EDIMÄNE ARMASTUS

“Värdi, kas sul pruuti kah um?”

“Om tjüll.”

“Kiä su pruut´ sys um?”

“Eeva.”

“Kuis nii, sa tahtsõt jo Liisit võtta?”

“Maq Liisit ämp ei võtaq.”

“A mille?”

“Liisil ei olõq saapit.”

“Õigõ mul miis´s, kas sa sys sääntse tühä a´sa peräst pruudi maaha jätät. Kas Eeval ummaq saapaq?”

“Eeval um kat´s paari, tõsõq vahtsõq, tõsõq vanaq; vanulõ lastas, ku kängsepp tulõ, vahtsõ poolõtallaq alaq panda.”

“A ku Liisa kah vahtsõ saapaq saa, verivahtsõ, — mis sa sys tiit?”

“Ütskiik´.”

“Mis tuu tähendäs “ütskiik´” — kas sys võtat Liisi?”

“Ei maq Liisit ei võtaq.”

“A ku Liisile kat´s paari vahtsit saapit ostõtas?”

“Ütskiik´, õgas mul tiä saapit vaja ei olõq, õõs nuuq mullõ jalga ei lähäq, tel um till´ukõnõ jalg.”

“Kas Eeva saapaq lääväq sullõ jalga?”

“Vanaq pitsitäseq tsipakõsõ, vahtsõ ummaq üte paari sukkõga parra.”

“…! Sa sys Liisit ei armasta?”

“Ei armastõ.”

“Sa armastat sys Eevat?”

“Ei armastõ Eevat kah.”

“A kudas sa tedä sys võtat?”

“Ütskiik´…”

Küsüjä jutu eesti keelest võro kiilde ümbre pandnu Ants Kõiv.

NUURI SOOVIQ

“Kusti, mis sa hinele ostat, ku sa suurõs saat,” küsse Värdi.

“Maq osta katõ raaga püssä ja naka mõtsavahis,” kostõ Kusti.

“Aadu, mis saq ostat, ku sa suurõs saat,” küsse Värdi Aadu käest.

“Maq osta härmooniku ja naka mängmä,” kitt´ Aadu.

“Maq külq ei ostaq püssä, ei ostaq härmoonikut kah, mis ma nuidõgõ tii, maq osta hulga papõrt ja naka ajalehte kirutõmõ,” ütel´ Värdi, tsusa´s käeq pükse karmanihe ja keerut´ hinnäst paa´r kõrd hüä jala kundsa pääl ümbre.

“Kaeq, kos ajalehti kirutaja,” t´sauna´s Kusti, “kis tuu sis ajalehti kirutõs, igäüts tiid, et ajalehti trükitäs, saq ei tiiäq viil tuudki… ma võta püssä ja lasõ su ajalehest mulgu läbi, loeq sis viil.”

“Ja maq võta härmooniku ja mängi su tseitungi kat´ski,” irvä´s Aadu, “ja kis tuu su lehti lugõ, ei kiäki, maq ei loeq…”

“Saq ei mõistaqki lukõq; säärtsele, nigu saq olt, maq ei annaqki lukõq; maq panõ ajalehe kappi, lasõq sis viil püssäga kat´ski, saq ei jouaqki kat´ski laskõ, maq tii lehe kõvast paprõst, su esä ka ei jouaq, hopõ´ngi ei jouaq…”

Kustilõ ja Aadulõ es miildü taa sukugi, et Värdi yks tõisist inämb tahtsõ ollaq; oll´ asi suu´r vai väikene, Värdi pidi yks inämb tahtma vai tiidmä. Tõsõq vaidli vasta, sunnõq ku vajja, rusikidega Värdit alla andma. Es olõs ka täämbä ilma tapõlusõlda lännüq — poisiq sülässi jo ütstõsõlõ näkko, — ku mitte Liisi tasadsõ helüga vahele es olõs nakanu
kynõlõma.

“Maq osta hinele vahtsõ tanu ja Tsiiuni lauliku,” kynõl´ tää, ilma et kiä tää
käest olõs küsünü, “pühäbe, ku tõsõq kerkulõ lääväq, sis maq panõ tanu pähäq, istu sängü veere pääle ja naka laulma.’

Liisi tasanõ jutt mõiu poi´skõisilõ nigu unõroht. “Tüdriklat´s om rummal´,” naariq poisiq, unõhti tülü ja vainu.

Nääq es piäq Liisist tiid ku suurt luku, olliq syski timäga lepligu, selle et Liisi oll´ pehme süämega lat´s, kaiba´s harva poissõ pääle. Mynikõrd kärät´ külh Värdi, ku Liisi vahelõ kynõl´ vai umma arvamist ütel´:

“Tüdriklat´s, kasiq uma nyna ja sis mi’ paklit ketrama!”, peräst oll´ tää timä vasta jälleki hää.

Kõrd aigu lät´s müüdä, poisiq olliq vaiki ja pahanu. Värdi hüpä´s üte jala pääl edesi ja vilist´; Liisi saisõ veidüq maad kavvõmban ja pühke räti nuka sisse nynna; Kusti lamõskõlli puul´küllütsi muro pääl ja vahtõ pääsokõsõlõ perrä, kiä lauda poolõq linna´s; Aadu otsõ maast parra kivikese ja visa´s üle aida katussõ, viskamise man avit´ jalaga takast.

“Liisi, tulõq liivahauda mängmä,” ütel´ viimäte Värdi.

Tuu pääle tinge Liisi: “Ku saq mullõ ummi lehti lukõq annat, sis ma tulõ.” —

“Külq ma anna, ma anna Kustilõ ja Aadulõ kah.”

Tuuga oll´ sis käsi lepütüses ant. Kusti käänd´ hindä sällüle, ai jalaq pistü ja ütel´, ilma et tää Värdi poolõ olõs kaenuq:

“Mis miiq sis mängi?”

“Mängimi pulmõ, maq olõ pillimiis´s,” ütel´ Aadu ja pruumõ kivikeist, miä täl suurõ varba vaihõl oll´, õhku visada.

“Mängimi, mängimi!” hõiksi kyik ütest suust.

Poisiq astõ kokko pulmapido iiskavva märkmä. Kusti plaa´n võeti ütel meelel vasta: “Värdi om peigmiis´s, Liisi mõrsja, Aadu pillimiis´s ja maq olõ viguritegijä; maq panõ värte kinniq, ku tiiq sõidat.” — Hõissa, pulmaq! Hõissa!

Kusti pidi edimädsenä pulmamajja joudma, et nuu´rpaarilõ vingõrpussi mängi: tii kinniq panda. Tää haard´ aia veerest nuia, istõ sälgä ja ratsut´ hirnahtõllõn liivahavva poolõ.

Tõsõq pidoliseq säiq hinnäst ritta. Värdi Liisiga iin, näide sälä takan Aadu. —

Ja sõit lät´s pulmamaja poolõ. Värdi pesse jalgoga üles ja hirnõ, Liisi tää kõrval sõit´ parast traavi; Aadu tekk´ kässiga härmoonika mängmise liigutuisi ja laul´: “Savitanuq, kuatanuq vineläni, minutanuq tütre kosilani, aivadi rallalaa.”

Liivahavva man pand´ Kusti pulmalisiilõ tii kinniq. Nuu´rpaa´r pruumõ tõist tiid piten majja sisse saiaq; a Kusti saisõ egäl puul iin, hirnõ ja trampõ jalgoga. Suurõ vaivaga pässi pidoron´g viimäte liivahauda.

“Angõq olut, toogõq viina!” röögeq kyik läbisegi.

Liisi võtt´ maast kivikese ja pakk´ tuuga pulmaliisile viina. Edimädsenä jõi peigmiis´s, sis tõsõq.

Aadu serbä´s, tekk´ mõro näo, sülä´s ja naka´s sis kygõst joust pilli tõmbama.

Kusti võtt´ hobõsõ jalgo vaihõlt ja lask´ tuuga pauku. Paari paugu perrä virot´ tää püssä nukka ja naka´s pidosaali müüdä ümbre juuskma ja rüüke kygõst hingest: “Toogõq väits ja vereannum!”

Nuu´rpaa´r tandsõ. Noorik vässü pia ärq.

“Tiimi parõmb tsyyri,” ütel´ tää. Pulmaliseq võtiq ütstõsõ käest kinniq ja lauliq: “Aadamil oll´ säidse poiga, säidse poiga Aadamil…”

Ku rin´gmäng lõppi, ütel´ Liisi: “Olõmi nu juubnu kah.” Tollõga olliq kyik nõun.

Aadu pitsit´ hüä käe rusikalõ ja rüübä´s ütteluku rusiga seest tuud vanna-kibõdat.

“Kuradi sitt viin, a juvvaq kõlbas!” tsiuna´s tää ja kapõrd´ pu´ron mehe muudu.

Kusti mänge hüä käega kura käevarrõ pääl viiolit, vangut´ pääga ettepoolõ ja trall´a´s: “Otsan oll´ tuu põdrajaht´, kurvalt kõndsõ mõtsavaht´, ai vai rudira…”

Värdi püüde Liisi kinniq ja rüüke tälle kõrva sisse: “Noorik, annaq suud!”

Liisi käänd´ häbenden pää kõrvalõ.

“Mängumiis´s um väsünü,” lällüt´ Aadu, tuigõrd´ ja sattõ maaha.

“Läkeq magalõ, pulmalõsõq, magamõ!” röögeq tõsõq takkaperrä ja hiidässiväq
liiva pääle. Värdi võtt´ Liisu hõlma. Aadu naka´s norskama, Kusti vilist´ läbi unõ…

Liivahavvan, pehme liiva pääl magava miiq noorõq, väsünü pulmapidost, ja ku nääq üles heräse, sys… võtt Aadu härmoonika, mäng tuu pääl ilosit lugusit; Kusti lask püssü; Värdi kirotas aolehte ja timä nuu´r naanõ istus sängüveere pääl, puhas valgõ tano pään ja laul Tsiioni laulikust.

Kirämehe jutu eesti keelest võro kiilde ümbre pandnu Kauksi Ülle.