Kalju Ahven nakas luulõtama jo koolipoisina. Timä eesti- ja võrokiilse luulõtusõ ilmu peräst tä surma Saksamaal vangilaagrin väliseesti aokirändüsen.

Kalju Ahven sündü 11. IX 1921 Räpinä paprõvabrigu raamadupidäjä pujana. 1929-35 opsõ tä Räpinä algkoolin, 1935-39 Räpinä aianduskeskkoolin ni 1942-43 Tartu Õpetajate seminarin. 1939-1940 tüüt Räpinä pangan praktikandina, 1940-42 Abja gümnaasiumi asjaajajana, 1943. a märdsikuust pääle oll Saksa sõaväe teenistüsen Tartu sõaväehaiglan. 1944 oll tegevväen ja taganõsi Tartust Saarõmaa kaudu Danzigilõ. 1945 jäije K. Ahvenal jalg haigõs ja tä oll ravil laatsaretin, edesi sõaväevangilaagrin Taanin Holsteinin.

K. Ahven kuuli sõavangina tiisikustõ Lüübeki Niendorfin, matõt om Lüübeki Vorwerki surnuaida

Luulõtama nakas K. Ahven jo koolipoisina. Timä luulõtusõq ommaq ilmunu perän tä kuulmist väliseesti aokirändüsen.

O. A. Webermann kogusi kokku perräjäänüq käsikiräq, kirot` noist doktoriväitekirä “Kalju Ahven. Leben und Werk eines estnischen Dichters der Gegenwart” (Göttingen 1951).

“Kas mäletad?” (Stockholm 1956). Toimõt` A. O. Webermann. Raamadugõsõn omma nii eesti- ku võrokiilseq luulõtusõq.

Timä kotsilõ või lukõq:

Sõna 1950-1 (Raimond Kolk)

O. A. Webermann “Das dichterische Bild bei Kalju Ahven”. – Commentationes Balticae I (Bonn 1954), lk. 207-223

Eesti Kiranikud paguluses (Lund 1973)

Kalju Ahvena luulõtuisi

PÜHÄPÄIV

Kell taresainal pikält lüüp –
om pühäpäiv.
Viil une makus viinarüüp
mu ihhu jäi.

Kõik akna peräni om tett,
ja mullõ näüs,
et päivä tsilgus nigu mett
kõik põrmand täüs.

Üts tsirk küll hõiskas akna all,
et helläs aid.
Ja upin nigu roosa pall
mu suuhte sai!

Lüüp tornikell, ja kerkotiid
jo imä lätt,
nink esäl rüänurmõsiid
küll paitas kätt.

Om pühäpäiv; om õdagu,
om vakka kõik.
Üts vaene pini põlato
kuu poolõ hõik.

Uklei, 29.7.45

ESÄ

Juuskvavalust puusa kange,
tönts om silmävalgus,
hiusse härmätänü hange –
elotalve algus.

Kes sul koolutanu sälgä?-
Mina mito kõrda.
Nüüd ma aga suurõst pelgä-
surm su püvväp mõrda,

enne kui ma tõsta talla
kodolävest üle,
jõvvat musta kaane alla
kinni kaivet küle.

Rassõ aim mu tiile nõvvap-
kodo kavveh liiga!
Kas sa mulle vasta jõvvat
selle rassõ tiiga?

Vaiva mulge, põlveh vesi,
sinol juuskvavaluh.
Kokko tahas katekesi
süämide valuh.

Uklei, 29.7.45

SÜÄ IKK

Süä ikk nii Sino peräst
läbi päivä, üü.
Valu kasvi väikost teräst
suurõs nigu süü!

Ikäv – Sinno tahas nätä
peris hindä man.
Katekesi jakas hätä,
kodos kas vai sann.

Saatus aga tõisit tahtse,
lahku meid ta vei,
kipe tõdõ näkko vahtse:
kes su sõna sei?

Esi – nüüd om süü mul säläh:
ärä tulli ma!
Nüüd ma ole kõgõst väläh,
mis oll kodo, maa…

Kodo – Sina, nimä jäänq
kavvedehe kõik.
Tusk ja vaiv must üle käünü
nigu surmasõit.

Ei mul ole õigust uuta –
minno oodas Sa!
Mino asi ainult luuta –
kõrd Su siske saa!

Sielbeck, 2.9.45