• et
  • en
  • vo

Vana-Võromaa – väeline kotus

 Vana-Võromaa on ühe põlise läänemeresoome rahva – võrokeste – kodukoht. See on põline kultuuripiirkond Lõuna-Eestis, kus rahvas kõneleb tänapäevasest eesti keelest hoopis teistmoodi keelt – võru keelt (võro kiilt), mida on kõneldud siin maanurgas vähemalt paartuhat aastat. Külastajad võivad seda keelt kuulda külavahel, turul ja isegi linnapoodides. Kas saati võro keelest arvo?

Võrokeste kogukonna suuruseks Eestis on praegu ligikaudu 75 000 inimest, nii palju on võro keele oskajaid viimase, 2013. aastal korraldatud rahvaloenduse järgi. Vana-Võromaa kaheksa kihelkonna rahvastikust on võro keele mõistjad üle poole. Suur osa võrokesi elab tänapäeval väljaspool ajaloolist keeleala.

Võrokesed eristuvad naabritest nii keele kui ka kommete poolest. Põline kogukond hoiab traditsioonilist maa-elulaadi ning esivanematelt päritud kombeid. Ja aeg kulgeb siin samuti teistmoodi – aigu om! See võrukeelne väljend on üks Võromaa sümbolitega seotud tunnuslausetest, mille eesmärgiks on väljendada piirkonnale ja võrokestele iseloomulikku elu- ja ajatunnetust.

Vana-Võromaa kihlkunna

Vana-Võromaa on endisaegne Võru maakond (saksa keeles Kreis Werro), mis moodustati kaheksast ajalooliselt võrukeelse rahvastikuga kihelkonnast – Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina. Tänapäeval elab Vana-Võromaa kaheksas kihelkonnas 58 000 inimest, kellest enamus on kohalike juurtega.

Kihelkondade keskused on tänapäevani siinse rahva jaoks olulised paigad. Külateed viivad kihelkonna keskusse kas kooli, poodi või seltsimajja, kihelkonnakirikute lähedal asuvatesse surnuaedadesse on esivanemaid maetud mitmeid sajandeid järjest ja see tava jätkub.

Kihelkondade kujunemise lugu ulatub tagasi enam kui pooletuhande aasta taha, aga tänaseni kestavad müüdid ning tõsilood tähtsatest tegudest ning kord elanud inimestest. Urvastes on 17. sajandil kirja pandud võrukeelne Pikse palve, Harglat ja Karulat tuntakse rahvatohtrite Suride ning Kaika Laine järgi. Põlva kihelkond tunneb uhkust rahvaluulekoguja Jakob Hurda ja tema suguvõsa üle. Kanepi ja Põlva kihelkondades sündis esimene lõunaeestikeelne maarahva ajaleht ning seda pool sajandit enne papa Jannseni “Pärnu Postimeest”. Kanepis anti kõige varem talurahvale perekonnanimed, Räpinas on mitusada aastat tegutsenud paberivabrik. Vastseliina kihelkonnas elas teadjamees Vana-Kordo, aga suures Rõuge kihelkonnas elasid osavad kübara-, piibu- ja vokimeistrid ning üleilma kuulsad orelimeistrid vennad Kriisad. Igast kihelkonnast teatakse arvukalt lugusid ja legende, neid kõneldakse siin edasi põlvest põlve.

Kihelkonnakeskused on pika ajaloo jooksul muutunud. Kaks vanimatest keskustest, Urvaste ja Karula (Lüllemäe), on praegu külad, aga enam kui pooletuhande aasta vanune Põlva ja ligi neljasaja aasta vanune Räpina on aja jooksul kasvanud hoopis linnadeks.

Põlised võrokesed on Vana-Võromaa küngaste, järvede ja metsade vahel asuvates hajali taludes elanud palju põlvkondi järjest. Eelmiste põlvkondade maarahva elu ja olemist saab kogeda Mõniste ja Põlva talurahvamuuseumites. Vana-Võromaa külades ja taludes võid kohata üsna isemoodi kombeid, mida on ajast aega vanematelt noorematele edasi antud.

Pääliin

Vana-Võromaa pealinnaks on Võru linn, mis rajati üle kahesaja aasta tagasi Vene keisrinna Katariina II korraldusel vastloodud maakonna halduskeskuseks Võru nimelise mõisa maadele, kus alguses oligi ainult üks maja – mõisa häärber. Linna esimeseks tänavaks oli keisrinna nime kandev puiestee, mis viib mõisamaja ja Katariina kiriku juurest alla Tamula järve äärde. Jalutades järveäärset promenaadi mööda järve poolsaarele Roosisaarele, oled jõudnud kiviaegsesse asulakohta, kus elati juba vähemalt 5000 aastat tagasi. Tamula asulakohast leitud luumehikesest Tammulist, ajaloolisest Kiräpää kandsist, Võro liina lugudest ning siinsetest kuulsustest saad täpsemalt teada, kui külastad Vana-Võromaa kultuurikoja muuseumit. Kõige kuulsam Võru linna kodanik on olnud Eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” looja ning omaaegne Võru linnaarst Fr. R. Kreutzwald (1803–1882), kelle pärandit esitlev muuseum asub lauluisa koduks olnud majas.

Roida aost aigu

Ajaarvamine ja ajavahed võivad Vana-Võromaal olla üsna ettearvamatud. Sügaval Vana-Võromaa südames Rõuges võid üsna lühikese ajaga astuda kaasaegse vaatetorni Pesapuu juurest muinaskülla, mis mõlemad asuvad muistses asulapaigas Rõuge linnamäel. Vaadates linnamäelt Rõuge kuulsatele järvedele, vaatad ühtlasi ka ajas 10 000 aastat tagasi, mil Haanjamaa maastik pärast jääaja lõppemist mägise ilme sai. Kõige võimsamad vaated üle Vana-Võromaa ja ka naabrite juurde avanevad Haanja looduspargis asuvalt Suurelt Munamäelt.

Põnevat rännakut ajas pakub Postitee, mida mööda liikus post Tartu ja Vastseliina piiskopilinnuse vahel juba poola ja rootsi ajal, üle 300 aasta tagasi. Omaaegses postijaamas Varbusel asub Maanteemuuseum, kus avaneb põnev teede ajalugu, saab tutvuda autoajastu püsinäitusega, uudistada liikluskasvatuskeskust jpm. Postiteel liikudes võid kohata nii praegusaegseid autosid kui ka tsaariaegset postitõlda, mis liigub hobujõul.

Vana-Võromaa maastikel on hulgaliselt märke kunagisest mõisa-ajast ehk säksu aost. Mõned mõisad on püsinud tänaseni, lubades pilku heita nii sakste suursugusesse ellu kui ka omaaegsesse mõisamajandusse. Kindlusmõis Rogosil, Pikajärve rüütlimõis ehk Cantervilla uhke loss ning Mooste mõisakompleks on paigad, kus mõisaaeg põimub tänapäevase maaeluga. Räpina mõisa Sillapää lossis on tegevust alustanud Räpina Aianduskool (alates 1924), praegu asuvad lossis muuseum ja muusikakool. Ajaloolisest mõisast võib saada ka loomise ja vaba aja veetmise paik, nii nagu seda on Sänna kultuurimõis või Räpina mõisa endises tõllakuuris tegutsev Räpina loomemaja.

Vunki täüs

Võrokese hindätiidmine (identiteet) on üks vägev tunne, mis on aidanud siinsel rahval iseendaks jääda. Olla võroke tähendab, et sa oskad võru keelt, sina või su esivanemad on Vana-Võromaalt pärit ja et sa tunned siinseid kombeid. Kui peetakse laata või pidu – võrokeste kuraas paistab kohe silma ja krutskiline jutt kostab kõrva. Võru keel on selle poolest huvitav, et selles keeles ei saa jutuga vassida ega keerutada – öeldakse üsna otse nõnda nagu asjad on. Kui näiteks mõne poliitiku jutt võru keelde tõlkida, on kohe aru saada, kas tema jutus ka mingi mõte sees on.

Aga võru keeles on hea ka nalja teha, kusjuures võrokese nalju tuleb tõsiselt võtta – hea nali on üks tõsine asi. Võrokese rõõmus meel paistab välja pidudel, kus pole puudust naljalugude kõnelejatest. Aga õige hooga läheb pidu käima, kui pillimees lööb lõõtsalood lahti, rahvas võtab üles tuntud laulud ning jalad kipuvad otsekui iseenesest tantsu lööma. Lõõtspill on võrokeste kõige armastatum rahvapill, selle mäng ning mängijad on Võromaa rahva- ja perepidudel väga oodatud. Võromaa endisaegse pillimeistri August Teppo pillide ning lõõtsatavaga saab lähemat tutvust teha vanameistri kodutalus Võru külje all asuvas Teppo Lõõtsamuusemis.

Kodo, talo, savvusann

Vana-Võromaa maastikupildis näeb enamasti üksteisest üsna kaugel ja hajali asuvaid talusid. Hoonete poolest rikkalikud suurtalud või talude rühmad on aastasadu olnud koduks põlistele suguvõsadele. Aeg muudab küll üht-teist nii hoonete väljanägemises kui ka talude majandamisviisides, kuid on kombeid ja oskusi, mis kestavad, sest et nii om kõgõ olnu

Üks väeline paik talus on võrokese jaoks olnud ja on suitsusaun – väike ristpalkhoone, mis asub teisest hoonetest eemal, tihti veesilma lähedal. Seda sauna köetakse samamoodi nagu tehti seda sada, kakssada ja veelgi enam aastaid tagasi – ajal, mil majadel polnud korstnaid. Eluolud on maailmas aina mugavamaks muutumas, aga suitsusauna kombestik Vana-Võromaal püsib elavas kasutuses, see on nii unikaalne, et on kantud ülemaailmsesse UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Suitsusaun on parim paik nii hingele kui ihule. Aga selle äratundmiseks tuleb võtta aega ja tulla Võromaale suitsusauna. Aigu om, aigu tulõ hindäle võtta!

Väelidse paiga

Võrumaa inimesed usuvad looduse ja iseenda väesse, hoiavad ja austavad loodust, siin elatakse koos looduse rütmidega. Üheks tähtsaks paigaks siinse rahva jaoks on mõts ehk mets, mis oma rikkustega aitab meie inimestel aasta ringi toime tulla. Metsamarjad ja seened katavad võrokestele toidulaua, metsast saab nii elamiseks kui tervise parandamiseks vajalikku. Süvahavva Loodustalus saab teha tutvust loodushoidliku eluviisiga, õppida tundma taimede ning metsaandide tervendavat mõju.

Puit on metsarikkal Vana-Võromaal olnud käepärane materjal, millest tehakse väga erinevaid esemeid alates eluhoonetest ja mööblist kuni nõude ning peente eheteni. Kiviaja lõppemisel algas siin puuaeg ja selles elatakse tänapäevalgi.

Võromaa metsad peidavad endas hulka saladusi ning üllatusi, mille avastamist võid alustada Pähni külastuskeskusest. Pokumaal aga hakkab mets ja loodus külastajaga kõnelema armastatud kunstniku Edgar Valteri loomingust inspireerituna. Müstilised on lood Ilumetsas asuvate “haudadega”, need on metsamaastikul praegugi nähtavad lohud, kuhu 6000 aasta eest taevast kivid alla kukkusid. Maa alla, koobastesse, saab Vana-Võromaal piiluda mitmeski paigas, aga kõige võimsamad koopad on Piusal. Rõuge ürgoru veerel asub Hinni kanjon, mis on Eestis ainulaadne nii oma sügavuse kui pikkuse poolest.

Karula rahvuspark oma maastikega on justkui väike näidislapike Võromaast. Hajali paiknevad talud vahelduvad põllusiilude, heinamaade, metsatukkade ja järvedega. Siin mööda tähistatud radu matkates hakkad paremini mõistma võrokese hingelaadi. Läti piiri lähistel Koiva pärandkultuuri radadel või Paganamaal oled nagu maailma veere pääl  – inimasustust peaaegu ei kohtagi.

Kui kohalik võrokene soovitab minna suu pääle, siis tähendab see, et käi ära soos, täpsemalt rabas. Suurtes rabades Meenikunnos ja Luhasool aitavad rajal püsida laudteed ja viidad.

Väekotussõ on erilised paigad looduses, kus olles tuleb hinge seletamatu ja pühalik tunne. Nendes paikades kõneleb inimesega jumalikku päritolu aeg kas minevikust või tulevikust. Väepaikadeks ehk pühadeks paikadeks võivad olla erilised puud ning metsad, allikad, kivirahnud. Võimsad paigad on kindlasti siinsetel jõgedel olevad kõrged liivakivimüürid – taevaskojad. Nendest tuntumad on Suur Taevaskoda ning Väike Taevaskoda Ahja jõe ääres. Püha puu on Eesti vanim tammepuu Tamme-Lauri tamm Urvastes. Iidsest ajast on peetud pühaks läbi kogu Vana-Võromaa voolavat Võhandu jõge, millel veel praegugi on ülemjooksul nimeks Pühäjõgi.

Vana-Võrumaal on ühe ainulaadse matusekombena püsinud vana tava kadunukese viimsel teekonnal kodust surnuaeda lõigata teeäärse puu sisse rist. Surnuaedade lähistel teede ääres olevad ristimetsad, näiteks Hargla või Rosma ristimets, ning üksikud ristipuud on võrokeste jaoks pühad paigad.

Ummamuudu võrokõisil omma uma asja

 Uma mekk on võromaise söögi kaubamärk. Päris õiged ja head Võromaa toidud on ise tehtud – nõnda nagu emad või vanaemad on teinud. Kraam, millest süüa tehakse, pärineb kas oma majapidamisest või kohalikelt inimestelt lähiümbruse taludest ja väikeettevõtetest, siis saab kindel olla, et söögil on eriline maitse ehk uma mekk.

Maitsma peaks kindlasti suitsusaunas tehtud sinki, Vana-Võromaa sõira ja karaskit. Neid ja veel muid häid Võromaa toitusid saab mekkida ja osta kohalikel maa-laatadel, millest tuntuim ja pikima ajalooga on Lindora laat. Olenemata ilmast toimub laat igal aastal 28. oktoobril Vahtseliina kihelkonnas Lindora külas teede ristil.

Uma Meki märk tootel või toidukoha menüüs annab teada, et tegemist ongi uma ja hää söögi-joogiga.

Uma Puut on e-pood, kust saad osta Vana-Võromaa meistrite käsitöötooteid, võrukeelseid raamatuid-plaate ning Vana-Võromaa meeneid.

Uma Leht on võrukeelne ajaleht, mis ilmub kaks korda kuus ja kajastab võrokeste tegemisi.

Uma Pido on Vana-Võromaal toimuv võrokesi ühendav  suur võrokeelne laulu-ja rahvapidu, mida peetakse paari-kolme aastase vahega.

Vana-Võromaa on läbi aja olnud võrokeelse rahva maa

Vana-Võromaa on kultuuriline ja keeleline piirkond Lõuna-Eestis neis piires, mis oli ametlik haldusüksus alates moodustamisest 1783. aastal kuni 1920. aastani. Praegune Vana-Võromaa on endisaegne Werro kreis, mille kaheksa ajaloolist kihelkonda – Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina – on läbi aja ühendanud võrokeelset rahvastikku.

Tänapäeval asub kaheksa kihelkonnaga piiritletud võru keele- ja kultuuriruum Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondades. Eristamaks ajaloolist kultuuriruumi kaasaegsest Võru maakonnast, on kasutusel mõisted ajalooline Võrumaa ja Vana-Võromaa.

Vana-Võromaa hõlmab ligikaudu 4200 km2. Sellel alal elas 2013. aasta alguse andmetel umbes 60 800 inimest. Vana-Võromaa elanikkonna identiteedi ja põlisuse uurimine 1998. aastal näitas, et kaks kolmandikku tööealisest elanikkonnast on põlised (vähemalt kolm põlvkonda Vana-Võromaal elanud). 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on võru keele oskajaid, seega võro juurtega inimesi Eesti püsielanike hulgas kokku 74 500. Kõige suurem on võru keele oskajate osakaal Vana Võrumaa elanikkonna hulgas.

Kuigi Vana-Võromaa on viimase ligi 100 aasta vältel olnud administratiivselt killustatud, selgub mitmetest tehtud uuringutest, et rahva mälus on tugevalt püsinud teadmine, et ollakse võrokene ja kõneldakse võru keelt.

Muinasajal kuulusid Vana-Võromaa alad Ugandimaa koosseisu, kuid olid arvatavasti üsna hõreda asustusega. Ka keskaja algul, mil Ugandimaa baasil rajati Tartu piiskopkond, jäid hilisema Võromaa alad üsnagi kõrvaliseks piirkonnaks. Põhjasõja järel valitses kogu Mandri-Eestit Vene keisririik, mille halduskorralduse käigus loodi 1783 aastal keisrinna Katariina II käsul Tartumaa lõunapoolsetest aladest Võru kreis. Kreis hõlmas kaheksat kihelkonda ja selle piir ühtis üsna täpselt võru keeleala piiriga. Just sellest ajast alates saab rääkida võrukeste omaette identiteedist, mis kujunes uue haldusüksuse baasil ning nende kaheksa kihelkonna piirides käsitletakse tänini võrukeste keelepruuki ja traditsioonilist kultuuri.

Asustuspildi kujunemist on enim mõjutanud looduslikud olud. Mägine ja metsade-soode rohke maastik soodustas hajaasustuse tekkimist. Rahvastik tegeles peamiselt põllumajandusega, Peipsi ääres oli oluline ka kalapüük.

Rahvastik oli valdavalt paikne, suurem väljaränne toimus 19 sajandi keskel Pihkvamaale ja Siberisse ning 20 sajandi alguses samuti Venemaa aladele.

Võrumaa piiride muutumine algas 1920. aastal, mil Valga linn Eesti koosseisu arvati ja Eesti aladel moodustati uus Valga maakond, mille koosseisu liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast. Seoses Petseri maakonna loomisega 1922. aastal liideti Võru maakonnaga Luhamaa nulk, mis oli ajalooliselt setude asuala. 1925. aastal viidi osa Räpina kihelkonnast Tartu maakonna alla. Nõukogude administratiivreformide käigus  1950-60 aastatel toimus mitmeid halduskorralduse muutusi, mille lõpptulemusena tekkisid Võru ja Põlva rajoon, kusjuures Põlva rajooniga liideti endise Tartumaa alasid, aga Meeksi külanõukogu läks uuesti Tartu rajooni koosseisu. Setomaa Eesti poolele jäänud alad liideti samuti uute rajoonidega. Hiljem tehti muutusi veel võru ja Valga rajooni piiril. Eesti taasiseseisvumisega muutusid rajoonid samades piirides maakondadeks.

Eesti Vabariigi taasloomisega hakkasid võrukesed taas kõnelema oma ajaloolisest keele- ja kultuuripiirkonnast, traditsioonide hoidmisest ning võru keele kasutusvaldkondade laiendamisest. Vana-Võromaa perifeerne asend, kaugus keskustest ning põlise rahva suur osakaal rahvastikus on soodustanud rikkaliku vaimse pärandi püsimist.

Kuigi kihelkonnad ei ole enam mitme inimpõlve vältel haldusüksustena ametlikult kasutusel, on nad praeguseni põliselanike põlvkondlikus mälus edasi elanud, väljendudes näiteks suhtlusvõrgustikes, keelepruugi eripärades ja ka matusetraditsioonides (kihelkonna surnuaiad). Osad endised kihelkonnakeskused on säilitanud ümberkaudsete külade ja ka valdade jaoks tõmbekeskuse positsiooni, nt Räpina, Põlva, Vahtsõliina, Kanepi, Rõuge. Tõmbekeskuse positsiooni on kaotanud Urvaste Antslale, Karulas Lüllemäe Valga linnale ja Hargla samuti Valga linnale.

Vana-Võromaa kaugemast ajaloost loe Kalle Elleri artiklit.