassi naaq laest alla ripnõva singiq ja soolalihatünnüq, silgu ja heeringäpütüq hindäst külmä vällä, vai tulõ külm yks
põrmandust pois´kõsõl jalgupite üles.

Lihaq ripnõsõ laen, videleseq t”nnen, silguq ja heeringuq kah, mis um pois´kõsõl tan vahti, olõ-i kaiaq midägi. Märki.

Jah, ands´ak taa asi um, ku õkva kaema naat – kas sis singiq laen ei olõqki asja väärt ja heeringatünnüq, miä pois´kõsõl õigõst jo unõhtõduq, kyik naaq lihaaida lõhnaq, taa korgõ valgus – mis põrõhõllaq, kirotamise man, viiekümne aastaga takast jälq paistma naass´ – üleväst rus´kusuurudsõst mulgust, poolõstsaadik pia lae alt, miä näütäs kõllatsõskuionu sainapalkõ.

Jah, kos! Naaq lihaaida valgusõq ummaq yks pois´kõsõl seen, um, ja lihaait eski ja põrmand ja sainaq ja riioliq ja parrõq, kost, singiq ripnõsõ ja tünnüq nukan.

Heeringutünne lõhn esiq um ummõhtõ aidast kaonu, tuu tulõ pois´kõsõlõ muialt manoq, vannust koloniaalpuutõ nukõst, ussõtagotsist, kalapaatõst mere veeren.

Lihaaida parõmba lõhnaq juuskva aidast vällä, ilmamüüdä lakk´a, jääs yks põrmand ynnõ ja külm, miä jalgupite üles juusk, aknõmulk ja valgus lae alt vasta raotuisi sainapalkõ. Nuuq jääseq.

Sys um tan jo viil tallivõti, kos tuugi, niisama suur´ ku tõsõq, peenemb vast
veidüq ku vahtsõaida uma, kokko sis yks neli, naid võt´mit – ynnõ, tallivõt´mõst mälehtä-i pois´kõnõ õigõst midägi, kaonu um tunnõqki, et olõs taad peon hoitnu.

Talliuss´ um hummogu jo vallalõ, ku pois´kõnõ virgus ja tulõ köögiussõ pääle saisma ja hummogupäiv keldrekatussõ takast lüü pois´kõsõ pümmes.

Pois´kõsõl um meelen kats´ võtind, vanaaida uma ja viläaida uma, ja viläaida uma um parõmb.

Um nigu suurõmb ja laemb, um nigu jämmemb ja õgvõmb, um, ütesõnaga, vormin. Vanaaida võti um ahtamb, ja vähämb kah, nigu vahekõrraq es olõssi täl õigõ, nigu kõvõras käänedü, niguq vanaait esiq, käänetü ja vaonu ussõlõ sälgä, hindäl nukaq pümmeq ja kolli täüs.

Pois´kõsõl olõ-i hääd tunnõt, ku vanaaida võtind peon hoit, sangapite, ja üle moro ussõ manoq lätt.

Vanaaida võt´mõ ku võtat, astut tarõ mant taa kümme sammo, vai viistõiskümme, olõtki jo ussõ man ja pusit lukku käändäq, piät viil pluksi ots´ma minemä, ussõ takan pusk´ma, ku valla tõnõ taha-i minnäq, ku vaonu um, ja mis sa taast kygõst saat – vana kruupenk kaess ussõtakast vasta, vanaait um pümme, ilma aknõmulgulda, koli nukõn, olõ-i tan määnestki illo.

Tõnõ asi um, ku läät viläaida võt´mõga, võtat peio, tunnet esihinnäst tõsõs jo,
kangõmbas, targõmbas, laivakaptenis mynõs, läät viläaita nigu laiva, läät moro päält värähti manoq, käänät jalgvärjist aida, läät tarõaknist müüdä, ilopuhmõst müüdä, murtusüämist müüdä, aida poolõ, jasmiinest ja nois´t tõisist, kiä nimme hindäle saanuq olõ-i, and yks veidüq astu, mehiläisist müüdä, hõrakapuhmõst, hindäl himo ja ilo minnäq.

Viläaida võti um pois´kõsõl meele perrä, pois´kõnõ tund taa henge, et külh ihogi um tähtsä, a olõ-i kygõ tähtsämb. Lihaaida võti um iho poolõst säänesamanõ, heng ynnõ um tõnõ, tund pois´kõnõ võt´mõ henge perrä ärq, aja-i segämini ihosit. Lihaaida võt´mõ heng um võõras.

Viläaida ja tää võt´mõga um pois´kõnõ hengelidsen vahekõrran.

Viläait um sehest pümme – ku ussõ kinniq tõmbat, tulõ valgus alt kassimulgust sisse, olõ-i taaha aknõmulku raotu.

Pois´kõnõ võtt viläaida võt´mõ peio, võti um rassõ, pois´kõnõ tund võt´mõ raskust, võt´mõl um heng nigu pois´kõsõl hindälgi, üten lääväq, kats´ henge, võti ja pois´kõnõ, pois´kõsõl võt´mõga hää astu üle moro, läbi aia, astu vahtsõaida trepi pääle, var´oalaq, var´oalonõ nigu purjõlaiva parras, käänd pois´kõnõ ussõ vallalõ, vili salvõn, kõllanõ, sainaqki kõlladsõq, tõistmuudu ynnõ ku lihaaidan, tõsõn valgusen kaetu, tõsõ hengega, astus viläaida sille puupõrmandu pääle, jalatallal hää tunnõq, tõmbas ussõ kinniq, pümme viläait ja viläq salvõn, rüäq, nisuq, kaaraq. Valgus alt kassimulgust, hoit hinnäst põrmandu ligi, pois´kõnõ lätt rüä pääle salvõ. Lätt rüä, lää ei nisu pääle, nisuterä um jämme. Lää ei kaara pääle, kaar kakk, pois´kõnõ matt hinnäst rüä alaq ärq, nyna ynnõ jääss vällä, hirmuq jääseq vällä. Pois´kõ ütsindä pümmen viläaidan rüä sehen. Nii pois´kõnõ jääss.

Viläait um hää.

VANKRI PÄÄL

Üts jup´p

Madis Kõiv, Aivo Lõhmus

TIIU (juusk läbi vihma, põll´ pää kotsil).

ARNOLD (sõit vankriga perrä): Tprr! Hüppä pääle!

TIIU (lüü käega, juusk edesi).

ARNOLD: Tulõq pääle… trr… mis sa joosõt ullikõnõ, taa vihmaga.

TIIU: Ei tiiäq, kas vankri pääl veidemb satas?

ARNOLD: Tulõq pääle, saat rutõmb kodo… maq anna sullõ uma särgi.

TIIU: Hoiaq no uma särk hindäle.

ARNOLD: Ooda noq, mis sa hindäst leotat… tulõq karga pääle! (Sirotas käe vällä, taht vankri pääle avita.)

TIIU (rühk edesi):Tulõ-i maq.

ARNOLD: (kargas vankri päält maaha, kõnd´va tõnõtõsõ kõrval).

TIIU: Miä saq sis mahaq tullit?

ARNOLD: Maq? Tulli… Tahtsõ suqka tah kõndi, mõtli juttu aiaq.

TIIU: Ka’ kos löüse ao, sääntse saoga, kõrvaq satasõ vett täüs, ku kullõma jäät.

ARNOLD: Lasõq satasõ innegi.

TIIU: Sis jälqki ei kuulõq joht midägi.

(Kõnd´va vankri kõrval vihma käen.)

ARNOLD: Mis miiq tah vankri kõrval kõnni… tulõq no pääle.

TIIU: Ei roniq maq su likõ vankri pääle.

ARNOLD: Ma käänä põhu ümbre, all om kuiv, proomiq.

TIIU: Sis suq arost om taa ligonu vankri tuu kygõ õigõmb kotus kynõlamises?
(Vaikus. Lääväq läbi vihma.)

ARNOLD: Ah sa mõtlõt tuud… Kaeq…

TIIU: Mis tuud? (Vaikus.)

ARNOLD: Jah…

TIIU (püürd hinnäst timä poolõ): Jah? Mih? Pu´ron olõt jälqki vai?

ARNOLD: Kuna maq pu´roh olõ olnuq?

TIIU: Peräkõrd ei olõq olnuqki vai? Kaeq kos karskusselts vällä tulle!
(Kõnd´va läbi vihma, vankri logisõs.)

ARNOLD: Kaeq… (Vaikus.)

TIIU: Noh, ma kae, mis ma kae?

ARNOLD: Saat arvo esiq külh.

TIIU: No õkva mitte üts terä ei saaq! Kas sa tuud mõtlõt, et ma tuu hirskaja massina otsast sullõ üskä kukassi? Tuud sa õkva oodit. Tahat nüüd suu´r teno ja aiteh üteldä… võtaq no hääss.

ARNOLD: Saq olõs võinuq tõsõ ärq ka tappa, kaeq ku olõs…

TIIU: Mis olõs? Kukassi alla vihukuhja otsa… kos viil asi. Tää olõs mu kässipite trumlihe kah ajanu, kaeq sis…

ARNOLD: Mille tiiq kaklõma lätsit?

TIIU: Ah tuud sa tullit küsümä. Nal´a peräst lätsimi. Nüüt om sul süä raho, istuq uma ruuna sälgä ja sõidaq kodo. Vai sõtta vai kohes esiq tahat. (Pand sammo manoq.)

ARNOLD: Kulõq… tiiät… (Nigu otsustanuq olõs.) Äkki sa tulõt mullõ naisõs?

TIIU (pand sammo manoq): Kühmägä vai ilma?

ARNOLD: Ärq tekuq nall´a.

TIIU: Ärq sa esiq tekuq!

ARNOLD: Maq ei tiiqki.

TIIU : Maq kah ei tiiq. Ütle mullõ tuu paik, kohes ma taa kühmä jätä. Vast om myni, kes taad taht, ma anna hää süäme poolõst ärq.

ARNOLD: Tulõt sis vai?

TIIU: Mullõ andas iks tuud kaasavarra kah. Näet, esä om hall´-pa-ro´n piaaigu, mööse mõtsa, juut´ mass hääd rahha. Terveq kühmätäüs andas kulda üten. Usut vai?

ARNOLD: Usu külh, mis tuust?

TIIU: Maq ilma kaasavarata, näet, ei lääq kah. Võtaq kühm ja kühmätäüs kulda, sis tulõ. (Kõnd´va.)

ARNOLD: Tulõt sis vai?

TIIU: Kohes?

ARNOLD: Noh, nigu ma ütli.

TIIU: Sa ollõv iks Meeta lubanu ärq võtta. Sa tahat kattõ vai? Vai tahat Türkü minnäq vai? Maq külq üteh ei tulõq.

ARNOLD: Mis sa kullõt taa Juhani Liisa juttõ. (Kõnd´va.)

TIIU: Es näeq külq säänest muudu vällä.

ARNOLD: Mis asi?

TIIU: Tuu, mis sa sääl rehepessü aigu teit.

ARNOLD: Maq es tiiq, saq teit.

TIIU: Ku sa nii nakkat, sis istuq vankrihe ja kaeq kuis saat kipõst minemä.

ARNOLD: Hää külh sis… Kruunpärgi Meetat ma ei võtaq, sinno võtassi, ku sa
tulõt.

TIIU: Õigust kynõlõt vai?

ARNOLD: A mis saq sis arvat? Sääntse jutuga nall´a ei tetäq.

TIIU: Tiiäq teid Pekri rahvast, mis tiiq tiit ja mis tiiq kynõlat, tiiq iks
vähä hullupoolitsõ olõti.

ARNOLD: Sa jo lubasit tullaq.

TIIU: Ei tiiäq, kunas?

ARNOLD: Noh, mäletät külh, ku miiq tiiq küünün Puuri sõta mängsemi.

TIIU (Jääs saisma): Olõq vakka!

ARNOLD: Sul tuu Ärnäne tsydsõ viil tull´ ja miiq pidi hainu sisse ärq käkmä… tää löüdse viil üles…

TIIU: Kas saq olõt vakka vai ei olõq!

ARNOLD:… su hammõ…

TIIU: Kaeq, et sa muqka niimuudu teit, tuuperäst ma ei tulõqki. Maq ei kynõlõ
kah suqka inämb.

ARNOLD: Mis ma sis iks tei?

TIIU: Piäq suu!

ARNOLD: Esiq sa võtit hammõ ärq, maq es putuqki sinno. (Kõnd´va.)

TIIU: Olõs sa sis putnu.

ARNOLD: Mis sis?

TIIU: Sis… es olõski tuu viil nii hirmus olluq… (Kõnd´va.)

ARNOLD (Pand käe Tiiu küürä pääle): Ma või jo viil puttu…

TIIU (rüük): Võtaq ärq käsi! Ärq putku minno!

ARNOLD: Esiq ütlit… olõs ma putnu…

TIIU: Olõs sa putnu! Sa tahtsõt innegi mu kühmä nätäq… tuuperäst.

ARNOLD: Mis sis tuust?

TIIU: Sa olõt tsiga! (Kõnd´va.)

ARNOLD: Ma või jo muud kah puttu… ja kaiaq.

TIIU: Tsiga olõt.

ARNOLD: Ku ma tsiga olõ, kutsuq sis Peed´so, vast ma sis inämb…

TIIU: Ärq lorraku! (Kõnd´va.)

ARNOLD: Kuis sis jääss miiq kaubaga?

TIIU: Sa läät jo syaväkke.

ARNOLD: Ei lääq, ma olõ toitja.

TIIU: Või ollaq sa tuuperäst tahatki…

ARNOLD: Ei tahaq tuuperäst, ma olõ jo nigunii. Riks ja Karla om viil alla
aastit.

TIIU: Esä sul viil kõva miis´s… Saq ei tiiqki kotoh suurt midägi, Elli tege…
Esä ei lasõq sul nigunii minno võtta.

ARNOLD: Maq võta.

TIIU: Ei tulõq maq teile, tiiq olõt uhkust täüs. Esä sul mõtlõs, et mis külä
kynõlas. Et võtit raha peräst.

ARNOLD: Ka kuis saq uhkusõst arvo saat. Kuna esä tuud om kullõlnu, mis külä
kynõlas… Ja saq ärq võtku rahha.

TIIU: Võta külh. (Kõnd´va.)

TIIU: Kas sa iks peris tyymeeli kynõlit vai?

ARNOLD: Muidoki tyymeeli. (Kõnd´va.)

TIIU: Kaeq, ma mõtlõ… tuud… tuukõrd…

ARNOLD: Jah.

TIIU: Sääl küünin, tiiät külh…

ARNOLD: Jah.

TIIU (kaess maaha, jääss saisma): Kas…

ARNOLD: Jah?

TIIU: Ütle mullõ ütte asja. Kas… Kas sa olõs… noh… ku ma pidi su vangi
mängmä… Puuri syan… kas… kas sa minno olõs… lasknu pall´as võtta, ku
mul kühmä es olõs olnuq?

ARNOLD (jääss saisma, ei ütle midägi).

TIIU: Kaeq, ma pelgä, et… sul om taa mu kühm nigu…

ARNOLD (neelähtäs).

TIIU (neelähtäs):… nigu tuu… nigu tuu peris… asi. Et sa mu peris a´sast.

ARNOLD (astus lähämbähe, neelähtäs): Noh?

TIIU: Joht… ei hooliqki…

ARNOLD: Hooli tuust kah! (Võtt Tiiu üskä, viskas sällüle vankri pääle, kargas esiq kõrvalõ, kisk Tiiu põlvõq valla, pand tõsõ käe küüräle).

TIIU: Ull´, ärq tekuq… tah… tii pääl myni tulõ…

ARNOLD: Ei olõq tah lepistiku vaihõl üttegi tulõman… Näet, et hooli! (Kisk Tiiu alomadsõ poolõ pall´as.)

(Sammoq vihman.)

TIIU: Kullõ… ärq, oodaq, kullõ!

ARNOLD: Mis… taa om nüüt jälqki su tsydsõ?

TIIU: Eiq… ärq… kullõ, üts iks tulõ.

ARNOLD (hüppäs vangõrdõ päält maaha, kaes taadõ. Sammoq tulõva lirtsõn läbi lumpõ, tulija joud lähämbähe. Sjoo um Elli.)

ELLI (näge Arnoldit ja Tiiut, jääss saisma).

ARNOLD (sais ja kaess).

TIIU (aja hinnäst istulõ, kaes tedä): Kaeq, Elli om…

ELLI (Kaess üte päält tõsõ pääle, toetas rihavarrõ vasta maad).

ARNOLD: Saq viil tulõt… Ma mõtli, et sa olõt jo ammuq koton. Kos saq jäit?

ELLI: Sinno oodi.

ARNOLD: Kos sa minno oodit?

ELLI: Tiiät eski, kos ma sinno oodi. (Tulõ lähämbähe.) Mis tiiq tan tiit?

ARNOLD: Kodo läämiq.

ELLI: Tiiu! Mis tiiq tan teiedi?

TIIU: Mis?… Midägi es tiiq… kodo läämiq.

ELLI (kaess pikält ütele ja tõsõlõ otsa, inneskine häätahtlik miil´ Tiiu vasta paistus kaonu ollõv): Kos Verdi jäi?

ARNOLD: Kas Verdi suqka es tulõq?

ELLI: Kas Verdi tiiqka es tulõq?

ARNOLD: Läämiq sis. Hüppät kah pääle vai?

ELLI: Mis ma taaha likõ vankri pääle iks hüppä, sõitkõ no ärq inne. (Kaess Tiiu poolõ, nigu mõistas hukka.)

ARNOLD: Läämiq sis üten, jalgsi… Nyy!

ELLI: Sõda om jo käen.

TIIU: Tuu sis om iks õigõ jutt?

ELLI: Kas Arno sullõ tuud es seletä?

TIIU: Mis tiägi tuust rohkõmb tiid. (Kõnd´va.)

ELLI (äkki): Mille tiiq sääntse pahandusõ tan rehepessü man teit?

ARNOLD: Määntse?

ELLI: Sääntse… Maq ei julgu inämb külärahva silmä ala minnäq.

ARNOLD: Maq külh julgu.

ELLI: Saq külh, tuuperäst, et saq olõt…

ARNOLD: Tsiga?

ELLI: Tsiga om ausa luum.

ARNOLD: Nii mullõ üts jo ütel´.

ELLI: Kes tuu? (Kõnd´va.)

ELLI: Saq, Arno, kaeq tuu Piiri Leoga ette.

ARNOLD: Ei tiiäq, mille?

ELLI: Egäl inemisel om uma õigus, Leol kah.

ARNOLD: Mis õigus?

TIIU: Sya õigus. Hüppä pääle saq kah, Elli, lasõmi sõita, mul nakas jo külm.

ELLI: Laskõ noq, ma tulõ perän.

ARNOLD (kargas vangõrdõlõ): Tulõt sis vai ei tulõq?

ELLI: Ei tulõq maq.

ARNOLD (nähväs uhjaotsõga hobõst): Nyy… noh! Lasõq joostaq, nyyh!

TIIU (Arnoldilõ): Elli om ärq pahanu.

ARNOLD: Ei tiiäq, mille?

TIIU: Saq ei saaq poolist a´sost kah arvo.

(Sõitva minemä. Elli tulõ, riha ola pääl, pilk süngült maan, läbi vihma näile perrä.)

1988. a. trüküvarjandi eestikiilse jupiq võro kiilde ümbre pandnu Madis Kõiv.