Vana-Võromaa – väeline kotus

 Vana-Võromaa om kodos ütele põlitsõlõ õdagumeresoomõ rahvalõ – võrokõisilõ. Seo om Lõunõ-Eestin ummamuudu kant, kon rahvas kõnõlõs vahtsõ ao eesti keelest hoobis tõistmuudu kiilt – võro kiilt – ja om kõnõlnu tuud siin maanukan kül paartuhat aastakka. Küllätulõja võiva tuud kiilt kuulda külä vaihõl, turu pääl ja esiki liinapoodõn. Kas saati võro keelest arvo?

Võrokõisi tulõ parhilla Eesti pääle kokko vast 75 000 inemist, nii pallo om võro keele mõistjit viimädse rahvalugõmisõ perrä. Vana-Võromaa katsa kihlkunna rahva siäst mõistva võro kiilt inämb ku poolõ. Suur jago võrokõisi eläse seo ilma aigo välänpuul aoluuliidsi keelepiire.

Võrokõsõ läävä naabriidõst eräle nii keele ku kombidõ kotsilt. Põlinõ võro külä hoit alalõ sisseharinut maal elämise muudu ni vanavanõmbidõ käest üle võetuid kombit. Ja aig liigus siin niisamatõ tõistmuudu – aigo om!

Vana-Võromaa kihlkunna

Vana-Võromaa om vanaaolinõ Võro maakund (saksa keeli Kreis Werro), miä panti kokko  katsast võrokiilse rahva aoluulidsõst kihlkunnast – Karula, Harglõ, Urvastõ, Rõugõ, Kanepi, Põlva, Räpinä ja Vahtsõliina. Seo ilma aigo eläs Vana-Võromaa katsan kihkunnan 58 000 inemist, inämbjago näist omma põlidsõ võrokõsõ.

Kihlkundõ keskusõ omma siistmaa rahva jaos tähtsä paiga täämbädseni. Külätii juhatasõ sinnä keskustõ – kas kooli, poodi vai seldsimaja mano; kihlkunnakerikide lähkeiste kalmidõ pääle om vanavanõmbit matõt mitmit-mitmit sato aastit ja seo muud lätt edesi.

Kihlkunna naksi kujjo võtma inämb ku puul tuhat aastakka tagasi, a täämbädseni omma alalõ jutusõ ja sündünü luu tähtsist ettevõtmiisist ni kunagi elänüist inemiisist. Urvastõn om. aastasaal kirja pant võrokiilne Pikse palvõ, Harglõt ja Karulat teedäs rahvatohtridõ Suridõ ni Kaika Laine perrä. Põlva kihlkund tund uhkust rahvaluulõkorjaja Hurda Jakobist ja timä suguseldsist. Kanepi ja Põlva kihlkunnõn sündü edimäne lõunõeestikiilne maarahva postileht – joba puulsada aastakka inne papa Jannseni “Pärno Postimiist”. Kanepin anti kõgõ varrõmb talorahvalõ priinime, Räpinän om mitusada aastakka tüütänü paprõvabrik. Vahtsõliina kihlkunnan elli tiidjämiis Vana-Kord´o. Suurõn Rõugõ kihlkunnan olli taidsa kübärä-, piibu- ja vokimeistri; üleilma kuulsa olli tuu kandi hõrilameistri Kriisa-velidse. Egäst kihlkunnast om teedä hulga muistitsit ja vahtsõmbit jutussit, naid kõnõldas tan edesi põlvõst põlvõ.

Kihlkunnakeskusõ omma uma pikä aoluu käügin tõõsõ näo saanu. Kats kõgõ vanõmbat keskust, Urvastõ ja Karula (Lüllemäe), omma parhilla külä, a inämb ku poolõ tuhandõ aastaga vannu Põlva ja ligi neläsaa aastaga vannu Räpinä omma aoga hoobis liinos kasunu.

Põlidsõ võrokõsõ omma Vana-Võromaa kuntõ, järvi ja mõtso vaihõl harvakult saisvit talokotussit pidänü pallo põlvi üttejärge. Minevide põlvi maarahva elämist-olõmist saa tundma oppi Mõnistõ ja Põlva talorahvamuusõumidõn. A Vanal-Võromaal omma viil alalõ ka külä ja talo, kon võit trehvädä küländ esimuudu kombit, midä om aost aigo ant edesi vanõmbilt noorõmbilõ.

Pääliin

Vana-Võromaa pääliinas om Võro liin, miä asotõdi päält katõsaa aastaga tagasi Vinne keisriprovva Katariina II käsüga. Liinast pidi saama vahtsõst luudu maakunna valitsõmisõ keskus. Tä tetti Võro-nimelidse mõisa maiõ pääle, kon edimält ollgi õnnõ üts maja – mõisa härbän. Liina edimäne huulits oll keisriprovva nime saanu puiõstii, miä vii mõisamaja ja Katariina kerigu mant alla Tamula järve viirde. Ku olõt jalotanu järveviirset promõnaati piten Roosisaarõ-nimelidse puulsaarõ pääle, sõs olõt joudnu kiviao elokotussõhe, kon eleti jo kül 5000 aastakka tagasi. Tamulist, vanaaotsõst Kiräpää kandsist, Võro liina jutussist ni kuulsist inemiisist saat täpsembät teedüst Vana-Võromaa kultuurikua muusõumin. Kõgõ kuulsamb Võro liina kodanik om olnu Eesti rahvuseeposõ “Kalõvipoig” luuja ni inneskine Võro liinatohtri Fr. R. Kreutzwald (1803–1882). Timä perändüsele pühändedü muusõumi lövvät lauluesä hindä kodomajast.

Roida aost aigo

Aorehkendüs ja aovaihõ võiva Vanal-Võromaal olla säändse, midä mõista-i ette arvada. Rõugõn, Vana-Võromaa süvän süämen, võit küländ lühkese aoga astu vahtsõmoodulidsõ kaemistorni Pesapuu mant muistidsõhe küllä, miä mõlõmba saisva põlitsõn inemiisi elokotussõn Rõugõ liinamäel. Ku kaet liinamäe otsast Rõugõ kuulsidõ järvi pääle, kaet üteliisi ka aon 10 000 aastakka tagasi. Ijäaig oll sõs otsa saanu ja sündügi mäine Haanimaa. Kõgõ uhkõmb om kaia üle Vana-Võromaa ja ka naabridõ poolõ Suurõ Munamäe päält Haani luuduspargin.

Läbi ao rändämä meelütäs Postitii, midä piten veeti posti Vahtsõliina piiskobiliina ja Tarto vaihõl joba poola ja roodsi aol päält 300 aastaga tagasi. Inneskidsen postijaaman Varbusõl om Maantiimuusõum, kon tulõ nättävähe Postitii lugu aost aigo. Ku Postitii pääl liigut, sõs võit trehvädä nii vahtsõ ao massinit ku ka tsaariaost postitõlda, midä vidä hobojoud.

Vana-Võromaa maiõ pääl om hulga märke ammutsõst mõisaaost vai säkso aost. Mõnõ mõisa omma alalõ hoitunu täämbädseni ja lupasõ ette kujota nii säkso torrõt ello ku ka tuu ilma aolist mõisamajandust. Kandsimõisa Rogosil, Pikäjärve rüütlimõisa (Cantervilla) uhkõ loss ni Mooste mõisasüä omma paiga, kon mõisaaig om läbi kasunu täämbädse päävä maaeloga. Räpinä mõisa Sillapää lossin om tüüd alostanu Räpinä Aiakuul (1924. a. pääle), parhilla omma lossin muusõum ja muusigakuul. Inneskidsest mõisast või saia kotus ka luumisõ ja vaba ao tarbõs, nigu om Sännä kultuurimõisa vai Räpinä mõisa inneskidsen tõllakuurin käümä pant Räpinä luumismaja.

Vunki täüs

Võrokõsõ hindätiidmine om üts väkev tunnõ, miä om avitanu seol rahval esihindäs jäiä. Võrokõnõ olla tähendäs, et sa mõistat võro kiilt, sa vai su vanavanõmba omma Vanalt-Võromaalt peri ja sa tiiät kombit. Peetägu laatu vai pito – võrokõisi kuraas nakkas kõrraga silmä ja vigurinõ jutt jääs kõrva. Võro keele man tasos tähele panda tuud, et seon keelen ei saa jutuga tsopsi ega keerota – üldäs küländ õkva nii, nigu asja omma. Ku näütüses mõnõ poliitigu jutt võro kiilde ümbre panda, sõs om kõrraga arvo saia, kas tuun jutun ka määne mõtõ seen om.

Aga võro keelen om ka hää nalja hiitä, ja võrokõsõ naljo tulõ võtta tõsitsõhe – hää nali om üts tõtõ asi. Võrokõsõ lustilinõ miil paistus vällä pido pääl, kon tulõ-i puudus nalajuttõ kõnõlõjit. A õigõ huuga lätt pido käümä sõs, ku pillimiis lüü lõõdsaluu’ vallalõ, rahvas võtt üles tutva’ laulu’ ni jala’ tüküse’ õkva ku esihindäst tandso lüümä. Lõõts om võrokõisilõ kõgõ armsambas saanu rahvapill, timä mäng ni mängjä omma Võromaa rahvapitõ ja perrepitõ pääl väega oodõdu. Võromaa umaaolidsõ pillimeistri Teppo Augusti pillega ja lõõdsamängoga laembalt võit parõmbahe tutvas saia Teppo Lõõdsamuusõumin. Tuu lövvät üles vanameistri kodotalost Loosu külän.

 Kodo, talo, savvusann

Ku Vanal-Võromaal ümbre kaia, sõs om nätä inämbähe ütsütest küländ kavvõn ja harvakult saisvit talokotussit. Huunist rikka’ suurtalo’ vai ligitsikku hoitva’ talo’ omma’ aastasato olnu kodos põlitsilõ suguseldsele. Aoga om kukkivõrd muutunu kül tuu, kuis huunõ vällä näütäse ja kuis talon kamandõdas, aga om ka pruukõ ja tiidmiisi, miä püsüse, selle et nii om kõgõ olnu…

Üts väeandja paik talo man om võrokõsõ jaos olnu ja om õks viil savvusann – väiku ristpalkhoonõ, miä sais muist huunist lahon, sakõstõ viilumbi lähkesen. Säänest sanna kütetäs sammamuudu, nigu tuud tetti sada, katssada ja viil inämb aastit tagasi – sääntsel aol, ku majol olõ-õs korsnit. No nakkas ilmaelo joba pallo lihtsäs kätte minemä, a savvusanna kombõ Vanal-Võromaal eläse õks edesi; taa om sääne ime, et om pant üleilmalistõ UNESCO vaimlidsõ kultuuriperändüse tähtnimekirja. Savvusann om kõgõ parõmb paik nii hingele ku iholõ. Aga et tuud är tunda, piät võtma aigo ja tulõma Võromaalõ savvusanna. Aigo om, aigo tulõ hindäle võtta!

Väelidse paiga

Võromaa inemise ususõ luudusõ ja esihindä väke, hoitva ja avvustasõ luudust, siin eletäs luudusõga üten taktin. Üts tähtsä paik seo rahva jaos om mõts, kost tulõ rikkus, miä avitas siistmaa inemiisil terve aastak toimõ tulla. Mõtsamarja ja seene katva võrokõisilõ lavva; mõts and, midä vaia – nii elos ku tervüse praavitamisõs. Süvähavva Luudusõtalon võit hinnäst tutvas tetä luudust hoitva eloviiega ja saia teedä, kuis tuu, miä mõtsan kasus, või inemisele tervüst tuvva.

Vana-Võromaa om mõtsarikas ja puu om siin olnu käeperi matõrjaal, minkast tetäs sada sorti asjo, alostõn elohuunist kooni anomidõni ja piinüide ehteasjoni. Ku kiviaig sai läbi, nakas siin pääle puuaig, ja tuun aon eletäs viil täämbädsel pääväl.

Võromaa mõtsa käkvä hindä seen pallo säänest, miä om salahanõ vai uutmalda. Et tuud üles löüdä, om hää alosta Pähni vastavõtukeskusõst. A Pokumaal nakkasõ mõts ja luudus kõnõlõma sääntsen keelen, miä om peri armsas saanu kunstnigu Valteri Edgari loomingust. Hämärä omma luu Ilomõtsa „haudõga”, nuu omma mõtsa seen siiämaani nätä loho, kohe 6000 aastaga iist kivi’ taivast alla sattõ’. Maa ala, kuupõ sisse, saat Võromaal silmädä mitmõn paigan, a kõgõ uhkõmba kooba omma Piusal. Rõugõ põlidsõ oro perve sisen om Hinni kanjon. Tõist niisäänest, nii pikkä ja süvvä, olõ-i terven Eestin.

Karula riigipargi maa näütäse vällä, nigu nä tahtnu väikse lapi pääl kokko võtta terve Võromaa. Hõrrõlt saisva talo omma vaeldumiisi nurmõkõisi, hainamaiõ, mõtsasaari ja järviga. Ku siin maaha märgitüisi rato piten roidat, nakkat arvo saama võrokõsõ hingest. Läti piiri lähkesen Koiva perändüskultuuri rato pääl vai Paganamaal olõt nigu ilma veere pääl – inemiisi eloasõmit piaaigo ei trehvägi.

Ku paigapäälne võrokõnõ saat sinno suu pääle, sõs tasos sääl är kävvü. Suuri soiõ pääl Meenikunnon ja Luhasuun avitasõ tsihti hoita laudtii ja sildi.

Väekotusõ omma esimuudu paiga luudusõn, kon hinge tulõ seletämäldä ja pühälik tunnõ. Sääntsin paigun kõnõlõs inemisega jumalikust peri aig kas minnevaost vai tullõvaost. Väepaiga vai pühä paiga võiva olla esimuudu puu ni mõtsa, lätte, suurõ kivi. Vägevä paiga omma kimmähe ka siistkandi jõki korgõ liivakivimüürü – taivaskua. Näist kõgõ tunnõtumba omma Suur Taivaskoda ni Väiku Taivaskoda Ahja jõõ veeren. Pühä puu om Eesti kõgõ vanõmb tammõpuu Tammõ-Lauri tamm Urvastõn. Muistitsõst aost om peet pühäs läbi terve Vana-Võromaa juuskvat Võhandu jõkõ. Viil parhilla kutsutas timä mäejako Pühäjõõs.

Üts esieräline vanast aost alalõhoitunu matusõkommõ Vanal-Võromaal om lõigada tii veeren puu sisse rist, ku kadonukõist viiäs kotost kalmõtõlõ. Kalmõtõ lähkesen teie veeren olõva ristimõtsa, nigu Harglõ vai Rosma ristimõts, ni ütsigu ristipuu omma võrokõisilõ pühä.

Ummamuudu võrokõisil omma uma asja

 Uma mekk om Võromaa söögi kaubamärk. Peris õigõ ja hää Võromaa söögi omma hindä tettü – nii, nigu imä vai vanaimä omma tennü. Söögikraam om peri kas hindä majapidämisest vai lähikselt taloinemiisi käest ja väikuettevõttist, sõs saat olla kimmäs, et söögil om tõtõstõ uma mekk.

Kimmähe pidänü mekmä savvusannan tettüt lihha, Vana-Võromaa sõira ja karaskit. Naid ja viil tõisi häid Võromaa süüke saat pruumi ja osta maalaatõ pääl. Noist kõgõ kuulsamb ja kõgõ pikembä aoluuga om Lindora laat. Ilma pääle kaemalda peetäs laatu egä aastaga 28. rehekuu pääväl Vahtsõliina kihlkunnan Lindora külän risttii pääl.

Uma Meki märk paki pääl vai söögikotusõ menüün and teedä, et seo omgina uma ja hää süük-juuk.

Uma Puut om e-puut, kost saat osta Vana-Võromaa meistride käsitüüd, võrokiilsit raamatit-plaatõ ni Vana-Võromaa meelüssit.

Uma Leht om võrokiilne postileht, miä tulõ vällä kats kõrd kuun ja and teedä võrokõisi tegemiisist.

Uma Pido om Vanal-Võromaal võrokõisi kokkotuuja, suur võrokiilne laulu-ja rahvapido, midä peetäs paari-kolmõ aastaga takast.

 

Vana-Võromaa om olnu läbi ao võrokeelidse rahva maa 

Vana-Võromaa on kultuuriline ja keeleline piirkond Lõuna-Eestis neis piires, mis oli ametlik haldusüksus alates moodustamisest 1783. aastal kuni 1920. aastani. Praegune Vana-Võromaa on endisaegne Werro kreis, mille kaheksa ajaloolist kihelkonda – Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina – on läbi aja ühendanud võrokeelset rahvastikku.

Tänapäeval asub kaheksa kihelkonnaga piiritletud võru keele- ja kultuuriruum Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondades. Eristamaks ajaloolist kultuuriruumi kaasaegsest Võru maakonnast, on kasutusel mõisted ajalooline Võrumaa ja Vana-Võromaa.

Vana-Võromaa hõlmab ligikaudu 4200 km2. Sellel alal elas 2013. aasta alguse andmetel umbes 60 800 inimest. Vana-Võromaa elanikkonna identiteedi ja põlisuse uurimine 1998. aastal näitas, et kaks kolmandikku tööealisest elanikkonnast on põlised (vähemalt kolm põlvkonda Vana-Võromaal elanud). 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on võru keele oskajaid, seega võro juurtega inimesi Eesti püsielanike hulgas kokku 74 500. Kõige suurem on võru keele oskajate osakaal Vana Võrumaa elanikkonna hulgas.

Kuigi Vana-Võromaa on viimase ligi 100 aasta vältel olnud administratiivselt killustatud, selgub mitmetest tehtud uuringutest, et rahva mälus on tugevalt püsinud teadmine, et ollakse võrokene ja kõneldakse võru keelt.

Muinasajal kuulusid Vana-Võromaa alad Ugandimaa koosseisu, kuid olid arvatavasti üsna hõreda asustusega. Ka keskaja algul, mil Ugandimaa baasil rajati Tartu piiskopkond, jäid hilisema Võromaa alad üsnagi kõrvaliseks piirkonnaks. Põhjasõja järel valitses kogu Mandri-Eestit Vene keisririik, mille halduskorralduse käigus loodi 1783 aastal keisrinna Katariina II käsul Tartumaa lõunapoolsetest aladest Võru kreis. Kreis hõlmas kaheksat kihelkonda ja selle piir ühtis üsna täpselt võru keeleala piiriga. Just sellest ajast alates saab rääkida võrukeste omaette identiteedist, mis kujunes uue haldusüksuse baasil ning nende kaheksa kihelkonna piirides käsitletakse tänini võrukeste keelepruuki ja traditsioonilist kultuuri.

Asustuspildi kujunemist on enim mõjutanud looduslikud olud. Mägine ja metsade-soode rohke maastik soodustas hajaasustuse tekkimist. Rahvastik tegeles peamiselt põllumajandusega, Peipsi ääres oli oluline ka kalapüük.

Rahvastik oli valdavalt paikne, suurem väljaränne toimus 19 sajandi keskel Pihkvamaale ja Siberisse ning 20 sajandi alguses samuti Venemaa aladele.

Võrumaa piiride muutumine algas 1920. aastal, mil Valga linn Eesti koosseisu arvati ja Eesti aladel moodustati uus Valga maakond, mille koosseisu liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast. Seoses Petseri maakonna loomisega 1922. aastal liideti Võru maakonnaga Luhamaa nulk, mis oli ajalooliselt setude asuala. 1925. aastal viidi osa Räpina kihelkonnast Tartu maakonna alla. Nõukogude administratiivreformide käigus  1950-60 aastatel toimus mitmeid halduskorralduse muutusi, mille lõpptulemusena tekkisid Võru ja Põlva rajoon, kusjuures Põlva rajooniga liideti endise Tartumaa alasid, aga Meeksi külanõukogu läks uuesti Tartu rajooni koosseisu. Setomaa Eesti poolele jäänud alad liideti samuti uute rajoonidega. Hiljem tehti muutusi veel võru ja Valga rajooni piiril. Eesti taasiseseisvumisega muutusid rajoonid samades piirides maakondadeks.

Eesti Vabariigi taasloomisega hakkasid võrukesed taas kõnelema oma ajaloolisest keele- ja kultuuripiirkonnast, traditsioonide hoidmisest ning võru keele kasutusvaldkondade laiendamisest. Vana-Võromaa perifeerne asend, kaugus keskustest ning põlise rahva suur osakaal rahvastikus on soodustanud rikkaliku vaimse pärandi püsimist.

Kuigi kihelkonnad ei ole enam mitme inimpõlve vältel haldusüksustena ametlikult kasutusel, on nad praeguseni põliselanike põlvkondlikus mälus edasi elanud, väljendudes näiteks suhtlusvõrgustikes, keelepruugi eripärades ja ka matusetraditsioonides (kihelkonna surnuaiad). Osad endised kihelkonnakeskused on säilitanud ümberkaudsete külade ja ka valdade jaoks tõmbekeskuse positsiooni, nt Räpina, Põlva, Vahtsõliina, Kanepi, Rõuge. Tõmbekeskuse positsiooni on kaotanud Urvaste Antslale, Karulas Lüllemäe Valga linnale ja Hargla samuti Valga linnale.

Vana-Võromaa kaugemast ajaloost loe Kalle Elleri artiklit.

Jagamine