„Mino Võromaa 36“ parõmba kirätüü

Kuis lumõmemmest sai ahi

Ma ütel pääväl ehiti kuun uma latsõhoitjaga lumõmemme. Ku mu latsõhoitja läts´ tarrõ, sõs
ma’ nakassi lumõmemmele taskut tegemä. Ma tei kelluga joonõ’ valmis ja sõs ma nakassi
edimält kelluga viltu tampma ja kui oll´ viltu är’ tambit, sõs ma nakassi õkva tampma kelluga
ja lõpos saigi otsa valla. Tuu tasku tull´ pall´o suur. Ma mõtli: äkki s´oo om sääne
lumõmemm, minka sisse saasõ kaia’. Mullõ tull´ vahtsõnõ mõtõh: äkki teesi’ alla kah mulgu,
sõs saasi’ veitse nigu ahi. Nii ma teigi. Mul sai nigu mantelahi Mooste folgikuah. Mu
latsõhoitja oll´ joba käe’ valmis veeretänü’ ja mullõ tull´ hää mõtõh: äkki teesi’ noist kässist
kats posti. Ma ehiti viil üte väiko lõkkõalossõ lumõst. Õdagu mi teimi’ üte lumõlavva kah
süümise jaos. Mi mängsemi’, et sääl om härmävidäjide köögipido.

Uku Laan
5aastane
Avitaja Valdis Laan
Vardja küla, Põlva vald

I–III klass

1. kotus

Kiisu lustisõit

Ütel pääväl pääle kuuli tull imä mullõ autuga bussijaama perrä. Ku naksi autulõ istma, kuuli
nigu kassi hellu: njäü, njäü. Otsõmi imäga egäst kotsist autu päält, a kassi es näe koskil.
Sõs tõstsõ imä autukapoti üles ja kai kapoti ala. Oh sa imet! Sääl torrõ pääl küküt väiku
pelgäjä kassipujakõnõ. Ma tundsõ är naabridõ kassipuja.
Imä andsõ kassipuja mullõ üskä ja mi naksimi kodu poolõ sõitma. Muru pääl lassõmi
kassikõsõ vallalõ. Tä juusksõ kipõstõ uma imä manu, kiä istsõ muru pääl ja õkva nigu uutsõ
umma latsõkõist.
Tuust aost pääle ei taha kassikõnõ inämb autuga sõitma tulla ja autu helü pääle juusk
kipõstõ minemä.

Andero Länik
II klass
Mõnistõ Kuul
Juhendaja Asta Pazuhanitš

2. kotus

Mu pini

Mul om pini. Tä nimi om Muri. Tä om väega suur ja sõbralik. Ku ma koolist tulõ, sõs om Muril
väega hää miil ja tä liputas handa.
Sõs ku Muri oll viil väikukõnõ, ehiti mi esäga tälle ilosa suurõ kuudi. Tuul kuudil om eski
akõn. Säält om Muril halva ilmaga hää vällä kaia ja kotu valva.
Murilõ miildüs mukka takanajamist mängi. A mõnikõrd lätt pini külä pääle hullama, sõs om
suur pahandus majan. Esä pand sõs pini ketti. Tuu ei miildü Murilõ. Ta jääs väega kurvas.
Ma lähä sõs uma pini manu ja hulla timäga. Muril lättki miil hääs.
Mul om väega hää miil, et mul om uma Muri. Tä om truu sõbõr.
Karl Hainsoo
III klass
Mõnistõ Kuul
Juhendaja Asta Pazuhanitš

3. kotus

Lumi

Mul om kotun karvapall,
kihä valgõ, pää om hall.
Tallõ miildüs kaia tuvvi,
kassil uhkõ nimi – Lumi.
Vällän uut tääd pini,
Bobi om tuul nimi.
Kuun nä pallo mängvä,
küllä piten hängvä.

Gerda-Grettel Zvettler
III klass
Mõnistõ Kuul
Juhendaja Asta Pazuhanitš

Eripreemiä

Aituma,
egä vanaimä
ja vanaesä,

et olõti nii pall’o meist huulnu,
et avitati meil oppi ja raamatut lukõ,
et tiiti mailma kõgõ parõmbit pannkuukõ,
et mõistati väega hää mekiga makaroonõ tetä,
et mängiti miika käkmist, ku aigu sukugi ei olõ,
et kutsuti kõik aig küllä ja pakuti ubinakuuki,
et tiiti väega pall’u nall’a ja tunnõti elost rõõmu,
et ostati poodist tuud, midä imä ei lupa,
et ti kapin om kõik aig kumpvekke,
et olõti meid kohvikulõ veenü,
et piäti koton huult eläjide iist,
et mängiti miika sõs kah, ku väsünü olõti.
Väega kalli olõti, vanaimä ja vanaesä!

Osola kooli 3. klass
Juhendaja Kristina Siska

Eripreemiä

Meil om neli aastaaigu

Mullõ miildüs suvi, selle et sõs om mu sünnüpäiv. Mu sünnüpäiv om juulikuuh. Sünnüpääväl
olõmi sõpruga üteh ja mängimi mängõ. Suvõl om lämmi ja saa tsuklõmah kävvä. Mullõ
miildüs tsukõlda. Sõs ma saa oppi vahtsit vigurit, midä viih tetä. Ja saa pia tsuklõmisõ
selges.
Mullõ miildüs viil kevväi, sõs om mu imäl ja esäl sünnüpäiv. Keväjä saa ka koolih kävvü.
Mullõ miildüs kuul, sääl saa sõpruga kokko.

Mariliis Rätsepp
Orava Kuul
III klass
Juhendaja Ene Säinast

IV–VI klass

1. kotus

Taivakunstnik

Olõt sa mõnikõrd mõtõlnu, mille taivas vaihõpääl nii kirrev ja verrev om? Las ma kõnõlõ sullõ
üte luu.
Taivas olõ-õi õnnõ üts väega suur tühi kotus, a ka väega hää pallai. Andsak või tuu sullõ paistu,
a nii seo om! Tuud palajat pruuk aoluu kõgõ kõvõmb kunstnik, kelle pildi omma joba aigõ
algusõst pääle olnu põrotava! Tuu meistri om ka kõigist tunnõt kunstnikõst üle. Timä, kallis
lugõja, om kõgõväeline taivakunstnik Päivälo.
Kõgõ parõmb om sul passi, kuni õdak käen. Sõs võtt Päivälo hindä kõgõ ilosamba värvi vällä
ja asus tüüle säälkotsil, kos taivas ja maa kokko saava. Tuu om täl õks maalmisõ meelüskotus.
Alostusõs tõmbas tä pintsliga veere mant. Sõs mõist tä väega häste ka müüdaminevit pilvi
pruuki. Tuuperäst omma nuu kah kirevä. Päivälo maalmismuud om õks ummamuudu: pallo
pand tä verevät, tsirelikarva ja kõllast. Noide kokkosäädmine and millon esimuudu kirja, nii et
õkva ime kaia. Kaho om, et nuu värvi ja kira püsü-õi kavva – ku päiv om õdaguhe vaonu, sõs
nakkasõ ka värvi kaoma.
Ku peris pümmes lätt ja Päivälo magama heit, juuskva kõrraga tä latsõ vällä värvega mängmä.
Näile väega miildüs valgõ värviga taivahe täppe tetä. Mi, inemise, kutsumi noid tähis. Mõnikõrd
saava põnni ka rohiladsõ värvi mano ja taivahe tekküs tuu, midä teedäs ku virmaliidsi.
Hummoku, ku Päivälo jälki üles nõsõs, kupatas tä latsõ tarrõ ja värv kõik taiva helesinidsega
üle. Vahtsõnõ päiv om jälki alanu.

Erik Hendrik Liivat Uba
Haani Kuul
VI klass
Juhendaja Kersti Leit

2. kotus

Hiir ja puutrihiir

Juku vanaesä majan elli üts nuur uudishimolinõ hiir, kiä armast müüdä majja ringi kollada ja
umma nõnna egäsugumaidsi asju sisse toppi. Tä imä külh kiildse täl niimuudu hulkma minnä,
et äkki viil nätäs ja sõs pand kass tä nahka, a tuu es hirmuta hiirt mitte üts piuks. Tä tiidse
väega häste, et kass Laisukõnõ om pallo laisk hiiri püüdmises ja süü õnnõ konservsüüki.
Tuuperäst sai hiir majja avasta nii pallo, ku tahtsõ, selle et ka süvvä võisõ niimuudu ümbre
hulkõn löüdä. Vanaesä oll küländ unõhtaja ja jätt sakõstõ sahvri ussõ praokilõ, kost peenükene
hiir kõrraga sisse lipsas ja sääl mõnusa kõtutävve sai.
Ütskõrd tull Juku vanaesäle vastlapäävä aigu küllä ja tõi hulga muudsat kraami üten. Nuu asa
naksõva huvitama ka hiirt, kiä pidäsi plaani, kuis saasi salahuisi Juku asju uurma minnä.
Tuu plaani sai hiir ello viiä ütel ilosal pääväl, ku Juku välän vannaessä kuuri katussõ
praavitamisõl avit. Tuud aigu pruuksõ hiir kõigi Juku asju läbikaemisõs. Sääl oll üts väikene
kast, miä nakas muusigat mängmä, ku hiir ütele tä nupulõ kopsas, mänguauto, midä sai puldist
juhti, määnegi helkäjä lamp, miä värvi muut, ja pallo muud. Lavva pääl oll ka Juku puutri, suur
must asi, miä liikvit pilte näüdäs. Hiir oll innembi kah sääntsit nännü, a timä jaos olli nuu
tsipakõsõ hirmsa.
A lavva pääl puutri kõrval magasi midägi, midä hiir kunagi inne nännü es olõ, tuu oll timä jaos
midägi tävveste vahtsõt. Asi näkk vällä poolõldõ hiir, poolõldõ kokkopantu siiboga mardik. Ega
sõs mi nuur hiir es tiiä, et tuu oll puutrihiir ja et nuu es olõ mitte mardiga siiva, a klahvi.
Hiirekene läts tassakõistõ toolõ tundmalda asalõ ligembäle, selle et uudishimo sai hirmust jako.
Ku hiirekene oll õnnõ tundmalda mardigast mõnõ hannapikkudsõ kaugusõl, nakas tuu äkki
hurisõma ja hinnäst tassakõistõ liigutama. Timä mant tull imelikku kurja hellü: „No kiä sa sääne
olõt? Herätät tan uma nuhkmisõga mu magusast unõst üles!“ Hiirekene es näe külh, et
kõnõlõjal suud olõssi, a tuu õks kõrras umma küsümüst: „Kiä sa olõt?“
Ku hiir lõpus hirmust üle sai, vastas tä hilläkese piuksuga, et timä om üts harilik hiir ja täl es
olõ mõttõngi tuud suurt hannaga mardigat üles herätä. A ku tuu üteldü oll, es saa hiir
kiusatusõlõ vasta pitä ja küsse viil: „Kiä sa olõt?“
Tuu pääle vastas tõnõ naardõn: „Kas sa sõs ei tiiäki, et ma olõ puutrihiir? Ma ei olõ külh hariligu
hiire muudu, a tuu-iist om mul pallo parõmb elo ku teil!“
Kaaslasõ sääne eputaminõ pahand tsipakõsõ hiirt ja tä küsse: „Midä tege üts puutrihiir ja mille
piäsi su elo pallo parõmb olõma ku mu uma?“ Puutrihiirele hiirekese tiidmätüs miildü ja tä selet:
„Puutrihiire omma üte väega hää asa. Juku pruuk näütüses minno väega pallo, ku tegeles
puutriga. Ja miä kõgõ parõmb, ma ei piä mitte midägi tegemä pääle tuu, et olõ herevil, ku tä
minno liigutas. Mul ei olõ ka peret, kiä minno hummogu varra üles ajasi.“
Tuu pahand mi hiirt väega. Ah puutrihiirel om parõmb elo! A puutrihiirel om üts väega tähtsä
asi puudu, mis mi hiirel oll olõman.
Tuuperäst ütel hiir umalõ seldsilidsele: „Kuulõ, puutrihiir! Om üts asi, midä sul ei olõ – priius.
Sul või külh olla hää elo: ei piä sa hannaotsagi liigutama, et kõrralikku kõtutäüt saia, a sa olõt
vangin! Esiki ku sa tõnõkõrd tahassi tast puutri kõrvalt är minnä ja maailma nätä, ei lasõ Juku
sul tuud tetä. Mu vanaesä õks ütel, et olku eläjä elo ku taht hää ja lihtsa, prii taht tä õks
vaihõpääl olla. Ma või umast rassõst elost huulmada õks hindä üle esi otsusta ja üteldä, midä
taha. Sinno om su laiskus nii ülbes tennü, et sa ei näeki, et sa vangin olõt.“
Puutrihiir oll vakka. Priius, tuu ollgi tuu asi, midä tä jo periselt kõgõ rohkõm oll suuvnu! Külh tä
oll tõnõkõrd pruuvnu är paeda, a kavvõlõ tä määndsegi abilda es jõvva. Oh ku mitu kõrda oll
tä aknõst ummi olõmalda silmiga vällä kaenu ja luutnu, et kunagi saasi tä vällä maailma kaema!
Puutrihiir nakas häbendämä ja ütel sõs: „Anna andis, kallis hiir. Ma es taha sinno pahanda, tuu
vangimajan elämine tege meele nii mõros.“
„Tuud ma tahtsõgi, et sa arvu saasi,” ütel hiir pallo lahkõmbalt. „Ma võta su vabandusõ vasta.
Ku tahat, avida ma sinno siist vällä ja võimi sõbras saia!“ Puutrihiir ütel: „Jah.“
Ütenkuun minti hiire kodo. Sääl sai puutrihiir tutvas ülejäänü hiiriga ja täst sai mi hiirekese
suur sõbõr. Kuun naksiva nä egäsugutsit seigelüisi vällä märkmä. Ku puutrihiirel kõtt tühäs
läts, tull täl õnnõ hand saina seen olõvahõ mulku toppi. A mis kõgõ tähtsämb: tä oll prii!
A miä sai Jukust, ku tä ildampa umma tarrõ läts? Midägi hullu es olõ juhtunu, õnnõ lavva päält,
kon inne oll olnu timä puutrihiir, löüdse tä väiku sedeli ja hambajälgiga pleiätsijupi. Sedeli pääl
oll sääne sõnnom: „Ma lätsi maailma kaema. Tahtsõ priis saia. Sino puutrihiir.“

Ernst Jaak Liivat Uba
Haani Kuul

VI klass

Juhendaja Kersti Leit

3.–4. kotus

Minka üle mi naara ja naarahta?
Imä naarahtas, ku lats naard.
Vanaimä naaraht likõlt, ku liinalats vaheaigo tä mano maalõ sõitsõ.
Tsirgokõnõ tekk naaruhellü ussikõsõ pääle, kia haina seen pagõda püüdse.
Tütriku naardva ütekuuh, ku pääle kuuli uulitsa pääl ulli mängvä.
Pini haugat ja naard, ku lavva päält lihapalakõsõ napsas.
Koolilats hõngat naarudsõlt hüä rehkendüshinde pääle.
Oppaja naard opjidõ nalja ja rõõmu pääle.
Vanainemine naaraht, ku pensipäiv tull.
Tohtri mõsksõ kässi ja naaraht täämbädse vahetusõ lõpu pääle.
Tsurakõnõ kilgas naaruhellü, ku uulitsalombi mua üle ilma lakja pritsõ.
Vanaesä kurrutsõ silma naardva vanaimä küdset põrknapiiraku pääle.
Tsillokõnõ tiidsokõnõ püüd naardõn-karõldõn põrmandu pääl päävakillokõist.
Inemise naarahtasi viil inämb, ku ilman ei olõs sõtu ja tapõluisi.
Esä naarahtas, kui latsõ tääle sohva pääl asu andva.
Kirjamiis naaraht uhkõlt uma vahtsõ raamadu välläandmisõ pääle.
Krutskisõ veljekese naardva õga uma tsiatembo pääle.
Luudus naarahtas, ku Eesti mõts jääs alalõ.
Vanainemine rõõmustas, ku kauplusõn om kampaaniapäiv.
Tüümiis naarahtas, ku saa varramba õdagulõ ja sängü minnä.
Karmoškaga pillimiis too pidolidsilõ rõõmsa naarahtusõ palgõ pääle.
Koolilatsõ naarahtasõ, ku oppaja om haigõ ja oppus jääs ärä.
Eestläne tege naarunäko, ku suvi om lämmi.
Maainemine naarahtas, ku vili kasus ja taivaesä and nurmõ pääle parajalt lämmit ja likõt.
Esä naarahtasi, ku kütüse hinna inämb es nõsõnu.
Imä naarahtas, ku tarõ om pudsunudsijaga kõrda tettü.
Mudilasõ naardva kõva helüga, ku väläh valgõt lummõ satas.
Inemine naard ja naarahtas, ku miil om hüä ja süä haluta-i,
ku tervüs om kõrrah ja latsil lätt häste.
Ma naara ja naarahta, ku kõik tõsõ naardva ja naarahtasõ.

Ell Juhani
Tallinna Reaalkool
VI klass

3.–4. kotus

Mullõ miildüs opmisõ maik

Opminõ om inemise eloh väega tähtsä. Ma kõnõlõ hindist, opmisvõimaluisist ja tuust, miä
rohkõmb vai vähämb eloh edesi vii. Õga inemine opp kõik aig, õga päiv, tahat vai ei. Esiki
sõs, ku arvat, et periselt opmisõga es tegele. Sõs oppas elo.
Ma olõ kõgõ arvanu, et hinde omma õnnõ numbri. Nummõr paprõ pääl ei pruugi inemise
kotsilõ näüdädä, kiä timä om, midä tä periselt tiid vai tetä mõist ja kas ta om hää vai halv.
Kõigil või elon ette tulla „halva hinde päivi“, koh midägi ei tulõ vällä. Koolin või nii juhtu
lihtsalõ laiskusõst, vai om koolilatsõl midägi juhtunu, misperäst koolitüü om tegemäldä. Hinne
ei pruugi olla vai tulla väega hää, aga tuuperäst olõ-õi inemine viil ull.
Mul om hää miil, et Eestin saa egäüts oppi. Mi võimalusõ omma umbõlõ laja ja hää. Tahat
oppi matõmaatigat, opi! Tahat oppi lilli säädmä, opi! A võit oppi ka füüsilidsi tegevüisi nigu
maadlõminõ, tandsminõ ja korvpall. Ja mõtõlda, määne vaihõ om liinal ja maal?! Liinah piät,
ku mõnd trenni tahat tetä, hinnäst kõgõ iist puulsurnus masma, a uman koolin saami kävvü
egäsugudsit pallimänge mängmän, tandsmisõ trennih ja puutüüh, ja tuud tävveste massulda.
Ku kiäki viil ei tiiä vai olõ-õi tähele pandnu, sis mi nakami opma sünnüst pääle. Mi opimi ka
opma ja seo oskus om umbõlõ tähtsä, et elon parõmbalõ läässi. Vaihtõpääl ma mõtlõ mõnõh
tunnih, minka jaos mul taad tiidmist komast vai kirjandi kirotamisõst vaia lätt, a olõ esi
tundnu, kuis lättki vaia! Mõtlõ, et kiroda kunagi mõnõlõ ülembüsele meili ja koh tuu häbi ots,
ku kiri om viku täüs. Mis muljõ must jääs.
Mitte õga kõrd ja õga päiv koolin olõ-õi hää ja illos, a om ka kuhjaga säändsit päivi, koh saat
arvo, et opminõ om vahva. Hinne ei pruugi kõik aig olla tuu kõgõ tähtsämb, a ku olõt
pingutanu, asja selges saanu ja saat ka hää hinde, siis om tuu esihindäle nigu kumpvek. Seo
kumpveki maik oma hää! Opmisõ maik oma hää.

Gete-Ly Vija
Vilustõ põhikuul
VI klass
Juhendaja Hedy Saar

Eripreemiä

Ma tii kodotüüd

Ma tahtsõ minnä magama,
ku imä käest sai pragada:
„Kos om su kodotüü,
käen om joba üü?“
Ma võtsõ lehe valgõ
ja puna nõssi palgõ:
pää om mõttist tühi,
kõik om ku är pühit.
Mõtli tsipakõsõ viil,
helgembäs läts sõs mu miil:
mõni rida paprõ pääl,
sjoo om joba väega hää!

Ron Enri Tšugurov
Haani Kuul
V klass
Juhendaja Kersti Leit

Eripreemiä

Vanavanaimä, naabrimiis ja mõtstsiga

Mu vanaimäle miildüs uma nuurusao juttõ kõnõlda. Üts jutt um sääne.
„Oll 1950. aastidõ keskpaik ja kolhoosiaig. Mu imä käve tõistõ küllä kolhoosi lehmi tallitama.
Oll talv, üüse oll värskit lummõ sadanu. Imä võtsõ latõrna ja läts, kell oll puul neli hummogu.
Tiirada vei üle põllumaa. Tiiraa veeren oll ristikhainarõuk, midä õigõl aol es olõ är veetü. Äkki
kuulsõ imä määnestki imelikku hellü, nigu olõs sahistõt ja röhitset. Tä kullõl tsipa ja läts edesi,
juuskma es nakka. A meil oll naabrimiis, kes mõnikõrd tegi õgasugutsit vigurit. Imä mõtõl, et
naabrimiis heidütäs nüüd tedä. Peräst naard ja kõnõlas tõisilõ, et küll juusksõ. Tagasi tullõn
nägi imä, et ümbre rõugu um toimõndanu hoobis üts suur mõtstsiga. Sõs tull külh hirm pääle.
Imä kõnõl tuust johtumisõst jahimehest naabrilõ ja mõnõ ao peräst tetti tollõst eläjäst kotlette.“

Henri Rüütli
Haani Kuul
IV klass
Juhendaja Kersti Leit

Eripreemiä

Esäpäiv

Meil oll koolin esäpäiv. Esäpäiv naas pääle tuuga, et inne saali minekit andsõ oppaja mullõ
verevä lipikukõsõ. Saalin saimi teedä, mis tüütarõ neläst meil edimäne, tõnõ, kolmas ja neläs
om. Meil olli robootika, sport, söögitegemine ja sõs tandsminõ ja laulminõ. Söögitegemise
man tuu äpärdüs juhtugi. Saimi teedä, et vaia om tetä viguriga võiuleib. No näütüses om
vorstist ja kurgist tettü leevä pääle nägo vai hoobis mõni tõistsugunõ pilt.
Ku oppaja oll meile seletänü, midä mi tegemä piämi, lätsi ma viguriga võiuleevä jaos ainit
võtma. Esä ütel, et ma võtassi leevä asõmõl harilikku saia. Ma võti lavva päält saia ja lätsi
hindä meelest esä mano tagasi. A kogõmalda lätsi hoobis võõra mehe mano ja ütli: „Issi, kas
seo sai kõlbas?“ Miis kai minno imeligu näoga. Ütli õkva, et pallõ andis, ja miis ütel vasta, et
olõ-i midägi. Sõs lätsi uma esä mano ja mi saimi umma võiuleibä edesi tetä.
Ku perrele tuust kõnõli, sis naksi kõik naarma. Tahtsõ üteldä seo luuga tuud, et inne kae iks
otsa inemisele, kellega sa kõnõlõt.

Helena Karu
Parksepä Keskkuul
VI klass
Juhendaja Ene Kärg

Eripreemiä

Kärbläse mõttõmõlgutus

„Tiiä ei, midä tuu kärbläne sääl saina pääl külh mõtlõs?“ tull mul ütskõrd matõmaatigatunnin
päähä. No tuud, midä tuu kärbläne mõtõl, ei tiiä ma seoniaoni.
A tuud ma tiiä, et ku ma olõs olnu tuu kärbläne sääl saina pääl, sis olõs külh imehtänü noid
inemiisi, kiä sääl kuun istva ja ütist tüüd tegevä. Sis olõs ma linnanu lähembä bussi pääle ja
sõitnu Talinahe, selle et seo om jo Eesti pääliin. Sis olõs käünü kaeman, mis ilmaimet nuu
inemise sääl riigikogon tegevä. Ja pääle tuud olõs lännü Pikä Hermanni torni ja kaenu alla
üle Tal´na. Oh olõs tuu viil illos kaia olnu!
A kuis saanu üts tsillokõnõ Võromaa kärbläne tast maakotussõst Tal´na bussi pääle?
Inemiisil om tuu viil võimalik, a kärbläisil?
Nii et ma olõ sõski inemine edesi ja opi ja tüüta terve uma elo. Ku ikäv nakkas, sõs mõtlõ
kärbläse mõttit.

Miia Haak
V klass
Parksepä Keskkuul
Juhendaja Ene Kärg

Eripreemiä

Meil om viil neli aastaaigo

Seo päälkirä pääle tull mul päähä mõtõ, et keskkunna hoitminõ om mi, inemiisi pästmine.
Maakerä om täüs prügü, massinidõst ja vabrikidõst vällä lastuid gaasõ ja muud tossu. A koh
mi varsti elämi ja midä hengämi? Kas mi mõtlõ tuu pääle? Koh mi viil piässi ja saassi ellä?
Ma mõtli… ja lövvä, et mi piässi keskkunda uma egäpäävätside tegemiisiga nii pallo hoitma,
ku vähegi saa. Nii avitami üten toolõ, et meil jääs alalõ neli aastaaigo.
Tuu vällä mõnõ väiku asja, minkaga saa luudusõ hoitmisõlõ üten avita. Ku käüt poodin, võta
egä kõrd kotost hindä rõivast kott üten! Sammamuudu ei piässi õga banaani ja ütte ubinat
pandma eräle kilekotti. Nii pallo pakõndit om luudusõ raiskaminõ ja nigunii mõsõt koton kõik
üle.
Koolin tulõva vaihtõpääl prügü koristamisõ päävä, uutmuudu talgu. Seost saassi minnä viil
kavvõmbalõ. Saa minna kraamma ka ummi sõpruga, perekunnaga, ütsi – ütskõik kuna ja
piäaigu ütskõik kohe. Edeotsan võit mõtõlda, et mis tuust muutus, a ku kõik veidü kraamva,
om seo luudusõ jaos tähtsä. Om väegä tähtsä, et kiäki prügü maaha es visanu. Umbõlõ hallõ
nakas, ku üts koristas ja kiäki tõnõ tuud sukugi ei hindä. Käü üts kõrd koristaman ja kae, kas
tahat viil prahti maaha pillu!
Hää mõtõ om osta uma rõiva kaltsukast ja „sekundist“. Pallo parõmp mõtõ ku kõgõ
uvvõ kraami ostminõ. Rõividõ tegemises lätt väega pallo tüüd, vaiva ja luudusõvarra, a ku
kannat rõivit mitu kõrda ja tsõõri edesi, ei lää kallist varandust nii pallo. Tüüjõu pääle piät viil
tõsõ küle päält kah mõtlõma. Pallo rõivit umblõva inemise ei saa uma tüü iist õigõt palka.
Naid kasutadas kurjalt är. Ma esi tahassi uma tüü iist küll õigõt palka saia. Imäkese maa jaos
olõssi õigõ tegu ka hindä viil-okei-rõiva vai veidü aigu kantu kraam taaskasutustõ viiä. Ku
õga inemine õga päiv kas või veidü tiissi vai proovissi, olõs maailm pallo parõmb ja puhtamb
kotus. Sõs olõs meil viil luutus, et jääs luudus ja neli aastaaigo.

Heidi Piir
Vilustõ põhikuul
VI klass
Juhendaja Hedy Saar

VII–IX klass

1. kotus

Meil om neli aastaaigo

Meil om neli aastaaigo: kevväi, suvi, süküs ja talv. Mullõ miildüs kõgõ inämb suvi, selle et sõs
om lämmi, saa ujoman kävvü ja ijättüst süvvä. Mullõ tulõ miilde üts suvi, ku ma ja mu sõbõr
Laura kävemi mõtsan hulkman. Meile miildüs mõts ja mi uma Põldalotsõ järvekene.
Ütskõrd lätsimi järve taadõ suuhu mustikit ja kurõmarju otsma. Võtsõmi üten koti ja joogipudõli.
Suu oll suur ja lagja. Kõndsõmi jupi aigu ringi. Äkki näimi, et olõmi jõudnu suusaarõ pääle.
Löüdsemi kuivi puid ja teimi tulõ. Kävemi ümbre tulõ, seimi marju. Väega illos oll. Ku järve
poolõ kaimi, näimi ütte tsirku. Tuu oll tuttpütt. Ku tä vii ala läts, püüdsemi arvada, kon tä jäl
vällä tulõ. Ollimi nii tükk aigu. Ku kellä kaimi, hiitüsimi peris: kell oll joba puul katõssa. Mõnõ
minodiga ollimi pistü ja joosimi suust vällä. Marju meil es olõ, seimi nuu saarõkõsõ pääl är.
Viil miildüs mullõ kevväi, sõs nakkasõ kõol ja vahtral mahla juuskma. Ütel keväjäl pandsõmi
kõo juuskma. Egäl hummogul kävemi mahla võtman. Ütel hummogul tundusi mahla vähämb
olõvat ku muido. Järgmidsel hummogul jäl sama lugu. Puulpäävä hummogu juhtusi aknast
vällä kaema ja mis ma näe! Mi mõtsakõsõ repän juu tila külest kõomahla! Umbõlõ nalakas oll
külh.
Viil om meil süküs, ku tsirgu lindasõ lõunõhõ ja puulehe lätvä kireväs. Eelmidse aasta sügüsel
lätsimi sõbraga siinde. Oll väega vahva, löüdsemi kikkasiini ja puravikkõ. Ma trehvsi säändse
seeneraa pääle, et muudku korjassi, a siini vähämbäs es jää. Äkki näimi, et kisk vihmalõ.
Joosimi mõtsast vällä kodo poolõ. Seenekoti käen, oll peris rassõ juuskõ. Saimi läbilikõs. Ku
tarõ mano jõudsõmi, saimi tõrõlda, et varramba es tulõ. A kõik lõppi häste, esiki haigõs es jää.
Talv om umbõlõ vahva aastaaig, a väega külm kah. Sõs om pallo lummõ ja ijäd. Lumõ sisse
jääse häste eläjide jäle. Ma mäletä, kuis ma käve põdra perän. Ütel iispäävä õdagul oll mul
ikäv ja ma lätsi vällä. Kõndsõ põllu viirde ja näe – jäle, põdra jäle. Värske jäle kah viil! Mõtli, et
nakka täl perän käümä. Käve kavva aigu müüdä jälgi, üte kotusõ pääl sattõ esiki maaha, a
lõpus näi õks põdra är: illos elläi oll!
Mullõ miildüse mõts ja luudus. Väega kahjo om nätä, ku inemise võtva puu maaha ja jätvä
eläjä kodost ilma. Om halv, ku mõtsast tetäs liin vai raielank. Ku Nursipalo tetäs laembas, sõs
kaosõ Võro mõtsust eläjä ja tsirgu. Tuu olõs väega kurb.
Kuis edesi – mõts vai liin? Om, mille üle mõtõlda.

Liisbet Rõõmusoks
Haani Kuul
VIII klass
Juhendaja Kersti Leit

Kuis inemiisile mõttõ tulõva?

Mi mõttõ tulõva mõttõliinast. Mu võtmõhoitja külen om üts pärl, pärli seen om mõttõliin. Mõttõliin
om väega illos ja sääl omma mõttõvabrigu. Mõttõvabrigun tüütäse mõttõmeistri. Sääl tetäs
mõttõ valmis ja saadõtas inemiisile. Vaihõpääl omma mõttõmeistri väega väsünü ja sõs tulõva
inemiisile halva mõttõ. Mõttõmeistri väsüse är, ku inemise omma õdagu kavva ülevän. Mõnõ
inemise mõttõvabrik ei tüütä häste, ku inemine om näläne. Mõnõn mõttõvabrigun om tüül jäl
väega pallo mõttõmeistrit ja selle omma nuu inemise targa. Ega vahtsõ tiidmisega saat üte
mõttõmeistri mano. Midä rohkõmb opit, toda inämb om sul mõttõmeistriid.
A maada tulõ iks kah!

Liisbet Rõõmusoks
Haani Kuul
VIII klass
Juhendaja Kersti Leit

2. kotus

Sõast ja rahust

Mu kambrikõsõn palas tuli,
ma mõtisklõ, ei tulõ uni.
Peon kiräpulka keerota
ja norolidsõlt mõttid veerütä.
Suurt reisi õkva ette võtta ma ei saa.
Kõik peenükese raha ma abivajajilõ annõta.
Om maailm peris hullus lännü,
sest sõavankri joba aasta aigu
om külbnü meil hirmu, õudu,
julma tapõlust ja häötüst.
Sa tiidmä piät, papa Kreutzwald hää,
et Vinnemaa ka täämpä surma saat
nuid vaesid tsurasid nii pallo umalt maalt.
Tuu hirmsa sõaretk om egäpäävä saatja,
om mõistus kaonu periselt noil hullõl
Vinnemaal jo täämbä.
Om mõistus kaonu. Mis mi tetä saami?
Ma inämp ülepää ei tiiä, määnest abi saasi saata.
Miä mõlgus pään noil tegeläisil,
kel puudu om tuu mutsuviiul.
Kuis saava nä surma saata kõik, kiä ette jääse.
Ei olõ vaiht, kas om lats vai vanainemine.
Nä jätvä leinan murõhtama imä-esä
ja julmurina astva edesi, ei kae nä üle ola.
Hää papa Kreutzwald,
lasõ ummõtõ Kalevipoig valla kivisainast,
et suurõl naabril eski mõttõlõ ei tulõs
mi väiku riigi poolõ vahti.
Ma palvõ saada kõgõvägevämbä poolõ,
et sõahull jätäs katski Ukraina vallutusõ.
Ma pallõ, viil kõrd pallõ, et olõs rahu maa pääl igaveste.

Lisanna Henning
Võro Kreutzwaldi Kuul
VI klass
Juhendaja Helena Linnamäe

3. kotus

Ülestähendüse sõakäügist

1. päiv – 27. jaanuar 2023
Ma olõ herevil. Nõsõ üles ja nakka rõivilõ pandma. Kohmitsõ peris kavva rõivaunigu man.
Täämbä lää nädälis sõaretkele – Ukrainahe. Suur säläkott sais joba ussõ kõrval. Olõ sinnä
pandnu vett ja söögipoolist ja egäsugutsit arstirohtõ. Piä õkva linnugi pääle minemä, et sõita
ütte suurdõ liina. Nimi ei tulõ õkva miildegi. Säält edasi lätt tii vallalidsõ veomassina pääl. Tii
om pikk, päält 300 kilomiitre. And loksu.
Ku peräle jõvvami, otsimi kotust, kohe saanu magama hiitä. Mul om hää miil, ku määnegi
vanamammi lupa mul peräkõrd timä mano üüses jäiä. Asi om luksusõst kavvõn, a hää tuugi.
Joba omgi välän pümme ja piät sundma hinnäst magama jäämä. Oll vast rõssõ ja külm päiv.
2. päiv – 28. jaanuar 2023
Nõsõ üles ja lää õkvalt süümä, nigu tiiässi, et vaia om energiät, et rassõst juhtumisõst üle
olla. Tuhni uman kotin ni lövvä mõnõ kuivigu ja lihakonservi. Kõtt täüs, paki asa kokko ja lää
tõisi mano ni mi nakkami taad pikkä ni lõppõmalda ja rassõt tiid edesi sõkma. Välän om
umbõs –2 kraati külmä, a õnnõs om mul üten termosõkõnõ, kohe tuu vana naanõ valasi
hummogu kuuma tsäid. Nii külm kah ei olõ, et är külmäsi. Kõnnimi neli tunni järest ja
jõvvamigi puhkamiskotusõlõ. Välän nakas tassakõistõ pümmes minemä. Mu jala omma
valusa ja villilidsõ. Peräkõrd jõvvami kohegi suurdõ ruumi. Ma panõ relva maaha, viska
hinnäst pikäle ni tunnõ, et olõ väsünü.
3. päiv – 29. jaanuar 2023
Hummogu pistü aia om hää, pakutas esiki süvvä. Süük om peris hää: paar kuklit, pudõr ja
mahl. Tundusõ kuigi Eesti-maidsõ maiguga. Kotist võta üte ubina kah ja süü tuu är. Sõs
nakkas taa lõpmalda matk jäl pihta, a jala omma vähämbält eelätsest puhada saanu. Villi
pääl omma plaastri. Täämbä proomimi kõndi umbõs 30 kilomiitret. Eelä kõndsõmi 25 versta.
Olõmi kõndnu umbõs puul tunni, ku äkki määndsegi jõmmi puhmõst vällä kargasõ. Nä
nõudva, et mi püssü maaha visanu ja esi pikäle lasknu. Nii mi piämi tegemä, selle et elo om
kallis. Äkki ilmusõ sälä takast vällä mi salga tõsõ liikmõ ja mi piira hoobis ründäjä ümbre.
Sis kuulõmi kavvõst, kuis suur armee inemiisi mi poolõ ast. A nuu ei olõ ukrainlasõ, nä
kõnõlõsõ vinne keelen. Tõmbami kõrras paiga pääl kokkopoolõ, a sis panõmi surmahirmun
kudama. Juuskõ om rassõ, paistus, nigu mi joosõs 20 kilo rassõ säläkotiga. Teemi väiku
pausi.
Välän om pallo pümme, et edesi liiku. Piämi peräkõrd paiga pääle jääma. Mul om üten
väikene telk. Teemi lõkkõ, istumi tuu man ni kõnõlõmi, kooni uni meid hindäle võtt.
4, päiv – 30. jaanuar 2023
Heränemi üles ja nakkami telke kokko pandma, et edesiminekut säädi. Liigumi tunn aigu ja
jõvvami puhkamiskotusõhe. Söömi ja piämi plaanõ. Kõrraga tunnõ, et rõnnan tsuskas ja ma
saa-i kässi ei jalgu liiguta. Näe, kuis puhma takast kiäki mu poolõ näpuga näütäs ja irvitas.
Ma saa arvo, et olõ vika saanu. Nüüt juhtus tuu, et minnu viiäs tan viil haigõmajja kah. Ja
arvata määrämäldä aos.
Kiäki nigu tõmbas minnu varbast. Tii silmä vallalõ. Tuu om imä, kiä jahmatusõga küsüs, kas
ma näi väega hullu und. „Ma vist sai haavada,” nohisõ imäle vasta ja käänä näo tõsõlõ poolõ.
A ütle tälle viil, et ajagu minno hummoku puul tunni varramba üles. Ma piät lugõma läbi 16.
päätükü „Kalõvipujast”. Oppaja käsk.

Roberto-Carlos Silber
Võro Kreutzwaldi Kuul
VII klass
Juhendaja Helena Linnamäe

Eripreemiä

Elu om kallis lännü

Vesi, elektri, süük, bensiin ja eski rõiva omma pallu kallimbas lännü. Mi vanembil kulus pallu
inämb rahha elu pääle. Tuuperäst tulõ rohkõmb kokku hoita.
Ku päiv paistus, sis kistuta tuli är. Är jätku tuld palama, ku lähät tarõst vällä. Ku sul om kotun
harilik pliit, midä puiõga kütetäs, tii süük pliidi pääl – ei olõ vaia elektrit raisata.
Är lasku viil niisama juuskõ, ku hambit mõsõt. Käänä kraan vaihepääl kinni vai võta vesi
määndsegi topsi sisse. Aia kastmisõs võissi korjada vihmavett, olõ-õi vaia kraaniviiga kasta.
Niigi juusk meil kraanivesi WC-potist alla.
Poodin om vaia kävvü rõivast kotiga, ei massa osta kilekottõ. Koti võit esi kah ummõlda
vannust rõivist, näütüses teksäpüksest. Egäl puul ei piä käümä autuga, mõnikõrd om jala
kävvü kasulikumb – hoiat bensiini kokku ja saat viil liiku kah. Papõrt saat koolin nii kokku
hoita, et kirotat paprõ mõlõmba poolõ täüs.
Kõgõ lõpus taha üteldä, et närve piat kah kokku hoitma ja aigu. Ku koolin opmisõ ilustõ är tiit,
sõs jääs kotun inämb aigu üle ja ei piä nii pallu närviirmä.

Liisa-Annika Liibert
Antsla Gümnaasium
VII klass
Juhendaja Liivia Rebane

Eripreemiä

Kärbläne saina pääl

Ma olli suvõl ummi edevanõmbidõ puul Põlvamaal Tilsi külän. Istsõ sis tarõn ja olli just
lõpõtanu maaskidõ süümise, ku näie saina pääl kärbläst. Mul tegünesi õkva küsümüs, midä
tuu kärbläne tan tege ja mõtlõs. Kas tä taht tulla mu maaskidõ pääle? Mõtli, et küsü vele
käest, midä timä arvas, a tuu oll lännü sanna mano kaema, kon või olla tuu lump, kon kunna
omma. Nii es olõ mul koskilt häid mõttit võtta ja ma pidi esi mõtlõma, midä tuu kärbläne
sis mõtlõs.
Kaie ja kaie ja sai arvu, et tuu sääl mõtlõs õkva mu maaskidõ kallalõ tulla: patsiirsõ saina
pääl edesi-tagasi ja silmä olli täl nigu suurõ potikaasõ. Sis nõsõsi tä lindu ja nakas mu kõrva
veeren pinisemä.
Haardsõ kapa viiga ja lasksõ viilaari lindu nii, et vesi tsiugas kõik tarõ likõs. Oll nigu oll ja
mõtõl tuu kärbläne sääl mis tä mõtõl, a nüüd pidi ma terve tarõ põrmandu är kuivama.
Parõmb om mitte tiidä tahta, midä kärbläne mõtlõs.

Mattias Kelp
Võro Kreutzwaldi Kuul
VII klass
Juhendaja Helena Linnamäe

Eripreemiä

Millest mõtlõs kärbläne saina pääl?

Tuu oll üts illos keväjäne aprillipäiv. Keskpäävä aigu oll eriti lämmi. Pääväpaistel saina pääl
oll suur sinine kärbläne. Es liiguta kohegi poolõ. Täl oll vast peris rahulik olõminõ sääl. Nii
nigu hindäl, nii ka kärbläsel tulõva sis hää mõttõ.
Küük oll väega puhtas kraamit ja söögilõhn es sekä kah rahulidsõlt mõtlõmast. Kärbläsele
tulli miilde minevaastadsõ keväjädse pääva, ku üts illos ja väega läükvide siibuga
kärbläsenoorik muudku tiirut tä ümbre. Nii lõi tä hindäl kah veidükese vuntsõ üles.
Tuu tsiirotaminõ käve terve keväjä. Kärbläne mõtõl, et vaia olõs säält kuigi edesi minnä. Et
nä võissi katõkõisi kohegi kavvõmbalõ linnada, nii võililli pääle vai.
Järgmäne päiv saiva aknalavva pääl kokko. Joba oll kärbläsel kõik meelütüses valmis, ku
– assa mait! Punanõ lapats tegi läbi õhu viuh ja noorigust jäi maaha must täpp. Kärbläne esi
jõudsõ hädäga lapatsi tuulõn minemä linnada.
Oll illos noorik, a mis tuust inämb. Seo keväjä tulõ vahtsõnõ noorik paarilidsõs otsi. Ega tuu
nii rassõ ei olõki, kärbläisist küll puudu ei olõ. Tulõ ainult veidükene tragimb olla ku minevä
aasta.

Ralf Veri
Võro Kreutzwaldi Kuul
VII klass
Juhendaja Helena Linnamäe

X–XII klass

1. kotus

Mu kambrin kummitas

Tan kumasõ helü,
miä omma kunagi kuuldunu.
Lausõ ja sõna,
miä omma kinni jäänü.
Ma käkke hindä näide iist,
olõ paossin teki all.
Kooni ma inämb ei jõvva
ja pakõ är.
Las neo jääse sinnä.
Ma lää edesi.

Karolin Laanjõe
Vahtsõliina Gümnaasium
XII klass
Juhendaja Tiia Allas

2. kotus

Vabahusõ hind

Mullõ miildüs vabahusõ maik, mille om mullõ andnu täüsinemises saaminõ. Vanõmba ei
käse ega keelä – tii, midä taha ja kuna taha. Tuu kõik om kinä, kooni raha otsa saa. Ja
kujoda ette, nä ütlese, õt ku sa nii vaba olõt, sõs teeni uma raha kah esi ja mine tüüle.
Eks ma sis lää, täusinemisena tüüd murdu: tüüandja võtassi vai uulitsalt tüüpostile. A ega tuu
raha kergelt tulõ-õi: päävä omma pikä ja vaiva piät kah iks nägemä. Ja kujoda ette,
palgapääväl om osa rahast kaonu. Tulõ vällä, õt massuammõt tahtsõ ka mu rassõst tüüst
uma jao võtta.
Pikapääle jäi tüüst tõbitsõs. Tüüandja ütel, õt vajja om sinine leht võtta. Eks ma siis uuri, kuis
tuud saia. Kujoda ette, tohtrilõ tarvis helistä. Helistä! Ma olõ tulõviguinemine, ma esiki ei
mäletä inämb, kuis tuu käü. Heng niigi haigõ, nüüt tuldas viil kiviao tehnoloogiaga traumiirma.
Vabahuse maik om hää, a saa arvu, õt ilmadu pallo vaiva piät nägemä tollõ kogõmisõs. Ka
tulõ aia asju, midä muido tege imä, tohtrilõ helistämine näütüses. Mõnikõrd om lihtsamb olla
hoobis lats.

Rainer Viikman
Vahtsõliina Gümnaasium
XII klass
Juhendaja Tiia Allas

Eripreemiä

Aasta

Aasta nakas vahtsõaastakuuga,
külmä ja pümme kuuga.
Talv om ka radokuun,
ku kimmäs külm ei anna perrä.
Urbõkuu and märke lämmäst ilmast,
a talv anna-i viil perrä.
Mahlakuu tuu üten päävä,
kevväi om pääle naanu.
Lehekuu lämmistäs põski,
piimäkuu päivitäs valgõ näo pruunis.
Hainakuu palotas kuiva ilmaga,
põimukuu sääd mõttõ sügüsehe.
Süküskuu – süküs om käen.
Rehekuu kaunistas ilma värvega,
vihma ja pümme tuu üten märdikuu.
Rahu nakkas pääle jõulukuun,
lumi katt maa,
jälki om tulnu talv.

Klaudja Heliste
Vahtsõliina Gümnaasium
XII klass
Juhendaja Tiia Allas

Eripreemiä

Liikminõ om mäng, mäng om liikminõ

Seo aasta om nimmat liikmisaastas. Tähistamises mõtlimi kirota umast mängujuhtmisõ
kogõmusõst, tuuperäst, et mängmine omgi liikminõ.
Ku sa liigut, sõs olõt pallu tervemb, rõõmsamb – liikminõ omgi tervüse tugisammas.
Ütskõik, ku vana sa olõt, mängi võit iks – kõik inemise tahtva olla tsipakõnõ latsi muudu.
Mängmine pand silmä helkämä kõigil inemiisil.
Mi teimi mänge juhtmisõga alostust joba viis aastakka tagasi. Meil olli ka iinkujo olõman.
Kaimi iks, kuis Elisabeth meid kõiki mängmä kutsõ ja kuis kõik olli nii rõõmsa. Tahtsõmi ka
midägi säänest tetä. Nii saimi Tartu Ülikooli liikmislabori koolituisi. Koolitusõ olli väega hää.
Saimi ka tõisi mängojuhtõga tutvas ja varsti oll meil uma mängokogo olõman.
Mi kooli poiskõsõ ja tütriku tundva mängmisest suurt lusti. Kuul om iks opmisõ kotus – kuna
tuu sõs mängitäs? Mängmise jaos omma mi koolin eräle vahetunni. Oppaja om ka kaeman ja
avitas latsi kokku kutsu. Oppajilõ miildüs väega, et mi latsiga mängimi ja uusi mänge oppami.
Mängi saat ka juuskmalda. Olõman omma rahulidsõ mängo, kon istud lavva takan vai
põrmandu pääl. Mi oppami iks noid mänge, kon saa juuskõ ja hinnäst tühäs rahmõlda. Nii
kullõs latsõkõnõ tunnin ka parõmbalõ, midä oppaja kõnõlõs.
Tunn om peris pikk, et rahulidsõlt olla. Sõs tege oppaja vaihepääl liikmispausõ. Hää om, ku
tetäs ka määnegi mäng, kon saat liiku. Kõgõ parõmba tunni omma nuu, ku saat vällän olla.
Noid kutsutas õuetunnõs. Mõni oppaja tege vällän tundõ inämb, tõnõ vähämb – tuu olõnõs
iks tunnist kah.
Olõmi ka oppaja mängmä saanu. Kõgõ parõmb om toda tetä oppajidõ pääväl. Tuul pääval
omma oppaja nii rahul, ku näid mängmä pandas.
Viil olõmi uman koolin mängo juhtmisõ oppusi tennü: egäst klassist kats vai inämb last tulõ
katõs pääväs koolimajja. Sääl saava joba noorõmba latsõ kah pruuvi, kuis om nii umbõs
kolmkümmend last mängmä panda, ku mõnõ omma pääleki sust vanõmba.
Midä lats vai suur inemine mängmisest saa? Aktiivnõ mängmine parandas aju tüüd, opminõ
lätt parõmbalõ ja koolin omma parõmba suhtõ, om vähämb koolikiusamist. Olõmi tähele
pandnu, et nuu latsõ, kes päivi viisi istva ja nutivärki näpvä, ei mõista eski tõisi latsiga inämb
normaalsõlt kõnõlda. Meil om kül hää miil, et esi olõmi latsõst saadik vällän mängnü ja nüüt
saami väikumbit vällä kutsu, et kuun mängi.
Soovimi latsilõ ja suurilõ hääd liikmisaastat!

Helena Kriibi ja Elena Kannimäe
Antsla Gümnaasium
X klass
Juhendaja Liivia Rebane

Jagamine