Artur Adsoni võrokiilse luulõtusõ ni lugulaulu omma kimmäle suur rikkus võro kirändüse hääsalvõn. Adsonit kutsuti Sännä trubaduuris. Võro kirändüse suur klassik oll küll viil näitekiränik, tiatrikriitik, tõlkja ni Siuru asotaja, a timä kistumada loomingu lätte joosi iks Pärlijõkkõ ni saiva võro keeli kirotõt hengepalangis. Võrokõisilõ omma tähtsä ka timä edimädse, a eestikiilse mälestüisiraamadu, kon juttu Sännäst ni Võrost (“Neli veskit”, “Väikelinna moosekant”). Adsoni  avvus kõrraldadas 1999. aastast saani latsilõ võrokiilse luulõ lugõmise võistlust, midä 2010. aastagast pääle peedäs Sännä kultuurimõisan.

Peritolu

Võro luulõtaja Artur Adson, sündü 22. jaanuaril, vana kallendri perrä 3.II 1889 Tartun tiinkätütrigu pojana ja kuuli 5.I 1977 Stockholmin.

Üles kasvi Adson sugulaisi man Võromaal Tsoorun, Sõmmõrpalon, Osolan ja Sännän.

Tuud aigu kujutas tä elävält uma paarin edimädsen luulõraamadun (“Henge palango” ja “Vana laterna”) ja lugulaulõ-raamadun “Pärlijõgi”.

Kooli

Oppõ tä Tartu vaeslatsikoolin, Sännä vallakoolin, Võro liinakoolin, Pihkva maamõõdukoolin ja 1925-1926 aastani oll lühükest aigu Tartu ülikoolin.

Seo aig om Adsonil kirän mälestüisiraamadun “Neli veskit” ja “Väikelinna moosekant”.

Elo ja tegevüs

Adson om ollu prii kirjanik, a tä om pidänü õigõ mitmid ammatid, kül om tä olnu maamõõtja Pihkva kubermangun, tüütänü merekindlusõn Talinan, toitluskomiteen, Põllumajandusministeeriumin ja Haridusministeeriumin.

Adson võtt naasõs luulõtaja Marie Underi, oll Siuru ja Tarapita üts asutajid, teguts kirästüsen Odamees ja asut väiku kirästüse Auringo. Oll viil aokiränik Päävälehe man ja dramaturg Talina Draamatiatri ja Vanemuise man. Eesti-ao lõpul oll filmitsensor. Adson tegi hulga tüüd, et avita kasvata Underi tütrid ja viiä naist reismä. 1944. aastagal pagõsi är Ruutsi. Sääl oll arhiivitüülises nikagu kuuli ja matõti Stockholmi Mõtsakalmistu pääle.

Avaldõt raamatu

Henge palango (Tallinn 1917)
Vana laterna (Tallinn 1919)
Roosikrants (Tallinn 1920)
Kaduvik (Tallinn 1927)
Katai, kibuvits nink kivi (Tartu 1928)
Pärlijõgi (Tartu 1931)
Lehekülg ajaraamatust (Tartu 1937)
Rahumäe kannel (Lund 1973)

Valit luulõtuisikogo

Värsivakk (Stokholm 1959)
Väike luuleraamat (Tallinn 1990)

Koondkogo

Varjuliste puie all (Tallinn-Võro 2014)

Näütekirändüs

Näidendi om Adson kirotanu eesti kiräkeeli, noid lavastõdi Eesti tiatriin. Tä om võõrist keelist näidendid tõlknu.

Läheb mööda (Looming 1923)
Toomapäev (Tartu 1928)
Neli Kuningat (Tallinn 1931)
Lauluisa ja Kirjaneitsi (Tallinn 1930
Iluduskuninganna (Looming 1932) jne.

Mälestüse

Mälestüse omma kirja pant eesti kiräkeeli, a omma huvitava Võromaa kujutamise peräst.

“Neli veskit” (Vadstena 1946; Tallinn 2010) kujotas Adsoni latsõpõlvõ, “Väikelinna moosekant” (Vadstena 1946) Adsoni nuurpõlvõ-aigsõt Võro liina. “Ise idas – silmad läänes” (Vadstena 1948) om juttu, kuis Adson opsõ Pihkvan maamõõtjas ja kuimuudu sääl tüüt. Mälestüisi kirot Adson ka kirändüselust ja Underist (“Siururaamat”, “Marie Underi eluraamat” I-II)

Kirä

Adson, A; Tuglas, Fr. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Toim A. Eelmäe (Tallinn 2011)

Tõlknu

Tõlknu hulga kirändüst vene ja saksa keelest, nii näütemängõ kui romaanõ.

B. Kellermann “Ingeborg” (Tartu 1918)
F. Hebbel “Judith” (Tallinn 1920)
N. Gogol “Taras Bulba” (Tartu 1929)
B. Pasternak “Doktor Zivago” (Stokholm 1960) jne.

Adsoni loomingu kotsile om lukõ:

Visnapuu, H. Artur Adson:Katai, kibuvits nink kivi. Looming 1929, nr 1, lk 95-97
Urgart, O. Artur Adson: Pärlijõgi. Looming 1931, nr 9, lk 991-992
Visnapuu, H. Marie Under: Hääl varjust ja Artur Adson: Kaduvik. Looming 1927, nr 6, lk 576-580
Viiding, P. Artur Adson: Lehekülg ajaraamatust. Eesti kirjandus 1938, 1, lk 57-59
Jaik, J. Adson ja Sänna. Varamu 1939, nr 2
Paukson, H. Artur Adson luuletajana. Looming 1939, nr 2, lk 205-212
Kolk, R. Artur Adsoni luulõst. Sõna 1949, nr 1
Grünthal, I. Artur Adson 70. Mana 1959, nr 1, lk 47
Kolk, R. Artur Adsoni sada laulu. Mana 1959, nr 2, lk 140-142
Rannit, A. Artur Adsoni “Haavakene, mis sa väriset” ja paar sõna autori elust ja tööst. Tulimuld 1969, nr 1, lk 5-9
Kõresaar, V. Artur Adson ja lõuna-eestikeelne luule. Mana 1977, nr 44, lk 32-38
Kangro, B. Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. Lund, 1978
Pruuli, T. Artur Adson. Teater.Muusika.Kino 1988, nr 8, lk 14-24
Kangro, B. Hiliskohtumisi ühe varase luuletutvusega. Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 65-69
Keem, H. Artur Adsoni elust ja loomingust. Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 70-81
Kronberg, J. Artur Adson kodupaigalaulikuna. Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 82-86
Kauksi Ü. Savikruus lätteviiga. Vikerkaar 1989, nr 2, lk 49-52
Pruuli, T. Koju! Vikerkaar 1989, nr 2, lk 52-57
Kruus, O. Iluduskuningannad on uuesti moes ehk Artur Adsoni tagasitulek draamateatrisse. Sirp 17.I 1992, lk 6
Kronberg, J. Artur Adsoni luule teisest palgepoolest. Võrumaa Teataja 3.II 1999, lk 4
Rajasalu, I. Filmitsensuur ja Artur Adson. Kleio 1997, nr 1, lk 15-18
Kiin, S. Artur Adson – Marie Underi armastaja, arhivaar ja biografist. Võro kirändüse luumine. Võru 2000, lk 194-202
Pettai, K. Meenutavad Artur Adson ja Juhan Jaik (mälestusi Sännä koolist). Sännä album III. Sännä 2000, lk 26-27
Grünthal, I. Artur Adsoni luule. Rmt: Müütide maagia. Tartu 2001, lk 62-82
Faster, M. Artur Adson teatrikriitikuna. “Teatriraamatu” (1958) põhjal. Kaika suvõülikuulõ kogomik IX-XI. Võro 2003, lk 238-251
Eelmäe, A. Artur Adsoni kodu ja igatsus (kõnelus kirjandusõhtul 27. jaanuaril 1994 Adsoni majas). Rmt: Kõned ja kirjatööd. Tln., 2006, lk 44-55

Velsker, M. Adsoni luulekogu, lõpuks ometi. Keel ja Kirjandus , nr , lk 869-874