Voldemar Raidaru (VR) om sündünü 11. radokuu pääväl 1913. aastagal Võro liinan puusepä pojana. VR lahku Võromaalt joba noorõst pääst, a uma loomingu tuntumban osan om tä tagasi latsõpõlvõliinan. Põhiharidusõ sai VR Võro algkoolin 1920-27. Edesi opsõ Tarto Õdagugümnaasiumin 1929-38, päält tuud ülikoolin majandustiidüst.

Leiba tiinmä nakas VR väega varra – joba 9-aastagadsõlt. Poiskõsõst pääst tüüt tä saekaatrin ja turbasuun, oll ajalehepoiskõnõ ja reklaamikliipjä. Tartun tiinse kooli- ja elämiserahha juussõlõikajana, vinne võimu aigu oll VR lühküst aigu kortinaamõtnik, 1946-82 Tartu kliinilisõ sünnütüsmaja statistik ja arhiivipidäjä, ka raamadukogohoitja.

VR kirändüshuvi tekkü gümnaasiumi kirändüstunnõn, kooli almanahhin “Rada” omma ilmunu tuuaigsõ avvuhindu võitnu luulõtusõ ni lühüjutu. 1956. aastagal ilmu kiräkiilne nuursuujutustus “Poisid tänavalt”, kon tegevüspaik om vabariigiaignõ Võro liin. Jutustus oll populaarnõ ja om trükit vahtsõst 1959 ja 1976. Kiräkeelitsit novelle om VR-l ilmunu Edasin, Tartu Rahvateatri om mängnü timä näütemängõ ja timä teosside põh’al tett dramatiseeringit.

VR “tõnõ tulõminõ” nakas Võro heränemisaoga. Võrokiilne mälestüisiraamat “Mo süämen ja meelen” koosnõs “Viruskundra” algusaastil ilmunu juttõst. Raamat om pühendet Heino Sikalõ. VR kolmas raamat “Hõbelusikad” om krimka, kon tegeläisi jutt om inämbjaolt võrokiilne. Aokirändüsen ilmus edesi nii võro- ku eestikiilsit juttõ. 1998. aastagal sai VR III kotussõ võrokiilsidõ näütemänge võistlusõl näüdendiga “Ku maa palli”. 1998. aastagal sai VR Bernard Kangro kirändüspreemia.

Voldemar Raidaru kuuli 10. põimukuu pääväl 2006. aastagal Tartun.

Looming:

“Poisid tänavalt” ER 1956 (2. trükk ER 1976)
“Mo süämen ja meelen” 1997
“Hõbelusikad” Võru lasteraamatukogu 1998

VR kotsilõ omma kirotanu:

Õl. 29.XI 1956 (U. Liivaku)
Edasi 9. XII 1956 (E. Hameri)
Edasi 17. II 1963 (E. Teder)
Elu 30. XI 1996 (R. Susi)
Vir. IV 1997 (L. Valper)
Pm. 4. IV 1997 (R. Krusten)
VT. 19. IX 1998 (L. Valper)

Voldemar Raidaru loomingut

POPKA

Kas sa popkat mängi mõistat? Ei mõista! Oi, tuust um külh perätült kah’o. Tahat, ma oppa sullõ?

Kõgõpäält piät õks popka olõma. Tuu um üts plekist tuus. Tää või ka roostõnõ olla vai loppi pestü, pääasi õnnõgi um tuu, et tää pistü sais ja tedä saibaga lüvvä saa. Tõsõs piät egäl ütel hää saivas vai nui olõma. Sõs saa nakada mängmä.

Mii mänge popkat õks Koreli krundi aia veeren. Säält es olõ Petseri huulitsat viil prügütet ja sinnäq oll hää maa pääle juunt tõmmada. Kõgõpäält tulõ tetäq üts tsõõr. Sinnä pandas popka pistü. Tsõõri mant kolmõ sammu kavvusõlõ tõmmatas juun, sõs viil kats sammu kavvõmbalõ ja tõnõ juun, kolmas tulõ vitä viil katõ sammu perrä. Kae, no um kõik valmis. No um õnnõ popkavahti vajja. A tuud löüdäs niimuudu: tuu popkaviskamise nui pandas üte otsaga varba pääle, tõsõst otsast piät näpuga kinni. Saisat perämädse joonõ takan ja viskat nuia jalaga hindäst kavvõmbalõ. Kink nui kõgõ lähämbäle jääss, tuust saagi popkavaht. Ku no Lulu mängmä tull, sõs oll õks timä tuu. Tää oll kõgõ vähämb ja jovva-s nuia nii kavvõhe visada ku tõsõ.

No tulõ õnnõgi tuu popka säält tsõõrist nuiaga vällä lüvvä. Kink nui no varba päält kõgõ kavvõmbahe läts, tuu visas kõgõ inne. Ku popkalõ külge sait ja tuu tsõõrist vällä läts, sõs tull kipõstõ nuia perrä juuskõ. Tuuaig ku popkavaht popkat tsõõri tagasi sääde, tohe es tää sinno puttu, a nigu popka tsõõrin oll, nii tohtsõ tää sinno nuiaga tsusada, popka vällä lüvvä ja sõs pidi tuu “ärtsusatu” esi popkavahis nakkama. Ku no tuu edimäne viskaja popkalõ külge es saa, sõs visas tõõnõ, ja nii edesi, kooni kõik uma nuia är pilnu olli. Alati saaki-s popkalõ kiäki külge, sõs saisõ popkavaht keset noid nuiõ ja kiä mano tull, tuud tsusas, ja tõsõ matsuga põrot popka õkva tsõõrist vällä.

Tuu kõgõ man lätsimi tüllü kah.

“Sa es tsuska minno!”

“Tsusksi jah!”

“Är võlssku, es tsuska.”

Lulu oll väikukõnõ ja mii tükemi tälle õks ülekohot tegemä. Tuupääle nakas tää ikma ja rüüke:

“Ma ei mängiki tiika!”

Sõs ütel mõni suurõmb. “Hää külh, Lulu, sul um õigus. Ma esi näi, kuis sa är tsusksit.”

“Es tsuska, mis sa võlsit,” ai tõnõ vasta. “Mine esi popkavahis ku tahat.”

Mängurahu peräst tullgi tuul tõsõl popkavahis minnä.

A mõnikõrd läts mäng nii huugu, et naksimi häämeele peräst rüükmä. Tuu oll sõs, ku popka häste kavvõhe linnas ja kõik nuia kergehe kätte saimi, vai mõnõ muu as’a peräst kah. Mii mänguplats oll piaaigu kuulmeistri Tedre aknidõ all. Ku no rüükmine nii kõvas läts, et huulits järvest ujani tuud täüs oll, sõs tetti kuulmeistri akõn vallalõ ja hõigati:

“Lulu, tulõ tarrõ!”

Lulu võtt uma nuia ja lät´ ärq. Noq oll vahtsõt popkavahti vajja. Tull vahtsõnõ varbapäält nuiaviskamine, vahtsõ pahandusõ ja vahtsõnõ rüükmine. Mõnikõrd tsusas Soola mamma värti vaihõlt pää vällä ja kamand:

“Aksel, vii tsialõ süük ette.” Aksel lätski tsialõ tsolki viimä. Inämbide es saaki tagasi tulla. Pidi nakkama peedilehti tsagama.

Tull tuud kah ette, et varba veritses leit. Sõs kussimi pääle. Ku esi es saa, sõs teivä tõsõ. Tuu pidi kõgõ parõmb rohi olõma.

Ku no mitu aigu vihma es olõ tulnq, sõs ai tuu mänguplats hirmsahe tolmu üles. Perän mängu ollimi mii musta nigu rehetondi. Sõs muu es avida ku tull tsuklõma minnä. Inne tull õks popka är käkki. Tsusksimi kohegilõ viilavva veere ala. Säält oll hää võtta, ku no tõnõkõrd jälki vajja läts. Varba tulliva kah inne uut mängmist är praavita. A Petseri huulitsan ellivä õks hääq inemise. Es tulõ meid kiäki är ajama vai mängmist kiildmä.

Uma latsõ, kohe sa näid õks ajat.

AMEERIGA ABI VAI MINO HIMORUUG

Tuu oll õkva peräst Vabadussõta, ku no liina vaesõmbide inemiisi latsilõ väläköögist lõunaaigu suppi jaati. Tuu pidi olõma Ameeriga abi mii vaesõlõ rahvalõ, kiä õkva priiss oll saanu.

Ma säält lõunaaigu suppi es saa. Mul oll esä ja imä, nuu pidivä ummi latsi iist esi huult kandma. A mu kõgõ vanõmbal sõsaral oll tütär, kinkal olõ-s essä. Tuuperäst timä sai väläköögist süvvä. Veerakõsõl oll külh esä, a nää vist tiiä es tuud. Timä esä oll sõaaigu Vinnemaalõ jäänü.

Egä päiv lõuna paiku tull kreiskooli hoovi pääle supilõ perrä minnä. Inämbide käve sääl õks vanaimä, tuu tähendäs mino imä. A ku timäl aigu olõ-s, tull õks mul juuskõ.

Ütskõrd oll lõunas keedetü riisisuppi. Mõtlõ ummõhtõgi! Joba poolõ turuplatsi pääle oll lõhn tunda, a tuu ai mu suu väega vesitses.

Kreiskooli hoovi pääl sõs nõstõti kulbiga tsilgakõnõ karra sisse. No vaest nää õks tiidsevä kah, pall’o anda tull, a mullõ paistu tuud külh väega veidükene ollõv.

Kodotii pääl ai tuu kard mu näpo otsan säänest hõngu vällä, et jovva-s inämb vasta panda. Tahtsõ õks õnnõgi tsipakõsõ pruuvi, kas taa supp um kah nii hää nigu taa lõhn um.

Tää oll viil parõmb ku ma arvssi!

Lätsi edesi ja sõs pruuvõ viil veidükese. Mis õks hää, tuu hää. Tiiä-s ma joht, et mu kõtt kunagi täüs olõs olnu. Õks jäi süümist tsipakõsõ napis.

Jüri huulits um pikk ja ma sai viil mitu kõrda suppi mekki. Jo kodo ligi ma kai anomahe sisse kah. Sa sunnik, nii veidükene oll perrä jäänüq, et häbü nakas kaia.

Petseri huulidsa nuka pääl oll tuukõrd kaiv, kost kõik aig vett vällä juusk. Ma mõtli, et lää ja lasõ tsilgakõsõ vett mano taalõ supilõ. Ma sõs tsusksigi plekiveere kraani ala. A vesi tull sääntse vurhviga, et inne ku ma no arvu sai, oll annom veereni vett täüs. Mõnõq armõdu riisiteräkese õnnõgi tulli pääle. Lasi sõs sõrmi vaihõlt veidükese vett maaha juuskõ, a tuust olõ-s kah suurt api midägi. Tull õks õnnõgi kodo minnä.

No, kullakõsõ, saagu egäüts arvu, et taalõ luulõ tulõ siinkottal ots pääle tetä. Kõgõst tühäst-tähäst, miä elon või ette tulla, massa-i kah kõnõlda.