Heino Sikk (HS) sündü 11. märdikuu pääväl 1933 Vana-Saalusõ külän taloperen. Võromaa mehess jäi tää uma elo otsani. Olkõ et tää esiq kah pall’o kirätüüd om tennü, om vast tähtsämb timä tegevüs Võromaa kultuurielo organisiirmisel ja joba tettül silmi pääl hoitmisel. Kirändüse kandi päält om HS võrokõisilõ sama, mis Fr. Tuglas vai B. Kangro eestläisile.

HS opse 1941-49 Vana-Saalusõ algkoolin, 19 Võro tööstustehnikumin. 1983 lõpõt tä Võro kaugoppõkeskkooli.

Tüütänu om HS Vahtseliina haiglan, 1960-85 Võro Spordikomiteen (esimiiss), 1985- Võro trükükoan. Tää om juhtnu Võromaa Raamaduühingut ja Võro Raamaduklupi. 1989 lei HS A/S Viruskundra, mink päätegevüsess oll samanimelidse vanaraamadupoodi pidämine. Samma nimme kand ka võrokõisi kuuleht, midä HS toimõnd 1989 kuni surmani 1994. Tuuaig oll ”Viruskundra” ka suurõlt osalt võrokiilne leht.

Tähtsä om HS tegevüs kodoluu-uurjana. Kultuuriluuliisi artikliid Võromaalt peri kirämiihi, kunstnigõ, teedläisi jt. kotsile avald tää Võro rajoonilehen, hildampa “Viruskundran” ja egätsugu almanahhen. Võro lugõmikun om artikli Vahtsõ-Saalusõ mõisa aoluust (lk. 88-90). Üten Enno Piiriga om kirotõt raamat Orelimeistrid Kriisad Kokemäelt, viil om HS vällä andnu trüküaoluulidsõ vihu Võron trükit raamatide kotsilõ.

Võromaa kiränige ja kirändüse uurmise kõrvalt nakas HS esiqki värsse ja juttõ kirotama.1992. aastagal võitsõ tää K. E. Söödi juubõliss kõrraldõt luulõvõistlusõl avvuhinna.

HS luulõtuisi om ilmunu Võromaa aolehin, osast ka Reinhold Salu võlssnimme all,
umaette raamaduna om ilmunu õnnõ poeem Võrokõstõlõ.

Jaan Kaplinski juubõlis om HS tõlknu veitü timä värsse.

HS sai hukka “Estonia” laivaynnõtusõn 28. IX 1994, syitõn Võro liinavolikogo esindüsen Ruutsi. Erändligult om timä saanu postuumsõ Bernard Kangro preemija (1995), ni Võro liina teenetemärgi. Samal aastagal pühendeti Villändi vanaraamatupäiv HS mälehtüsele, Volemar Raidaru pühend tälle uma mälehtüisiraamadu “Mo süämen ja meelen”.

HS raamadu:

Võru trükiste kronoloogiline nimestik 1880-1940
Orelimeistrid Kriisad Kokemäelt (üten Enno Piiriga)
Võrokõstõlõ. Poeem Viruskundra 1994

HS kotsilõ:

VT 2. II 1993 (L. Kivi)
Vi XII 1993 (õnnõsuuv)
Vi VI 1994 (L. Valper)
Vi VIII 1994 (O. Kruus)
VT 1. X 1994 (M. Kriis)
Lng X 1994 (O. Kruus)
Vi IX 1994 (V. Uibopuu)
Ml 7. IX 1995 (R. Raudvere)
LK 28. IX 1995 (V. Päärt)
EPl 12. X 1995 (A. Kivistik)
Vi IX 1996 (R. Susi)
Vi XI 1998 (L. Valper)

Heino Sika luulõtuisi

MAARJALÕ

Kui ma ämmätütärt näie,
tälle pikält pääle kaie.
Tahtsõ aija tääga juttu,
kõgõst väest õks tedä puttu.

Kuiss mu imä siss hagõsi,
mina õks kotost pagõsi.
Üü är Maarja man magasi,
hummogus türkse tagasi.

Es mii pelgä külmä õhku,
ku oll küünih hainu, põhku.
Nii tuu armuvägi paisu,
mii õks tõnõ-tõsõ kaisuh.

Oi oll illos kevväi, suvi,
mii ku paarilidse tuvi.
Taht mänguasju õga lats,
a mii jo suurõ, meid oll kats.

Nii sai elokõst alostõt,
pallo sildu är palotõt.
Vast om sõbõr meeleh sullgi,
kuiss tuu oll ja kuiss tää tullgi?

TAMULA OM TARÕ TAKAH…

Elä ma Rõnga liinah – sääl,
kos Tamula om tarõ takah
ja Vagula Voo veere pääl –
kaes Munamägi taiva lakast.

Om Kirumpääst õks kõnõldu,
siin sakstõl vanast sais üts kants.
Tuu peräst pallo sõnõldu –
sõit ümbretsõõri sõatants.

Siss Katariina käsu andsõ:
viil sündügu üts vastnõ liin!
Von Browne tuu asa paika pandsõ,
tä täämbädseni sais nüüd siin.

Tull Lauluesä Virost Võrro
ja häste tundsõ arstitüüd.
Sei võrdlõmisi leibä mõrro,
lõi Kalõvipoiga viil puul üüd.

Sai Eesti rahval eepos umas
ja Kreutzwald istus sambal siih.
Viil saandit timä sais ja kumas,
meil täämbä, hummõn… silmi iih.

28.V 1987

SÜGÜSENE

Jälki süküs aknõ takan,
välän üü om pümme, must.
Välän üü om – ma ei maka…
Torm tuu kraap mu tarõ ust.

Võta raamatu, et lüvväq
valla tutva kõrra päält.
Aga kuiss ma ka ei püvväs,
sõnnagi ei loe ma säält.

Mõttõ tulõva ja läävä,
suurõst suvõst mõtlõ ma.
Kõik ku filmin ritta sää nä…
Kas ka kaema tulõt Sa?

Kas Sa tulõt, nigu toona?
Tsireliselt õrn om tooga.
Kedä Luuja kõrd om loonu
mullõ – kes ma olõ-ei jooga.

Tahas, et tuu olõs uni,
midä lahutai seo torm,
jääsi meile õks mii suvi…
Et mu miil ei olõs morn.

12.XI 1988

SÄNNÄ TRUBADUURILÕ

Sa Tartun ilmavalgust näit,
tõi pallo murõt majja…
Mis tetä nüüd, kost abi saija?
Läts Võro-Sännä poolõ sõit.

Sääl tädikene Roosi elli,
tä perrä kaije, tohtõrd, koolit…
Sääl tõisigi su iist viil hoolits –
nuu sugulasõ, sõbra, selli.

Jo tsiakar’angi sul laabu,
är pästse suurviist sitasitka
ja sisski viil es nakka ikma,
ku immis sei är olõst kaabu.

Ao lätsivä ja noorõlt joba
koolinkävvengi es olõ toro.
Nu kooli: Tartu, Sännä, Võro…
sai mänguriistas sõbõr truba.

Kos tuukõrd mõõtsõ pikki maid
sa nelä veski pääle jalksi
ja peräst tuud viil minnä julksi…
maamõõdupaprõ Pihkvast sai.

Vesiveski jahvadai viildä
ega tuulõveski tuulõlda.
Kas saki tahtnu luulõta,
ku mõistnu-õs võrokõstõ kiilt?

Sa olõt võrokõstõ uhkus,
nii armas, kallis luulõtai.
Sull’ elopäävä es tiiq pai…
ja võõran mullan anti puhkus.

28.I 1989

AASTAVAHETUSÕS

Aasta tulõva ja läävä,
aigupiten müüdä käävä.
Härä, roti, tiigri, kassi,
ei nää ütski kavvõmb passi.
Õgal uma aasta antu,
peräst tuud saa maaha kantus
egä jüräjä ja puskja,
kargaja, vai muido kiskja.
Õnnõ inemisel lastas,
pitä veidü pikemb kõnõ.
Kellel vähägi om aimu,
tulõ umadõga toimõ.

VÕROKÕSÕLÕ

Kes mi olnu,
kost mi tulnu,
kuiss mi siiäq sadanu?
Kes seo hõimu
kokko põimnu,
Võromaalõ vidänü?

Mäki taadõ, orgõ põhja,
süvä mõtsa süämehe
eloasõ sai otsitus,
püstkoda paika pantus…

Es mi tulõ-õs tuld tuuma,
kellegile kõrda kluuma,
huvi peräst hirmutama,
võõrid velju vemmeldämä.

Olõ-es meid pallo,
olõ-es vähä,
meid oll peris parajahe.

Raadsõ mõtsa,
peimi põldu,
kellegile olõ-es võlgu…

Nii mi elli,
peimi peret,
päiv läts luuja,
rõõmsalt heret…

Meil oll hopõn
huunõst võtta,
lehmki laudan
lastõ rõõmus.

Meil oll lambit,
meil oll langa,
meil oll linna,
meil oll lõimõ…
Tuu mi kalli kaasakõsõ
kaunis kangas kudasi.

Kaarapüürüst kahru käändse,
põdra puhmapäälsit pöie…
Ravvast teimiq raoriista,
sõamehil sõariista…
Et saas kari kar’an kävvü,
latsõ lävel lusti lüvvä…

Soe siss sülge sülässi,
vainlanõ vahel vinnüt vipu…
Kõik sai kimmält karistõdus,
targalt tagasi tõrõldus.

Nii läts päivi,
nii läts aastit,
saandist saiva tuhandõ…

Tuust saiq säks sõnumit
ja vinne vürsti vihatsõs.

Tull näid õdagust,
tull idast,
kar’aviisi õgast kandist
Rikkust rüüvmä,
oräs viimä,
rahva rõõmu rüvetämä…

Raudrüütli siss ragosi
pallo mehi magama,
vinne vürsti vitsodi,
Vinnemaalõ vidäsi…

Meid om Hitler hirmutanu,
Stalin Siberihe saatnu…
Aga mi es heidä hinge,
sugu saa’s surmatus.

Haakrist jovva-es haardõn hoita,
viisnurk viies vinnütä…

19.III 1989.a.

KIÄ NUU EDIMÄDSSE OLLI?

Tulli siiä Tuulõmaalõ
mõtsapinne malgutama
kahruka’aga kaklõma.
Kiä nuuq edimädse olli?

Taha’s umas ordumehi
õga veles veneläsi
piäs pallo pohlakist.
Kiä nuu edimädse olli?

Teivä tulõ tuulõ pääle
elokuva õvve pääle
tõisi huunit hoovi pääle.
Kiä nuu edimädse olli?

Ravvarüütlit raputi
Kaupo-mehi karisti
vinne vürste veristi.
Kiä nuu edimädse olli?

Umbli lipu umal rahval
sini-musta-valgõ – vahva
rahval igävedses aos.
Kiä nuu edimädse olli?

Vahvalt lippu lehvitivä
Tuumpää tornin tervitivä
Tuulõmaalõ truudust vandsõ.
Kiä nuu edimädse olli?
Nännü lõppu – nännü algust
kostki jälki paistu valgust
julgust eesti rahval and.
Kas kõik edimädse omma?

1.II 92 (Viruskundra veebr. 1992)

PÖÖRIPÄÄVANE TAHTMINE

Tulõ jo tulõ talvõkõnõ
langõ lag’a lumõkõnõ
sadagõ sorõda sadõmõ

Langõ laja laanõ pääle
veidü pikä põllu pääle
sata suu ja saarõ sisse

Et saass katus kinni katõt
maa ja mõtsa maaha matõt
tiikese täüs tuisatus

Sis saass jänes jälgi jättä
orasõ veidü undki nätä
puu ja puhma põõnutada

Sis saass saani sõitma säädä
võigu vehmre vahel käändä
krallq kaala kõlisõma

Latsõ liugu-laugu laskma
umma liuväljä kastma
karussellil keerutama

Külh olõs lõpu lusti lajalt
kavvõltki olõs kinä kaia
ei saass esiki pidämä