Bernard Kangro om kirotanu võro keeli õnnõ mõnõ ütsiku luulõtusõ, a timä eesti keeli kirotõt näidend “Hunt”, (võro kiilde tõlgituna “Susi”) om kimmähe võrokiilne tiatriklassika. Niisama om Bernard Kangro oluline võro kirändüsluulanõ. Timä om kirotanu esseid ni arvustuisi inämbüste võro kiränikõ kotsilõ. (Esieränis raamadun “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid” I, agaq ka muijal. Kangro eestikiilsen loomingun om esieränis luulõn võromaalikku hõllandust ni sõnan ku vaimun. Kangro loomingu edimäne jago olõs nigu võro sõnnuga rikastõt eesti kiil vai tõisipiten.

Bernard Kangro sündü 18. IX 1910 Võromaal Urvastõ kihelkonna Vana-Antsla valla Oe külä Rüütli talu peremehe pojana.

Kooli

1919-22 Kiltre algkuul
1922-24 Antsla algkuul
1924-29 Valga poiglatsi gümnaasiumi humanitaarharo (gümnaasiumiopilasõna toimõt joba aokirju ja kirot sääl. Edimädse värsi avaldõdi 1929. a)
1929-37 Tartu ülikooli filosoofiateaduskond
1938 magistrekraat

Tüü ja ammadi

1929 EÜS Veljesto liigõ
1938 alust Tartu ülikooli stipendiaadina doktoritüüd “Eesti romaani ajalugu”
1941. a keväjä oll Tartu ülikooli kirändüse kateedri assistent, 1941-43 õppõülesandõ täütjä
1943-44 Vanemuise dramaturg
1944. a septembrin pagõsi Valklast Suumõ ja säält edesi Ruutsi.
1945 arhiivitüül Karlstadi Värmlandi muuseumin
1946 Lundi ülikooli kunstimuuseumi fotograaf
1950. a alatõn toimõt aokirjä Tulimuld
1951 Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirästüse üts algatajist ja tuu tegevdirektor
1937 Eesti Kiränikõ Liidu liigõ
1977 Rootsi Kirjanikõ Liidu liigõ
Abiellu Maria Kangroga.

Luulõkogo

“Sonetid” 1935 Tartu
“Vanad majad” 1939 Tartu
“Reheahi” 1939 Tartu
“Põlenud puu” 1945 Karlstad
“Pühapäev” 1946 Karlstad
“Seitsmes öö” 1947 Lund
“Tulease” 1949 Lund
“Veebruar” 1951 Lund
“Eikellegi maa” 1952 Lund
“Suvihari” 1955 Lund
“September” 1964 Lund
“Varjumaa” 1966 Lund
“Puud kõnnivad kaugemale” 1969 Lund
“Minu nägu” 1970 Lund valit luulõtusõ
“Allikad silla juures” 1972 Lund
“Merevalgus. Tuuletund 1977 Lund
“Tuiskliiv. Talvereis.” 1985 Lund
“Hingetuisk. Jääminek.” 1988 Lund
“Ajatu mälestus” valimik luulõst 1960 Lund
“Võõramaa õhtu” 1966 valimik luulõt
“Süda ei põle ära” 1989 Lund valimik luulõt
“Kogutud luuletusi” I ja II (1990-91) Lund

“Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus” 2020 Võru Instituut

Proosa

“Igatsetud maa” 1949 Vadstena
“Kuma taevarannal” 1950 Göteborg
“Peipsi” 1954 Lund
“Taeva võtmed” 1956 Lund
“Sinine värav” 1957 Lund
“Jäälätted” 1958 Lund, 2. trükk Tallinn 1990
“Emajõgi” 1961 Lund, 2. tr Tallinn 1992
“Tartu” 1962 Lund, (H. Visnapuu fondi auhind 1962)
“Kivisild” 1963 Lund
“Must raamat” 1965 Lund
“Keeristuli” 1969 Lund (H.Visnapuu fondi auhind 1970)
“Joonatan kadunud veli” 1971 Lund
“Öö astmes x” 1973 Lund
“Puud saarel on alles” 1973 Lund
“Kuus päeva” 1980 Lund
“Seitsmes päev” 1984 Lund, 2. trükk Loomingu Raamatukogun 1991
“Kipitai “ 1992, Võru Teataja 1990, 2. tr 1993
“Sinised mesilased” 1987 Lund lühüproosakogo

Draama

“Merre vajunud saar” 1968 Lund (5 sümbolistlikku näidendit)

Muu kirä ja toimõtajatüü

Kirotanu Tulimullan väliseesti kirändüsest ja kiränikõst.

“Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid I (1978) II (1987) Lund

“Arbujad “1981 Lund

“Arbujate kaasaeg” 1983 Lund

Ristikiviga koon avaldanu “Kirjad romaanist” 1985 Lund

Koostanu viil hulga pagulaskirändüse ülevaatid ja toimõtanu raamatit.
Kangro loomingut om tõlgit inglise, saksa, soomõ ja läti kiilde

Bernard Kangro kotsilõ

K. Ristikivi “Bernard Kangro” 1967 Lund
Looming 1935-10 (J. Semper)
Tulimuld 1950-3 (H. Parrest)
Kirjanikult lugejale Lund 1953
Tulimuld 1956-3 (A. Oras)
Mana 1958-1 (I. Laaban)
Mana 1959-1 (I. Grünthal)
Tulimuld 1960-4 (H. Eller)
Mana 1960-4 (A. Vihalemm)
Tulimuld 1962-3 (A. Oras)
“Minu noorusmaa” Lund 1964
Tulimuld 1965-4 (A. Oras)
Sirp ja Vasar 17. III 1967 (H. Peep)
Tulimuld 1969-1 (H. Eller)
Mana 1969-35 (H. Grabbi)
Looming 1980-9 (P. Rummo)
Keel ja Kirjandus 1986-1 (O. Kruus)
Looming 1988-4 U.Uibo 8 (K. Muru)
Looming 1989-1 T.Liiv 3 (L. Uustalu)
Looming 1990-5 (E. Nirk)
Keel ja Kirjandus 1990-9 (O. Kruus, S. Olesk)
Keel ja Kirjandus 1991-6 (L. Epner)
Keel ja Kirjandus 1991-9.(A. Merilai)
Keel ja Kirjandus 1991-10 (O. Kruus)

Tükk Bernard Kangro näütemängust “Susi”

Kolmas jago. Tõnõ pilt

Lüllemäe mõisan Mäerehe man. Risti üle lava sain, kesken katõ poolõga värte. Värten mulkõ ja lahkit, rist puu iin, taba külen. Tõsõlt puult, rehe nuka takast, paistus kuntligast ümbrüst. Kevväj. Päiv paistus. Rehest kostus aig-aolt kynnõhellü, oigamist, rüükmist ja kolinat.

HEBO (kässi läbi värtelahkõ vällä sirotõn): Esänd
Jummal, pästä minnu taast vaivast! Lasõ mul koolda! (Tõmbas käe aigupiten tagasi.) Kiäki ei tulõ, kiäki ei kuulõ.

VANA NAANÕ (sirotas vana kordsulidseq käe vällä, sõrmõq krõnksin): Tulõ kurat, ja pästä meid! Tulõ, vii meid! Kõrbõgu kõik igävedsen tulõn! Mädänegu suun! Tulõ, tulõ lähämbäle! Hilestä su pehmekeist karva, tulõ, tulõ! Seh, lüü hamba sisse! Pehme makus liha.

PAAP (tulõ rehe nuka takast, kirvõs käen, jääss kõrras saisma,
sis tulõ tassa lähämbähe): Kellega sa sääl kõnõlat?

VANA NAANÕ: Kiä sääl om? (Käe kaosõ, ilmus vana kordsun
nägo, valgõ hiuss vassunu, nägo kraabit.) Kiä sääl käü?

PAAP: Kas sa ütsindä olõt viil perrä jäänü?

VANA NAANÕ: Kas sa tullit minnu vällä laskma? Pääkurat esi
olõt vai?

PAAP (tagasi tõmmatõn): Ma olõ Aheru Paap.

VANA NAANÕ: Ah-ah-haa! Ma näe, et sul omma sarvõ pään ja pikk hand takan. Ah-ah-haa!

PAAP: Kas sa ütsindä olõt elon?

VANA NAANÕ: Tulõ, tulõ lähämbäle, las ma kumpa su karva! (Nägo kaoss, käe tsusatas läbi mulgu.)

PAAP: Kuulõ, kas sääl om üts, kedä ma otsi, Hebo, Aheru talost?

VANA NAANÕ: Aheru? Ei tunnõ. Olõ muka rahul. Mis mul vika om?

PAAP: Ärä jampsku!

VANA NAANÕ: Ai varblasõ tegevä pesä pää sisse. Keväjäne aig, mis näil vika. Ai! (Käe kaosõ. Sisest kuuldus oigamist.)

PAAP: Hebo! (Kiäki ei tii hellü.) Hebo, ma olõ tan. Paap. Kas sa
kuulõt minno?

HEBO (kaess mulgust vällä, hiuss vass´unu): Mine ärä, mine ärä!
PAAP: Hebo! Sa. Sa olõt sääl.

HEBO (Nägo kaoss.)

PAAP: Ärä mingu är! Ärä mingu! Ma taha suka kõnõlda. Kas sa kuulõt minno?

HEBO (ilmus vahtsõst): Esä!

PAAP: Kas sa olõt terve?

HEBO: Ei tiiä. Ma-i tiiä.

PAAP: Sa olõt jo terve, ma näe. Sa olõt! Kas tõisi om viil hulga
alalõ?

HEBO: Tõisi? Tiiä-i. Ei olõ vaest pall’o inämb.

PAAP: Kas tõisi olõki-i ku sa ja tuu tõnõ?

HEBO: Mii jah. Täl om mudsu segi. Avida, avida! Pästä minnu siist vällä! Ma inämb ei jõvva. Lasõ minnu vällä!

PAAP: Ma tulli sinnu viimä. Ooda! Õkva! (Lätt kavvõmbalõ, vaht nuka taadõ).

HEBO: Ärä läts.  Ärä läts. Pia om ots. Pia om kõigil kuulmine käen.

PAAP (tagasi värte mano): Ma vii su tast ärä. Sa ei olõ jo haigõ.

HEBO: Vilbusõ, vilbusõ! Är kiusaku! Är piinaku! (Kaoss.)

VANA NAANÕ (tsuskas näo vällä): Ah-ah-haa! Pehme liha, makõ liha! Kutsa, seh!

PAAP (tõmbas heitünült tagasi): Kao, sa, kao iist! Hebo! Hebo!

VANA NAANÕ: Mis sa tahat? Mis sa otsit?

PAAP: Hebo! Hebo! (Ähvärdäs kirvõga.) Kao iist, sa!

VANA NAANÕ: Tulõ, tulõ! (Nägo kaoss.)

PAAP: Kohe sa jäit, Hebo! (Kiäki ei vasta.) Ärä läts. Tää ei taha tulla. Hebo, Hebo, Hebokõnõ. Ei midägi. Tää om pääst segi. (Kaess kirvõst, myyt silmäga värehtit.) Olkõ, olkõ, saagu mis saa, taaha ma tedä ei jätä.

ANNUS (tulõ hiilden nuka takast, jääss kavvõmbahe saisma): Esä, esä!

PAAP: Mis sa siist otsit, sina!

ANNUS: Om tää alalõ? Eläs tää viil?

PAAP: Oll nosama. Är kattõ, ei tulõ inämb värte manu. (Lits näo vasta värtepillu, pruuv sisse kaia). Pümme, sisse ei näeq midägi. Hebo! Kuulõt sa minno? Hebo?

VANA NAANÕ: Ih-ih-ih! (tsuskas näo vällä.) Tulõ taaha, tulõ lähämbäle!

PAAP: Kao, kao! Hebo!

VANA NAANÕ: Kurat, kurat! (Kaoss.)

PAAP (Annusõ poolõ): Sinnu olõ-i taaha vajja. Ku midägi juhtus, sõs olõ ma ütsindä.

ANNUS: Mis sa tahat tetä?

PAAP (näütäs kirvõst): Sjooga.

ANNUS: Taa om mõisa puult ähvärdüsega keelet.

PAAP: Mis lugõ tan mõisa! Mine sa kodo. Ma, mii ei tulõ. Võit kõik hindele võtta ja Riinaga elämä naada. Minku nii vai tõisildõ, minno taaha ei jätetä. Ma kao muialõ. Ja minno ei olõ sa tan nännü, sait arvu!

ANNUS: Jah, jah, ma, külq ma (Hiil kavvõmbahõ, jääss rehe nuka mano saisma.)
PAAP (nakkas värtele mulku sisse ragoma. Tükk aigu ei kuulõ muud ku kirvõhuupõ. Sõs viskas kirvõ minemä ja murd värte hingi päält maaha. Kõrras saistas tää mulgu iin.): Hebo, Hebokõnõ! Tulõ no, tulõ virgastõ!

HEBO (ilmus ussõ pääle, katt kässiga silmäq kinniq, tuigõrdas vällä): Esä!

PAAP (astus kõrvalõ): Tullit. Tulõ!

ANNUS (astus lähembähe, tassa): Hebo!

HEBO (lask käe silmi iist alla, kaess hindä ümbre): Kos ma olõ? Kas ma no olõgi koolu?

PAAP: Olõt elon. Olõt tan, mu man ja mii nakka õkva minemä. Kõik om no häste. Kõik om müüdä.

HEBO: Sa, esä! Sjoo ei olõ ummõhtõ, sjoo ei olõ! Ah, esä!

PAAP (võtt Hebol käest kinni): Mina. Jah, mina. Tulõ nüüd! Jõvvat sa kävvü? Meil om pikk tii minnä.

HEBO: Kohe mii lää? Kodo?

PAAP: Ärä küsügu! Kohegilõ. Ei, kodo mii ei lääq.

HEBO (kavvõmbahe kaiõn): Kas sinnä? Sinnä?

PAAP: Sinnä, ku tahat. Egäle poolõ.

ANNUS (tõmbas kavvõmbahe, käkk hindä nuka taadõ.)

HEBO: Egäle poolõ! Oh!

PAAP (minemä naatõn): Ilm om lag’ja. (Mõlõmba ärä.)

VANA NAANÕ (ilmus värtemulgust): Ah-ah, lätsi. No omma mullõ ka siiva kasunu. Oih! (Nakkas karatõn minemä.) Oih-aih! Oih-aih! üts jalg, tõnõ jalg …

ANNUS (ilmus nuka takast, nõst maahamurtu värte üles ja lipsahtas esi riihte. Värte sääd kinni.)

PAAP (tulõ rutatõn tagasi, kaess ümbre, näge ülesnõstõtut värehet.) Ah, et (haard maast kirvõ) pidi sjoo unõhtama. Taasamaga rao vahtsõ talo üles. Niisama ku vanaesä. Taasamaga! (Püürd ümbre ja lätt tagasi.)

Eesti keelest võro kiilde ümbre pandnu Kauksi Ülle.