Aili Naruski eläs Kassirattal. Oll pikkä aigu Põlvamaa luulõklubi Helem liigõq. Latsõpõlvõn kasvi vanaimä man Rosmal.

Võrokiilsid luulõtuisi avaldanuq aolehin Koit ja Kodumaa ja Loomingu Raamatukogu Sõna erinumbrin.

*

VÕRDTÄHTSÄ MÕLÕMBA

Tiiäq kas tetäq murdõluku
vai tuuaq mõtsast luuahaku
Võrdtähtsä ommaq vast mõlõmbaq
ütelgu targaq kiäq kõvõmbaq

*

SÄÄNE OLL´ MU IMÄKIIL

Tekku päälegi Tartoh keelemiis
liina müüre vaihõl võrokiilt.
Egä Lõuna-Eesti külä
kõnõlõs umma murrõt.
Paraku ei tiiq maq
hindäle tuust murõt.
Ku mina kõnõlõ umma kodomurrõt,
hällüst armast ja havvani torrõt,
om tää sis tuu õigõ võrokiil…
Ma tiiä – sääne oll´ mu imäkiil!
(Hella Keema kullõldõn)

*

ÕDAGSAIEH

Õdagsaieh hämmär olli
eidekeseq kokko tulliq
ahosuuiih jahvativaq
vahel naarma pahvativaq
videvik sai viidetüs
mõni taiva kitetüs
tõnõ maani laidõtus
ahi äräq kütetüs
unõhtu sis hüdsetüs
lamp kui panti palama
kandsõ kodo jalaq naaq
(1990)

*
TUISK

Hõloss mu poolõ
silmäq krillih,
ei eläq, ei koolõq,
pimme ja prillih.

Hõlotas hõlsti
mäe päält orgo.
Las aga pulsti,
küll jääs norgo.

And õkva haali
hargõni lumõh.
Mõistas ma maali
illo ku unõh!
(1988)

*
MÕISTAS KU…

Mõistas ku kogoda hindähe
loodusõ olõmisrahhu
tunnõs sis hinnästki kimmähe
tulõs-õi mõttitki pahhu
eläs ja olõs ja tüütäsi
sääl kohe om luudu minno
hinnäst küll rahuga rüütäsi
kistomada lemme rinnoh

(1999)
*
SILMITSI MAAGA

Võtaq
uibo alt
põrknapindre päält
peoga mulda
ja maidsaq –
kas tiit mulla
ja mulla vahel vahet?

Kui löüät
ubina,
põrkna,
ploomi,
peedi
maitsõ,
sis loeq hinnäst
loodusõ kuningas!
Seni olõq kuss –
silmitsi maaga,
kekspüks!

*
VASKAKETITÄMINE

Ei liiguq paigast
vaskasõgõ,
jalg keti takah
heegelnõgõl.
Küll tõmba, tiri, sikuta,
kui tahat siiäq tikuta.
Taa sais ja kullõs,
kolmjalg sääne,
vaht otsa mullõ –
olõ määne!

*
KAEQ KOS TEMP!

Memm tull lauda mant
kass karõl kanglah.
Käpp oll´ kassil pant
raudõvahel vanglah.

“Ai imeh, kuis tää topp
tahaq uma käpä!
Oi Issand, sjo om temp
kasvai mano lõpõq!”

Väül kistu tõmmat tikk
kuulde ku et ämm ikk.
Päste kassi tuhkruravvast,
ämmä kimmäst hukuhavvast.

(1980)

*
OI HÄTÄ JA HÄPÜ

Undrek om ummõlusõst vallalõ
ja kurdõ om kaonu,
kängäq jalga är laonu,
peris halusa tallalõ.
Sokikundsaq maah,
jalakunds villih,
miil tütrekul krillih.
Imä kah ei näeq:
latsõl meheleminek käeh.
“Poiss põlg sedäviisi minno,
oh tsuska, imä, küll sinno!”

*
KOHE TUU NUURUS JÄI

Ei tiiäq, kas oll´ ilmsi vai unõh tuu:
ma olli nii õnnõlik, illos ja nuur,
mu kõrval oll nuurmiis
õrn, armas ja truu.
Miiq armastus olle nii lõpmadaq suur.

Sis kattõ ma esiq koskile ruttu,
tä haihtu peris ku hajonu uttu.
Nüüd löüdse, et olõ prõllaq küll siin,
a süämeh om hallus ja hingeh piin.
Kõik olle nii illos,
miiq armastus suur.
Kohe ummõht tu nuurus
nii äkki jäi
mõtlõ tan ütsindä norohpäi?

*
ÜTS MÄLESTÜS

Tsura kutsõ minno suurõ kivi otsa,
mille seeh oll´ lohk ja lohuh loik.
Pand´ mino hargikallõ loigu viirde istma,
tsusas peio mullõ vallalidse saksaväidse.
Käskse sis mul loigu sisse häste virka tsärki,
nii, et timä käega vett ärq ei saassi pühki.
Mina kahelsi ja pelksi, et lätt äkki kätte.
Viimätä, kui joba tsipa julksi julgõlt tsärki,
haarsõ timä mino jalost,
tõmmas läbi lombi.
Mino püksiperseq tsilku,
timä rõõmust naardaq ilku.
Tuu vana kar´alugu
tull´ miilde Hiiumaal,
kon oll´ sääne lugu
et paistsõ laiumaa
ja läbi mere käve
sinnäq jalatii.
Sääl rannah saisõ Ave
ja käsut umbõs nii, et võtaq
väits ja tsärgiq
ja nõnna edesi…

*
IMÄ

Ku imä tei sousti sagõda
vai kiitse kartoli magõda
küll oll´ sis ütel üteldä
ja tõsõl takah tapõlda

es tulõq täll pähäq pagõda
üle kesäde lagõda
täl tull´ latsi hagõda
ihost-hingest rabõlda

nii pidosit ku pühäpäivä
nii harva timä silmäq näiväq
tüü juusksõ lusti lauluga
kitmätä täüs auruga

es käüq tä küllä kaibama
ei tõisi takah laimama
mõstu mõsu oll´ tä eheq
õnn oll´ – salvõ pestü reheq

*
Tõsi mia tõsi

Vähk võtt´ imä
äijä-ämmä
veli surri
suitsuvähki
esä tsukrutõbi vei
sugulanõ surnus jõi
mis noist leinajitest sai
kirotas kiä perrä jäi
(1998)

*
UMA LIINA RAHVA

Uma Põlva liina rahva
üte kaupa ma püvväs kahva,
kui koto nääq jättä tahtva
ja võõrit liino vahtva.

Lövvä-õiq parembat Põlvast
tõsõs miä egäst nõlvast,
Intsikurmu vai Ihamarru,
Tarto pääle vai Võrro.

Kävväs tast seemet otsma
terä- ja kunsti viläl.
Põlvahe tuldas kosja.
Mina tuu lilli imäl.
*
Kõtuhalu

Lats takast tarõst immä uigas,
et halutama naanu kõtt.
Jah naba kõrvalt kõvva tuigas,
tull imäl tunnistadaq tõtt,

ku lats oll´ sängüh sällüle
põlvõkõsõq krõnksu tõmmat.
Sis imä napa tasosi
ja kõtuhädä kadosi.

A tõnõkõrd es jakku aiga
toll imäl tullaq tasoma.
Läts kupõrpalli teteh haigus –
jäi tiritammi kasoma!
(1998)

*
PERNAANE

Kitur kui põvvapäälne ätäl
kasvi ma päältsõa lats
elläv ja nirginäoline nätäq
hiustõhõ pletitü pats

Liinapreilit minost es saaki
Liinavärjeil olões haaki
Mu iih oll´ maailm viil lai

Mittekoskilt es tulõq auta
Maaelo hindäle tei
Aastit käve hoolõga lauta
tuutsõ lihha ja piimä vei

Lihha tuutsõ rikkust uutsõ
sõrmivaihõl sitta puutsõ
Lehmi tsiko lambit kanno
pullõ väikesi ja vanno

kul´ukõisi partse hannõ
vanast laudast vahtsõ kannõ
Põhku terri jauhha haino
sillo suula maitsõainõ

Kõkkõ näile süvväq andsõ
ütteluku ette kandsõ
Täämpä peris tuluta
iks viil hinnäst kuluta

Jalaq kiskva üüse krampi
Käeq om surnuq kogoni
Kaal ei kannaq tüüde tampi
igävedse kodoni
(1999, jaanuar)
*
ÜTS ELOTÕDÕ

Jo omgi mino hiussõq härmähalliq
ja õtakpuuldõ vajos mino päiv.
Ütstõsõlõ noq olõssi nii kalliq,
et nakas tagurperi käümä päiv.

Jah, omgi mino hiustõh härmähalli,
nii nigu mino imäl olle vast.
Ei tunnõq ummõht toda korgõt valli,
mia tükse imäst lahotama last.

Sis imä oll´ iks imä, muud ei miskit.
Ess püvväq mina tedä mõista vist.
Küll silmäq pääst viil peräst immä ikit,
mia avit tuu, ku imä havval rist.

Jäi leinapõlvõst peio mullõ nasa,
om vigõl lastõ kätte äräq kist.
Nüüd umaq latsõq teeväq haavaq tasa,
mia imä rindo mino sõna pist.

Küll oppa ummi latsi arvo saama,
et imä inemine peris om,
et kõrd ka nimäq suurõs võivaq saada
ja mõistus tulõ sis, ku ilda om.

“Kas imä juttu keski huul vai kullõs,”
jo kõnõl imä mullõ umal aol.
“Küll sino latsõq teeväq tasa sullõ,
siitilmast miski peris ärq ei kaoq…”

Jo omgi mino hiussõ härmähalliq
ja õtakpuuldõ vajos mino päiv.
Ütstõsõlõ nüüd olõssi nii kalliq,
et nakas tagurperi käümä päiv.

*
TÄÄMPÄ

Täämpä om pilvepada kummalõ kukkunuq,
ilmamaa kui kookon undsõhalli nukkunuq.
Moropääl ja külätiidel valitsõs noq iä,
kedägi meist tää küll kinniq viil ei piäq.

Kui om vaja, minnäq tulõ kasvai roomatõh.
Iä jo nilbõ, külm ja likõ lumi hoomatõh.
Mis sääl iks nii pikält pallo sopõrdada,
pimmeh hullõmb om viil kodo kopõrdada.

(21.1 1999)

*
JUHUS

Juhus om pimme
vai tull´ tä nimme,
tiiäq-es luuta,
ei tedä uuta.
Saisi nii ütsi,
vahe vist platsi,
oodi kah bussi.
Keski sis tsusksi
uma käe mullõ
terekäe peijo.
Ütel, et:”Juhus,
hei-hoo
tervist tõi sullõ!”

*
PARADIISIH

Väikoh Rosmah
kon “jänes jukõrt jõkõ pite
mina Päkämäke pite”
(rahvasuust)

Uttu ojossõ latsõpõlvõ mängomaaq mäluh
ärkvel om vahtsõq rännuraaq maasikaväluq
ammuq jo vabõrnaraeq loodussõ helläq käeq
valassõ heldelt ande oroq ja mäeq
toonõkurõpesä toomõq Peri oja vesi
egäl hummogul kastõsõl Päkämäel
päävätsõõr hindä pesi
virgut küllä ja lõunast iidsõl Liinamäel
kuusõkukõlõ toet timä kuumaq käeq
siblisiväq paloliivah andõh päivitüsepruuni
laotusõ ala kogunõsi tumõdit pilvi lämbit tuuli
küündü maalõ vihmavärskit kruusalõhna
vanal Võro tiil Intsikurmust jõudsõ õhta
päiv prantsast Raudsilla mäest
kolinal Ora jõkkõ
*
PUULPÄIVÄH

Nüssikuga üle moro
aohämüh lätsit.
Tullit varsti, mõsit viinõuq,
kaivost vett sis väntsit.

Koobast tsiakartol patta,
tuli pliidi alaq.
Ruttu põrssahaina kakma
mar´apuhmu alaq.

Kari mõtsa kopli pääle,
peret herätämä.
Penni tsuiatadõh hääle
lasit kärätämä.

Süvväq teit ja nõusit mõsit,
latsi hääle nuumsõt.
Vaehtepääl viil laulu lasit,
kõkkõ näit ja kuulsõt.

Õtakpoolõh sanna kütset,
tarrõ rühkset mõskõ.
Peräst kaasikuhe lätsit
tuuma kõo ossõ.

Suurmitega sakõ kapstas
edepaast ai lõhna.
Tiigivesi takast labsas
tuurõ kala lehka.

Loogustõga sannast lätsit,
takah pangi kollin.
Lombipervel mahaq küksit,
kostsõ vaiknõ tsollin.

Paariq üle ola hiitset,
sirgu aiet piha.
Tullit keset morohäitset,
silmih punõt eha.

Talitusõq äräq jõudsõt,
piim jäi kurnamadaq.
Joba pereq mõsu nõudsõq,
tihas pahandadaq.

Kesküü-saien tänosõnno
sannavüürüs kuulsõ.
Perämäne sannahkäüjä
hamõht sälgä nuulsõ.
*
LEEVÄTEGO

Leevälapju ja aholuud –
nuuq olliq mino hoolõs.
Imä tõmmas lapiga ahosuud –
nii saivaq tüüq meil poolõs.

Likõ lehtseviht puhast pae,
vilunu imä käteh.
Leevälapjulõ hannatoes
kerk saie mino näteh.

Imä tirisi üsäga mõhet,
ärq minno jalost es ajaq.
Mina tormassi tuuma vett-
kässi jo kasta om vaja.

Imä mõhele lapjo pand,
kergolõ toetusi hand.
Lapjo pääle tää raput jahhu,
tõste tainast hää pätsi mahu.

Kässi likõs teije, pätsi pait.
(ma küküti, suu ammulõ, vait).
Egä pätsi pääle risti leije,
nii mu armas imä leibä teije.

Pätsi takah päts ahjo läts,
lõpus jäije tetäq viil üts päts
Joosi otsma munnõ, silgupäid,
pekiraasõ, soolataid.

Imä vuulse imepätsi,
lastõpere rõõmupätsi.
Rist viil heitä aho ussõ ette
ja ma saije mõhe hindä kätte.

Oi tuu tainas, leevätainas,
olle kistumadaq hää.
Imä keelä-es küll tainast,
pelksi – juurõtust ei jääq.

Mineq otsiq sis leeväjuurt
külläpiteh ku sant.
Tedä lää-õi tiiäq ku suurt
innemb olguq iks hindäl pant.

*
VANAIMÄ JA MINA

Kes om äräq pahanu?
Lats om äräq pahanu.
Minka tedä meelütädä?
Mädänüste munnõga,
kakõnustõ kannoga…
(vanaimäaignõ meelütüslaul)

Vanaimä mesikiilne
mina plika esimiilne
joristi kuis jõudu olle
iksõ nii kuis jonni tulle
tahtsõ kodo imä mano
põrmandulõ visksi tano
helmeq katski tirisi
hindäette virisi
vana lubas mädämunnõ
paksõ kakõnuisi kanno
püüdse naarma aijaq minno
säädse ütsi-tõisi sõnno
timä olle mesikiilne
mina plika esimiilne
joristi kuis jõudu olle
iksõ nii kuis jonni tulle
lõpuss Vana küüki lätse
tiiäq mis tää mullõ otse
mina tahtsõ takah minnäq
uss oll kinniq es päseq sinnäq
tarõ ahost tuhka võtsõ
küüki ussõ vahelt topsõ
silmäq ikust kuivas pühkse
ahoh kõtukile nühkse
_
Imä esäga om kaonu
kodomaja mulda vaonu
vanaimä ammuq havvah
noq või rüüki kuitaht
kavva
*
ÜTLE

Ütle mu papi
tark miis
kuis mina
kaarajahust
kiislat tiis
kuis mina
kesväjahust
käkkü tiis
kuis mina
rüäjahust
leibä tiis
ku nu vedroq
ägliq ja adraq
maamulda
su läbi
es saanuq
kui külimit
olõs aita jäänüq
ja mammi tsirp
sainaprakku
tüüpakku-
sis olõss
olõmada
kõik aunaq
ja hakiq
rihepessüq
ja viläsalvõq
käsikiviq
ja jahuastjaq
leevämõheq
ja kõik taa muu
millest nüüd
süü
ja laul mu suu