VEREVIDE PRUNTSÕGA SÕBRANNÕDÕLÕ

Poisiq tulõva ja poisiq lätvä
mu verevide pruntsõga sõbrannõq
näid maaha jätvä

ja laulva lännütest
ja minejidest
ja otsast jälqki tulõjidest

(noist mynõq meestes saanuq
tõsõq vuntsõga)

ja näide ümbre
laulva tand´sva naarva
sõbrannõq verevide pruntsõga

nii päivist nädäliq
kuuq aastaq kooliaig
ja eluaigki saavaq
ja istusõ mu ümbre
mu verevide pruntsõga sõbrannõq…

TÕSÕLPUUL LAUDA

Egas maq tuud
tõmmut
mis igävest ello kink
tiiäki-s tahta

Maq pallõlsi
armujoogi opõtust

Üllest anda-s
kästi märki

Sai proovit
Kõlba-s türgü uba
avida-s gruusia korgõmb sort´
ega india rohilanõ

Maq paksõ kygõs
vavvõrnamoosi

lätteviiga

ei igävest ello
ei süämehallo

Igäveste jää maq kaema
sõbra sinitside silmi kaivu
tõsõlpuul lauda

põsk´ ryysk
ku kütsel vavvõrnal

*

Vahel maq olõ
helüldä laulnu
ja jalulda tand´snu kah

sys ku kiäki om kaenuq
mu pääle ku päiv

kel silmin särände pilk
kel käevarrõn sääne kimmüs
ja helün hille hell

sys maq olõgi helüga laulnu
synnu heitnü
ja umma süänd
sys olõgi jalgu pääl tand´snu
nigu siivuga platsi kotsil
vai laivuga lainide all

*

“Vanaimä, ma lupa, ku suurõs kasu,
egä päiv umblõ põllõ vai poordiga kleidi,”
kynõli üleminevä aasta.

“Vanaimä, lupaq, et sa kunagi ärq ei koolõq,”
palssi ma inne ku sai kaiaq kooli poolõ.

“Vanaimä, nüüd ma su iist niitmä nakka!”
A esiq joosi ku tõsõqki lakk´a.

“Vanaimä, ma ynnõ su rassõt ello
või kirota ilma piteh lakk´a…”

A tuud mu vanaimäkene
vaivalt et lugõma nakkas…

KAR`AMAA MAR`AMAA

Siin, kon mõts oll´ ja noq lank´
raoti, olliq mõisanurmõq, maq
olli latsõh kar´ah …
cillo vanavanaimä

Päiv paistu
ja kari sei
ts´ura piibarit puhkõ
ja pini puhas´

Aga jo luhast
hakkõ linnas´
ja puhas´ tuul´
paheldõ

Säält tää juusksõ
ei – linnas´
miiss´ hobõsõ säläh
nägo nuur´
olg kimmäs

Tulli
Siin
Üles
ma lää vasta
Mis tan märki
muiduki mõtsa
ammuq oll´ pelät
kyikaig tiit

vahel säält
ja vahel siist
vinne vägi
vai ordu riik´

veli sõitsõ
imä kodu
esä künd
sysar´ eht}

Miä tää eht
Kas …
eiq

Timä lätt saatma
toda kiä lätt
esä künd
…
Käve üle
jälleki
Pinikor´us
ja lehmäpää
Kaiv kust
uibu murt

Aja mõtsast kar´a
lehm tulõ luhast
Sysara kaal kaalah
Esiq muah tikat

Hobõsõ säläh must kikas

Koplikuusõ palanu oss
tsiht´ ku vikat´

Or´atäht paistus üle
kiä visat
kiä viid
verihain läügüs ku siid´

Miä alalõ
miä viil jäi

Imä haud
timäle laulas´

Tulõq kodo imäkene
vasta

Ei saaq tullaq
ei tõotõ

Muru kasvi mulla pääle
Aruhainaq havva pääle
Kastõhainaq kaala pääle
Sinililliq silmi pääle
Kullõrkupuq kulmõ pääle

Esä es künnäq inämb
esiq ts´ura
Sysar´ ullis
ei inämb miist

Ja imä läts´ ammuq siist
tulõki-i tagasi
Armuq lätsiq alt värädi
tiidä piten

Ja süütü
jäi süüdü
kasvi mõtsa
mõts raoti

Sääl räbästüh
veretäs vavvõrn
muah mustik
ja muial maas´k …}

UPPUNU VELI

kasvi tää sysar´
kolm velle täl olliq
kyik laivameheq
ja pikäq ja hääq

üts tukõv oll´ ronima
mastõ pääl
torm´ tulli
ja varsti
vii põh´an
ligosi tää
ts´aropää

kasvi tää sysar´
kats´ velle oll´ täl
laivameheq
pikäq ja hääq

tõnõ julgõ
oll´ tüürmä
ku ka mädänü
laiv
torm´ tulli
ja merri põhju pääl
kalluga
juttu ai
tää must pää

kasvi tää sysar´
ja veli oll´ viil
pikk ja timägi
laivamiiss´

tuu veli oll´ julgõ
ja jutuga haak´
kiil´ terräv
ja junga käest
tiid tüür es saaq
ja varsti tää
vahakas linakas hius
merepõh´an
sääl hõll´os kos
merimoll´uski uus´

kasvi tää sysar´
üle Atlanti sõit´
tiine säidsetõist aastat
ja kolveeränd viil

Imä kirot´ et uus´ veli
säidsetõist saaman
tulguq veljä kaema

kuts todagi meri
lätt pikembäs aoss

vanas jäämän jo sysar´
ja üts timä veli
mis karva tää hius
mis pikkus mis julg

sysar´ salli kudi
ja kompassi ost´
ja tulõma nakas´
hummõn´ päiv

Iiri randa
jovva es laiv
ja jovvaki-s viil
pikk ja aiglanõ
merine tii

veli läpe-s uuta
ja paati istõ
ja sõudsõ päävä
tükü tõistki viil

sysar´ tulõman säält Ameerigamaalt
ja Atlanti päält

Es saaqki paita
vele verevät pääd
nii tää um
ku pääväga ildas jäät