Olkõ et Hando Runnel (s. 24. 11. 1938) om ummi värsse perrä tõtõ lõunaeestläne, ütlese targa raamadu, et tää om sündünü ja kasunu Järvamaal,Võhmuta vallan Liutsaku külän. Timä vanõmba olli Järvamaalõ rännänü Võromaalt ja HR mäletäs, et muu külärahva seen oll veidü nigu võõra tunnõ. HRi esä kuuli inne, ku poiss 5. klassi läts, a oll joudnu herähtä huvvi kirändüse ja kultuuri vasta. Võiolla selle, et kodokiil oll tõnõ ku muijal, omgi HR võrokeelitsit luulõtuisi pannu kõgõpäält latsiraamatihe.

A väega ei massa vahet tetä latsi- ja suurikirändüse vaihhõl, ku HR esiki om avaldanu sammu tekste nii latsilõ ku “peris”- kogoden.

Alg- ni põhikoolitusõ sai HR 1945-52 Jalgsema küläkoolin, Järva-Jaani ja Ambla alõvikuulõn, keskhariduse 1952-56 Tartu I ja Paide keskkuulõn. 1957-62 opsõ EPA kaugoppõn maaharimist. 1956-66 oll HR tüül kodokolhoosen, 1966-71 tüüt Talinan Loomingu toimõndusõn. Pääle toda oll priikiränik. 1973. aastagast, ku naasõ (luulõtaja Katre Ligi) võtt, eläs Tartun. Perren om 6 last. 1988-90 oll HR ajakirä Akadeemia alostamise ja välläandmise man, 1992. a-l kirästüse Ilmamaa üts asutajid ni omanikkõ. Tuustaost tegeles “Eesti mõttõluu” sarjaga.

Luulõtama nakass HR ülikooli-aigu, 1963 ilmusiq edimädseq värsiq aokirändüsen, 1965 tull edimäne kogo. Edimädse võrokeelidse värsi omma ilmunu latsikogon “Mere ääres, metsa taga”. Võrokeelitsit luulõtuisi võit löüdä viil kogodõst “Kiikajon ja kaalepuu”, “Üle Alpide” ni “Haruldused”.

HR ütes tähtsämbäs mõotajass või pitä mulgi luulõtajat Henrik Adamsonni. Pääle timä ja viil pal’odõ Eesti kirämiihi om HR uurnu ja käsitelnü Paul Haavaoksa ja Jaan Lattikut. Viimätse kogot jutu (“Kui meil veel püksa ei olnud”, Ilmamaa 1998) omma HRi toimõndõt.

Luulõ:

Maa lapsed ER 1965
Laulud tüdrukuga ER 1967
Avalikud laulud Perioodika 1970
Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks
Perioodika 1972
Miks ja miks ER 1973
Mõru ning mööduja Perioodika 1976
Mere ääres, metsa taga ER 1977
Kodu-käija ER 1978
Mõtelda on mõnus ER 1982
Punaste õhtute purpur ER 1982
Laulud eestiaegsetele meestele Perioodika 1988
Taadi tütar ER 1989
Kiikajon ja kaalepuu ER 1991
Oli kevad, oli suvi ER 1992
Üle Alpide Ilmamaa 1997
Haruldused SE&JS 1998
Ma tean, et ma tulen kord jälle Ilmamaa 1998

Näüdendi:

Küüni täitmine (HR & Madis Kõiv) Ilmamaa 1998

Jutuq, esee:

Ei hõbedat, kulda ER 1984
Juturaamat ER 1986
Mõõk ja peegel (esseeq värssen) ER 1988
Isamaavajadus Perioodika 1991
Jooksu pealt suudeldud Ilmamaa 1998

Erälde om viil vällä antu kõnõ:

“Juhan Luiga ja Vene küsimus: Avalik loeng
Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna aulas 8. okt.
1993” (1993)

HR kotsilõ lukõq om pal’o. Nuuq paar luulõkoko, midä
nõukogodõ võim umal aol nimmadaq es lupa, omma kah
takkaperrä är arvustõt. Väiku valik olõs:

KK XII 1970 (S. Nagelmaa)
KK XII 1973 (esiqhindäst)
Lng IV 1977 (M. Mäger)
KK IX 1980 (L. Iher)
KK IV 1985 (A. Langemets)
Lng VIII 1987 (R. Mirov)
Vk VIII 1987 (esiqhindäst)
Vk XI 1988 (H. Krull)
Lng XII 1991 (A. Ehin)
Pm 14. IX 1992 (P. Künstler)
KK XI 1992 (V. Vahing)
Ekspress 23. I 1998 (K: Kesküla)
Maaleht 19. XI 1998 (intervjuu)
Ppl 22. XI 1998 (A. Lõhmus)

Viil om HRist pikält juttu “Eesti kirändüse aoluu”
5. osa tõsõn raamadun.

Hando Runneli võrokiilse värsi

VELLOKÕNÕ, TILLOKÕNÕ

Vellokõnõ, tillokõnõ
ullikõnõ, ubinakõnõ,
küll sa makat magusalõ,
küll sa iket halusalõ,
ku sa üles heränet,
är sa joht ikku ilmahki,
naara õks egä asa pääle
ummi pakso põskiga,
tsõõrikide silmiga,
sõss sinno imä üsähtäs,
maamakõnõ mudsahtas.

KU MA TARTOST PÕLVA LÄTSI

Ku ma Tartost Põlva lätsi,
Tii pääl oll kari latsi,
Üts lats läts pussi ala,
Vällä tull ku latik-kala.

MAA ÕNNISTAMINE

ma tiia külh,
ma esi olli
noil aol
noide mäki pääl!

Mi laulsõmi,
nink oro põhja
ku kõlahti
mi illos helü!

Või, taivas,
sa’ki saisõt tan
mi man!

LATS LÄTS NURMÕ

Lats läts nurmõ vikatiga
tõugu pandma väledäle,
vilist nurmõst veledele:
tulkõ ti kah vikatiga
teemi tüü är käsikäsi!
Tuu es mõika veledele,
magajide malõvalõ,
lats jäie ütsi vikatiga,
nakas ikma halõdalõ.

VÕIB-OLLA

Või olla om Võromaa mõtsu se’en
parhilla noid pantiite?
Aga ütegi mõtsa veere pääl
ei ole joht säänetsit viitu…?

SÕASALM

Ku sõidime sillol
vai kõndsemi munnel,
õks tassa, õks targo! –
es oppa joht Runnel!

BALLAAD SEEREST JA PILVEVEEREST
(Mart Trummali õhutusel herra Riho Illakule)

Ingel tsusass uma seere
üle paksu pilveveere.
Ütel, Riho, kos sa olet,
kas sa minno kaema tulet?

Riho vasta: kossa hukan,
kae, mo elo kõik om hukan,
mine kaiba rektorile,
timä and’ mul vett ja vilet.

Ilmamaa on kah üts hädä,
poputa ja kaitsa tedä,
kui tast asjast asja saase.
Siski – miildüse sääl naase’!

Hommõn lää ma võro poole,
ku’ma õkvalt är’ ei koole!
Väimelan vai Tilleoron
ooda minno, moka’ toron.

Kui sa aiet tühjä loba
ja ei tulõ’ sis ma joba
tiiä tuud ja naka uskma:
Aivo Lõhmus jäl’ om tsuskman…

Sis ma häötä su ku roti,
hevva pääle Pavarotti
telli laulma, las ta ikes,
las mu hallõ süä lät likes…

Ingel tsusass uma seere
üle paksu pilveveere.
Ütel, Riho, kos sa olet,
Kas sa minno kaema tulet?