Kalju Ahven sündü 11. septembril 1921 Räpinä paprõvabrigu raamadupidäjä pujana. 1929-35 opsõ tä Räpinä algkoolin, 1935-39 Räpinä aianduskeskkoolin ni 1942-43 Tarto Oppajidõ Seminärin. 1939-1940 oll Räpinä pangan praktikant, 1940-42 Abja gümnaasiumi asjaajaja, 1943. aastaga märdsikuust pääle oll Saksa sõaväe teenistüsen Tarto sõaväehaiglan. 1944 oll tegevväen ja taganõsi Tartost Saarõmaa kaudu Danzigilõ. 1945 jäije Ahvenal jalg haigõs ja tä oll ravil laatsaretin, edesi sõaväe vangilaagrin Taanin Holsteinin.
Kalju Ahven kuuli tiisikustõ sõavangin Lüübeki Niendorfin, matõt om Lüübeki Vorwerki surnuaida.

Kirändüslik tegevüs:

Luulõtama nakas Kalju Ahven jo sis, ku oll koolipoiss. Timä luulõtusõ omma ilmunu joba pääle kuulmist väliseesti aokirändüsen.
Kirändüstiidläne Otto Alexander Webermann kogusi kokku perräjäänü käsikirä ja kirot noist doktoriväitekirä “Kalju Ahven. Leben und Werk eines estnischen Dichters der Gegenwart” (Göttingen 1951).
1956. aastagal ilmu Stockholmin Ahvena luulõkogo “Kas mäletad?”, mille kokkosäädjä oll kah Webermann. Raamatun omma nii eesti- ku võrokiilse luulõtusõ.

Kalju Ahvena kotsilõ:

Sõna 1950/1 (Raimond Kolk)
Webermann, O. A. Das dichterische Bild bei Kalju Ahven. Commentationes Balticae I (Bonn 1954), lk 207-223
Eesti kirandus paguluses 1944-1972. Lund 1973

Kalju Ahvena luulõtuisi:

PÜHÄPÄIV
Kell taresainal pikält lüüp –
om pühäpäiv.
Viil une makus viinarüüp
mu ihhu jäi.

Kõik akna peräni om tett,
ja mullõ näüs,
et päivä tsilgus nigu mett
kõik põrmand täüs.

Üts tsirk küll hõiskas akna all,
et helläs aid.
Ja upin nigu roosa pall
mu suuhte sai!

Lüüp tornikell, ja kerkotiid
jo imä lätt,
nink esäl rüänurmõsiid
küll paitas kätt.

Om pühäpäiv; om õdagu,
om vakka kõik.
Üts vaene pini põlato
kuu poolõ hõik.

Uklei, 29.07.1945

ESÄ

Juuskvavalust puusa kange,
tönts om silmävalgus,
hiusse härmätänü hange –
elotalve algus.

Kes sul koolutanu sälgä?-
Mina mito kõrda.
Nüüd ma aga suurõst pelgä-
surm su püvväp mõrda,

enne kui ma tõsta talla
kodolävest üle,
jõvvat musta kaane alla
kinni kaivet küle.

Rassõ aim mu tiile nõvvap-
kodo kavveh liiga!
Kas sa mulle vasta jõvvat
selle rassõ tiiga?

Vaiva mulge, põlveh vesi,
sinol juuskvavaluh.
Kokko tahas katekesi
süämide valuh.

Uklei, 29.07.1945

SÜÄ IKK

Süä ikk nii Sino peräst
läbi päivä, üü.
Valu kasvi väikost teräst
suurõs nigu süü!

Ikäv – Sinno tahas nätä
peris hindä man.
Katekesi jakas hätä,
kodos kas vai sann.

Saatus aga tõisit tahtse,
lahku meid ta vei,
kipe tõdõ näkko vahtse:
kes su sõna sei?

Esi – nüüd om süü mul säläh:
ärä tulli ma!
Nüüd ma ole kõgõst väläh,
mis oll kodo, maa…

Kodo – Sina, nimä jäänq
kavvedehe kõik.
Tusk ja vaiv must üle käünü
nigu surmasõit.

Ei mul ole õigust uuta –
minno oodas Sa!
Mino asi ainult luuta –
kõrd Su siske saa!

Sielbeck, 02.09.1945