Bernard Kangro sündü 18. septembril 1910 Võromaal Urvastõ kihlkunna Vana-Antsla valla Oe külä Rüütli talo perremehe pujana. Tä om kirotanu võro keeli õnnõ mõnõ luulõtusõ, a timä eesti keeli kirotõt näütemäng “Hunt” (võro keelen “Susi”) om kimmähe võrokiilne tiatriklassika. Niisamatõ om Bernard Kangro tähtsä võro kirändüsluulanõ. Tä om kirotanu esseid ni arvustuisi inämbüste võro kiränikõ kotsilõ. Esieränis raamatun “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid” I, a ka muial. Kangro eestikiilsen luulõn om võromaalist hõllandust ni sõnan ku vaimun. Timä loomingu edimäne jago olõs nigu võro sõnnuga rikastõt eesti kiil vai sis tõistpiten.

Elokäük:

1919-22 Kiltre algkuul
1922-24 Antsla algkuul
1924-29 Valga poiglatsi gümnaasiumi humanitaarharo (toimõnd joba sis aokirju ja kirot sääl, edimädse värsi avaldõdi 1929. aastagal)
1929-37 Tarto ülikooli filosuufiatiidüskund
1938 magistrikraat
1938 alost Tarto ülikoolin doktoritüüd “Eesti romaani ajalugu”
1941 keväjä oll Tarto ülikooli kirändüse kateedri assistent, 1941-43 õppõülesandõ täütjä
1943-44 Vanemuise dramaturg
1944 septembrin pagõsi Valklast Suumõ ja säält edesi Ruutsi
1945 arhiivitüül Karlstadi Värmlandi muusõumin
1946 Lundi ülikooli kunstimuusõumi fotograaf
1950 alatõn toimõnd aokirjä Tulimuld
1951 Eesti Kiränikõ Kooperatiivi kirästüse üts algatajit ja tuu teküsdirektri
1937 Eesti Kiränikõ Liidu liigõ
1977 Roodsi Kiränikõ Liidu liigõ

Looming:

Luule

Sonetid (Tartu 1935)
Vanad majad (Tartu 1939)
Reheahi (Tartu 1939)
Põlenud puu (Karlstad 1945)
Pühapäev (Karlstad 1946)
Seitsmes öö (Lund 1947)
Tulease (Lund 1949)
Veebruar (Lund 1951)
Eikellegi maa (Lund 1952)
Suvihari (Lund 1955)
September (Lund 1964)
Varjumaa (Lund 1966)
Puud kõnnivad kaugemale (Lund 1969)
Minu nägu (valit luulõtusõ, Lund 1970)
Allikad silla juures (Lund 1972)
Merevalgus. Tuuletund (Lund 1977)
Tuiskliiv. Talvereis (Lund 1985)
Hingetuisk. Jääminek (Lund 1988)
Ajatu mälestus (valimik luulõt, Lund 1960)
Võõramaa õhtu (valimik luulõt 1966)
Süda ei põle ära (valimik luulõt, Lund 1989)
Kogutud luuletusi I ja II (Lund 1990-91)
Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus (Võru Instituut, 2020)

Proosa

Igatsetud maa (Vadstena 1949)
Kuma taevarannal (Göteborg 1950)
Peipsi (Lund 1954)
Taeva võtmed (Lund 1956)
Sinine värav (Lund 1957)
Jäälätted (Lund 1958, 2. trükk Tallinn 1990)
Emajõgi (Lund 1961, 2. tr Tallinn 1992)
Tartu (Lund 1962, Henrik Visnapuu fondi auhind 1962)
Kivisild (Lund 1963)
Must raamat (Lund 1965)
Keeristuli (Lund 1969, Henrik Visnapuu fondi auhind 1970)
Joonatan, kadunud veli (Lund 1971)
Öö astmes x (Lund 1973)
Puud saarel on alles (Lund 1973)
Kuus päeva (Lund 1980)
Seitsmes päev (Lund 1984, 2. trükk Loomingu Raamatukogun 1991)
Kipitai (1992, Võru Teataja 1990, 2. trükk 1993)
Sinised mesilased (Lund 1987, lühüproosakogo)

Draama

Merre vajunud saar (viis sümbolistlikku näütemängo, Lund 1968)

Muu kirä ja toimõndajatüü

Kirotanu Tulimullan väliseesti kirändüsest ja kiränikõst.
Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid I (1978) II (1987)
Arbujad (Lund 1981)
Arbujate kaasaeg (Lund 1983)
Karl Ristikiviga kuun avaldanu “Kirjad romaanist” (Lund 1985)
Koostanu viil hulga pagulaskirändüse ülevaatit ja toimõndanu raamatit. Kangro loomingut om tõlgit inglüse, saksa, soomõ ja läti kiilde.

Bernard Kangro kotsilõ:

Ristikivi, K. Bernard Kangro (Lund 1967)
Looming 1935/10 (Johannes Semper)
Tulimuld 1950/3 (Harald Parrest)
Kirjanikult lugejale (Lund 1953)
Tulimuld 1956/3 (Ants Oras)
Mana 1958/1 (Ilmar Laaban)
Mana 1959/1 (Ivar Grünthal)
Tulimuld 1960/4 (Helmi Eller)
Mana 1960/4 (Arno Vihalemm)
Tulimuld 1962/3 (Ants Oras)
Minu noorusmaa (Lund 1964)
Tulimuld 1965/4 (Ants Oras)
Sirp ja Vasar 17.03.1967 (Harald Peep)
Tulimuld 1969/1 (Helmi Eller)
Mana 1969/35 (Hellar Grabbi)
Looming 1980/9 (Paul Rummo)
Keel ja Kirjandus 1986/1 (Oskar Kruus)
Looming 1988/4 (Udo Uibo), 8 (Karl Muru)
Looming 1989/1 (Toomas Liiv), 3 (Linda Uustalu)
Looming 1990/5 (Endel Nirk)
Keel ja Kirjandus 1990/9 (Oskar Kruus, Sirje Olesk)
Keel ja Kirjandus 1991/6 (Luule Epner)
Keel ja Kirjandus 1991/9 (Arne Merilai)
Keel ja Kirjandus 1991/10 (Oskar Kruus)

Tükk Bernard Kangro näütemängust “Susi”

Kolmas jago. Tõnõ pilt
Lüllemäe mõisan Mäerehe man. Risti üle lava sain, kesken katõ poolõga värte. Värten mulkõ ja lahkit, rist puu iin, taba külen. Tõsõlt puult, rehe nuka takast, paistus kuntligast ümbrüst. Kevväj. Päiv paistus. Rehest kostus aig-aolt kynnõhellü, oigamist, rüükmist ja kolinat.
HEBO (kässi läbi värtelahkõ vällä sirotõn): Esänd.
Jummal, pästä minnu taast vaivast! Lasõ mul koolda! (Tõmbas käe aigupiten tagasi.) Kiäki ei tulõ, kiäki ei kuulõ.
VANA NAANÕ (sirotas vana kordsulidseq käe vällä, sõrmõq krõnksin): Tulõ kurat, ja pästä meid! Tulõ, vii meid! Kõrbõgu kõik igävedsen tulõn! Mädänegu suun! Tulõ, tulõ lähämbäle! Hilestä su pehmekeist karva, tulõ, tulõ! Seh, lüü hamba sisse! Pehme makus liha.
PAAP (tulõ rehe nuka takast, kirvõs käen, jääss kõrras saisma,
sis tulõ tassa lähämbähe): Kellega sa sääl kõnõlat?
VANA NAANÕ: Kiä sääl om? (Käe kaosõ, ilmus vana kordsun
nägo, valgõ hiuss vassunu, nägo kraabit.) Kiä sääl käü?
PAAP: Kas sa ütsindä olõt viil perrä jäänü?
VANA NAANÕ: Kas sa tullit minnu vällä laskma? Pääkurat esi olõt vai?
PAAP (tagasi tõmmatõn): Ma olõ Aheru Paap.
VANA NAANÕ: Ah-ah-haa! Ma näe, et sul omma sarvõ pään ja pikk hand takan. Ah-ah-haa!
PAAP: Kas sa ütsindä olõt elon?
VANA NAANÕ: Tulõ, tulõ lähämbäle, las ma kumpa su karva! (Nägo kaoss, käe tsusatas läbi mulgu.)
PAAP: Kuulõ, kas sääl om üts, kedä ma otsi, Hebo, Aheru talost?
VANA NAANÕ: Aheru? Ei tunnõ. Olõ muka rahul. Mis mul vika om?
PAAP: Ärä jampsku!
VANA NAANÕ: Ai varblasõ tegevä pesä pää sisse. Keväjäne aig, mis näil vika. Ai! (Käe kaosõ. Sisest kuuldus oigamist.)
PAAP: Hebo! (Kiäki ei tii hellü.) Hebo, ma olõ tan. Paap. Kas sa
kuulõt minno?
HEBO (kaess mulgust vällä, hiuss vass´unu): Mine ärä, mine ärä!
PAAP: Hebo! Sa. Sa olõt sääl.
HEBO (Nägo kaoss.)
PAAP: Ärä mingu är! Ärä mingu! Ma taha suka kõnõlda. Kas sa kuulõt minno?
HEBO (ilmus vahtsõst): Esä!
PAAP: Kas sa olõt terve?
HEBO: Ei tiiä. Ma-i tiiä.
PAAP: Sa olõt jo terve, ma näe. Sa olõt! Kas tõisi om viil hulga
alalõ?
HEBO: Tõisi? Tiiä-i. Ei olõ vaest pall’o inämb.
PAAP: Kas tõisi olõki-i ku sa ja tuu tõnõ?
HEBO: Mii jah. Täl om mudsu segi. Avida, avida! Pästä minnu siist vällä! Ma inämb ei jõvva. Lasõ minnu vällä!
PAAP: Ma tulli sinnu viimä. Ooda! Õkva! (Lätt kavvõmbalõ, vaht nuka taadõ).
HEBO: Ärä läts.  Ärä läts. Pia om ots. Pia om kõigil kuulmine käen.
PAAP (tagasi värte mano): Ma vii su tast ärä. Sa ei olõ jo haigõ.
HEBO: Vilbusõ, vilbusõ! Är kiusaku! Är piinaku! (Kaoss.)
VANA NAANÕ (tsuskas näo vällä): Ah-ah-haa! Pehme liha, makõ liha! Kutsa, seh!
PAAP (tõmbas heitünült tagasi): Kao, sa, kao iist! Hebo! Hebo!
VANA NAANÕ: Mis sa tahat? Mis sa otsit?
PAAP: Hebo! Hebo! (Ähvärdäs kirvõga.) Kao iist, sa!
VANA NAANÕ: Tulõ, tulõ! (Nägo kaoss.)
PAAP: Kohe sa jäit, Hebo! (Kiäki ei vasta.) Ärä läts. Tää ei taha tulla. Hebo, Hebo, Hebokõnõ. Ei midägi. Tää om pääst segi. (Kaess kirvõst, myyt silmäga värehtit.) Olkõ, olkõ, saagu mis saa, taaha ma tedä ei jätä.
ANNUS (tulõ hiilden nuka takast, jääss kavvõmbahe saisma): Esä, esä!
PAAP: Mis sa siist otsit, sina!
ANNUS: Om tää alalõ? Eläs tää viil?
PAAP: Oll nosama. Är kattõ, ei tulõ inämb värte manu. (Lits näo vasta värtepillu, pruuv sisse kaia). Pümme, sisse ei näeq midägi. Hebo! Kuulõt sa minno? Hebo?
VANA NAANÕ: Ih-ih-ih! (tsuskas näo vällä.) Tulõ taaha, tulõ lähämbäle!
PAAP: Kao, kao! Hebo!
VANA NAANÕ: Kurat, kurat! (Kaoss.)
PAAP (Annusõ poolõ): Sinnu olõ-i taaha vajja. Ku midägi juhtus, sõs olõ ma ütsindä.
ANNUS: Mis sa tahat tetä?
PAAP (näütäs kirvõst): Sjooga.
ANNUS: Taa om mõisa puult ähvärdüsega keelet.
PAAP: Mis lugõ tan mõisa! Mine sa kodo. Ma, mii ei tulõ. Võit kõik hindele võtta ja Riinaga elämä naada. Minku nii vai tõisildõ, minno taaha ei jätetä. Ma kao muialõ. Ja minno ei olõ sa tan nännü, sait arvu!
ANNUS: Jah, jah, ma, külq ma (Hiil kavvõmbahõ, jääss rehe nuka mano saisma.)
PAAP (nakkas värtele mulku sisse ragoma. Tükk aigu ei kuulõ muud ku kirvõhuupõ. Sõs viskas kirvõ minemä ja murd värte hingi päält maaha. Kõrras saistas tää mulgu iin.): Hebo, Hebokõnõ! Tulõ no, tulõ virgastõ!
HEBO (ilmus ussõ pääle, katt kässiga silmäq kinniq, tuigõrdas vällä): Esä!
PAAP (astus kõrvalõ): Tullit. Tulõ!
ANNUS (astus lähembähe, tassa): Hebo!
HEBO (lask käe silmi iist alla, kaess hindä ümbre): Kos ma olõ? Kas ma no olõgi koolu?
PAAP: Olõt elon. Olõt tan, mu man ja mii nakka õkva minemä. Kõik om no häste. Kõik om müüdä.
HEBO: Sa, esä! Sjoo ei olõ ummõhtõ, sjoo ei olõ! Ah, esä!
PAAP (võtt Hebol käest kinni): Mina. Jah, mina. Tulõ nüüd! Jõvvat sa kävvü? Meil om pikk tii minnä.
HEBO: Kohe mii lää? Kodo?
PAAP: Ärä küsügu! Kohegilõ. Ei, kodo mii ei lääq.
HEBO (kavvõmbahe kaiõn): Kas sinnä? Sinnä?
PAAP: Sinnä, ku tahat. Egäle poolõ.
ANNUS (tõmbas kavvõmbahe, käkk hindä nuka taadõ.)
HEBO: Egäle poolõ! Oh!
PAAP (minemä naatõn): Ilm om lag’ja. (Mõlõmba ärä.)
VANA NAANÕ (ilmus värtemulgust): Ah-ah, lätsi. No omma mullõ ka siiva kasunu. Oih! (Nakkas karatõn minemä.) Oih-aih! Oih-aih! üts jalg, tõnõ jalg …
ANNUS (ilmus nuka takast, nõst maahamurtu värte üles ja lipsahtas esi riihte. Värte sääd kinni.)
PAAP (tulõ rutatõn tagasi, kaess ümbre, näge ülesnõstõtut värehet.) Ah, et (haard maast kirvõ) pidi sjoo unõhtama. Taasamaga rao vahtsõ talo üles. Niisama ku vanaesä. Taasamaga! (Püürd ümbre ja lätt tagasi.)

Eesti keelest võro kiilde ümbre pandnu Kauksi Ülle.