• et
  • en
  • vo
Teksti autor on Evar Saar

Keeleteaduslikus mõttes on võru keel keskne osa lõunaeesti keelest. Lõunaeesti keelt on vahel nimetatud ka ugandi keeleks, kuna keel on levinud kogu Ugandi muinasmaakonna territooriumil (ja ka kaugemal). Lõunaeesti oli üks seitsmest läänemeresoome muinasmurdest (läänesoome, põhjaeesti, lõunaeesti, liivi, vadja, muinaskarjala, muinasvepsa) ja on võrdleva keeleteaduse jaoks üks kümnest läänemeresoome tänapäevakeelest. Need kümme keelt on soome, eesti, lõunaeesti, liivi, vadja, isuri, valgemerekarjala, aunusekarjala, lüüdi ja vepsa keel. Sotsiolingvistiliste kriteeriumite alusel on läänemeresoome keeli rohkemgi (nt meä ja kveeni keel), aga nende kümne eristus on otstarbekas keeleajalooliste arengute tuvastamisel ja sellisena keelepoliitilistest seisukohtadest sõltumatu.

Võru keeles on olemas kõik lõunaeesti keele tüüpilised omapärasused ja seda teistest läänemeresoome keeltest eristavad jooned. Sama võib öelda setu keele kohta, mida on traditsiooniliselt vaadeldud kui lõunaeesti Võru murde üht osa. Tartu ja mulgi keeleala asend põhjaeesti keele piiril on tinginud nende keelevariantide suuremat lähedust põhjaeesti keelega. Siiski on ka Tartu ja Mulgi murde vanaks põhjaks kindlalt lõunaeesti keel.

Kui kakssada aastat tagasi esindas lõunaeesti keelt kirjas selle Tartu murre ja keele levinuim nimetus oligi tartu keel, siis tänapäevaks on oma keele alase aktiivsuse raskuspunkt kandunud Võrumaale. Võrukestele on piltlikult öeldes kaheteist­kümnendal tunnil omaseks saanud mõtteviis, et loomulikul teel edasi antav võru keel on väärtus ja käimasolevat keelevahetust tuleks kuidagi pidurdada. Kuna tänane lõunaeesti keel on selle kõnelejatele eelkõige emotsionaalselt lähedane kodupaiga-keel, siis ei saa võru keelt teistele lõunaeestlastele peale suruda. Üldjuhul ongi otstarbekam kõnelda eraldi mulgi, tartu, võru ja setu keelest, määratleda teksti keel tarbija jaoks ühega neist neljast sõnast, ehkki erinevus kahe naaberkeele vahel võib tunduda tühine. Oma kodukandi keele pruukimise, arendamise ja õpetamise vajadus peab lähtuma grupi seest ning ka mulgi ja tartu keele iseseisvumisele ei tohi seada mingeid formaalseid takistusi.

Võru keele erijooni

Mis on need keelenähtused, mis teevad ajaloolisel Võrumaal kõneldavast varieteedist omaette keele, sõltumata sellest, kuidas soovitakse asju näha keelepoliitilisest vaatenurgast? Põhiliselt on alljärgnevalt loetletud erinevusi, mis on olemas olnud kogu vanal lõunaeesti keelealal ja mida põhjaeesti keele murretes ei esine. Mõned võru keelele omased nähtused on unikaalsed koguni tervel läänemeresoome keelealal.

Keele algtasandil, häälikute tasandil on võru keeles kõigepealt olemas häälikud, mida põhjaeesti keeles ei esine: afrikaat, mis sarnaselt sulghäälikutega võib olla nii tugev:tsiga, leibä kütsäq, kui ka nõrk: köüds,  küdsä, kõrisulghäälik, võru kirjaviisis q, nagu sõnas mõtõq, ja kõrgenenud õ-häälik, võru kirjaviisis märgitud y, nagu sõnas sys ‘siis’.

Lõunaeesti keeles on toimunud häälikumuutused, mis paigutuvad muutuste hääliku­seadusliku järgnevuse ahelas ülivarajasse ajajärku ja milles lõunaeesti keel erineb kõigist teistest läänemeresoome keeltest: *koktu > kõtt: kõtu, vrd eesti kõht: kõhu ja soomekohtu. Samamoodi on vaht vatt, kaht kattõ ja kahe katõ. Teine vana muutus on üts : üteülejäänud läänemeresoome üks : ühe vastu. Vaid lõunaeesti ja liivi keeles on ei-diftongi asemel ai: hain, saisma. Nende ja muude vanade muutuste põhjal ongi häälikuloo uurijad konstrueerinud keelepuid, millel lõunaeesti keele kauge eelkäija lahkneb ülejäänud läänemeresoome keelekujudest juba vähemalt paari tuhande aasta eest.

Uuemaid seaduspäraseid häälikumuutusi esineb arvukalt nii põhja- kui lõunaeesti keeles, kusjuures lõunaeesti südaalal võru keeles on toimumata jäänud paljud põhjaeesti keeles toimunud analoogiamuutused. Võru keele i-mitmus ja i-minevik ning ühisläänemeresoome sõnavara säilimine loovadki mulje, et võru keel on soome keelele palju lähedasem kui põhjaeesti keel. Igas võrukeelses lauses on kindlasti sõnu, milles tuleb ilmsiks vokaalharmoonia – põhjaeesti keelest kadunud nähtus. Tegelikkuses on võru ja soome keelenähtuste sarnasus tingitud siiski nende keelte suhtelisest konservatiivsusest, võrreldes kiiremini muutunud põhjaeesti keelega. Ka võru keele vokaalharmoonia erineb soome omast: järgsilpidesse ei teki ö-d (nägo, käro), esisilbi eteeb sõna eesvokaalseks (kellä, segämä) ja tagavokaalse sõna järgsilpide e-d on muutunud õ-sarnasteks (panõ, hõbõhõnõ).

Kui liikuda keele järgmisele tasandile, morfoloogia ehk vormiõpetuse tasandile, siis on eriti omanäoline tegusõnade kasutamine tüüpilises lõunaeesti keeles – võru keeles.

Verbid jagunevad vanas lõunaeesti keeles kahte ülempöördkonda, kus ühes on oleviku ainsuse kolmas pööre lõputa: saa, süü, tege, tulõ – nagu läänemeresoome keeltes üldiselt – ja teises lõpeb see erandlikult s-iga: jutustas, virisäs. Sama jätkub ka mitmuse kolmandas pöördes: jutustasõq, virisäseq. s-lõpulised on kõik kolme- ja enamasilbiliseda-tegevusnimega verbid, kuid siia kuuluvad ka jääs, eläs, kasus, istus jt kahesilbilised. Erinevad verbid on hakanud kandma oleviku pöördelõppu -s erinevatel põhjustel, kuid nähtuse algupära peitub tõenäoliselt selles, et kolmanda pöörde isikulise asesõnaga *sensarnast sufiksit *ksen tavatseti liita verbidele, mis tähistasid subjektikeskset tegevust, sellist tegevust, mis haarab tegija täielikult, toimub tema endaga või on talle tähtis. Lõunaeesti s-pöördelõppu on võrreldud ja algupäraselt samastatud paljudes maailma keeltes (sh ladina keel) esineva mediaalsuse kategooriaga. Tänapäeva võrukese jaoks on arusaadav selle kategooria refleksiivne (enesekohane) tahk: murd ’murrab’, murrus’murdub’, küdsä ’küpsetab’, küdsäs ’küpseb’. Aga miks on eläs, opis, koolõs, ja miks mõnede verbide puhul on rööpselt võimalik s-iga ja ilma lõputa pööramine (makas jamaka, opis ja opp), seda enam ei tunnetata. Igal juhul on tegemist väga vana ja keerukalt kujunenud nähtusega, mille uurimiseks lähemate sugulaskeelte hulgas pakub võimalusi üksnes lõunaeesti keel.

Lõunaeesti verbivormide moodustus on oma arhailisuses küllalt sarnane soome keele omale, ent esineb ka suuri põhimõttelisi erinevusi. Võru keeles puudub pöörduv eitusverb (vrd soome en, et, ei), kuid esineb oleviku eitussõna ei ja mineviku eitussõna es. Kui põhjapoolsetes läänemeresoome keeltes ja isegi saami keeltes eristab eituse olevikku ja lihtminevikku lõputa verbitüve vastandus mineviku partitsiibiga (eesti: ei tee : ei teinud), siis võru keeles jääb mõlemasse vormi alles verbitüvi: ei tiiq : es tiiq. Võru keelt õppiva inimese vigane moodustus: ma es *tennü väljendab hoopis tingiva kõneviisi eitust.

Käändsõnade vormiõpetuses on kõige silmatorkavamad muudest läänemeresoome keeltest erinevad käändelõpud. Eriti huvitav ja kirju on sisseütleva käände vormistik. Eesti –sse lõpule vastab paikkonniti sisseütleva lõpp –he, mida esineb ainult võru ja setu keeles ja –de, mis on ühine võru ning tartu keelele. Võru kohaliku uuendusena on sisseütlevat käänet asunud markeerima ka alaleütleva käände lõpp -le. Nii vastab tõele rahvalik tähelepanek, et Võru-Tartu bussis küsivad inimesed piletit Põlvahe, Põlvalõ ja Põlvadõ, vastavalt sellele, millisest kohast nad peale tulevad. Seesütleva käände lõpp on võru keeles kas –h või –n. Muistsest käändelõpust *-sna on muudes läänemeresoome keeltes kujunenud –ssa või –s, vaid lõunaeestis ja üksikutes soome murretes on sellest esialgu saanud *-hna ja seejärel –hn, –h või ainult lõunaeestile omaselt –n: mõtsahn ~mõtsah ~ mõtsan.

Teised omapärased käändelõpud on saava käände –s, kohati ka –st, nagu väljendis võtt´naasõs ~ võtt´ naasõst ‘võttis naiseks’, ja larüngaalklusiili ehk kõrisulghäälikuga -qlõppevad rajava, ilmaütleva ja kaasaütleva käände lõpud, nagu huunõniq, huunõldaq, huunõgaq ‘hoone’. Käändsõnade mitmuse nimetava tunnuseks pole võru keeles –d vaid larüngaalklusiil – kala : kalaq, illos : ilosaq. Mitmuse omastavas ja selle eeskujul moodustatud käänetes ei kasutata võru keeles de-tunnuse liitmist ainsuse tüvele, nagu põhjaeesti keeles, vaid (sageli i-tunnuse abil moodustatavat) omaette mitmuse tüve:naisi, kallo, ilosidõ.

Sõnavara poolest erineb võru keel põhjaeesti keelest üsna tugevalt. Üllatavaid erinevusi tuleb ette ka kõige põhilisemas sõnavaras. Uuem kultuursõnavara on aga ühine ja sõnade laenamisele eesti ühiskeelest võru keelde ei teki kõneldud keeles erilisi piiranguid. Kolmikvõrdluses võru, põhjaeesti ja soome keele vahel selgub, et vaid osa sõnavarast on ühine võru ja soome keeles, nt kooldaq, sysar, lämmi, kõiv. Võrreldaval hulgal leidub lõunaeesti keele sõnu, mis puuduvad nii põhjaeesti kui ka soome keeles, ntmõskma, kaema, kesv, hahk. Võru keele näitavate asesõnade seo, taa ja tuu tähenduse jagunemisele ei leidu täpselt sarnast paralleeli üheski teises lääne­mere­soome keeles.

Süntaksi ehk lauseehituse tasemel ei saa välja tuua suuri erinevusi võru ja põhjaeesti keele vahel. Erinevused keskenduvad põhiliselt rektsioonide tasemele: vanaimä murõhtas vas´kat – *vanaema muretseb vasikat ‘vasika pärast’, käve seeneh ja mar´ah – *käisin seenes ja marjas ‘seenel ja marjul’, ma pakõ sinno  *ma põgenen sind ‘sinu eest’. Ühe tuntuma erinevusena võib eitussõna võru keeles paikneda tagapool verbi: olõ eiq ‘ei ole’,ütle es ‘ei öelnud’.

Võru keeleala

Lõunaeesti keeleala defineerimine ei valmista üldiselt raskusi: piir põhjaeesti ja lõunaeesti keele traditsiooniliste murrete vahel kulgeb Mõisakülast Viljandi lähikonda, sealt Võrtsjärve põhjatipuni ja sealt põhja poolt Tartut Emajõe suudmeni. Niisugune oli olukord 20. saj alguses. Tänaseks on lõunaeesti keel oma ajaloolise territooriumi põhjaosas taandunud, nii et tartu ja mulgi keele oskajad ei moodusta siin enam keeleühiskonda tavapärases mõistes.

Lõunaeesti keele Võru murde ala on omal ajal piiritletud lihtsa võttega: kokku­leppeliselt on loetud Võru murdeks kõik murrakud, mida kõneldi ajaloolisel Võrumaal, Petserimaal ja keelesaartel ning Tartu murdeks kõik ajaloolisel Tartumaal ning Valgamaa Luke kihelkonnas kõneldud lõunaeesti murrakud. Kui murdeuurimine jõudis üldistusteni, selgus, et eelnevalt tehtud ja ilmselt 20. saj alguse lõunaeestlaste enesetunnetusel põhinev jaotus on ennast hästi õigustanud: Võrumaa ja Tartumaa piiri lähedale koondub küllalt suur osa isoglossidest (samakeelsusjoontest) lõunaeesti keele sees. Samas on näiteks Võru Räpinä ja Tartu Võnnu murraku vahel väga vähe erinevusi, nii et vana Võrumaa piir ei ole sealkandis kuigi oluline keelepiir. Tänapäevaks mitu korda muutunud administratiivpiirid mängivad oma osa keelehoiakute ja ka keele enda kujundamisel. Näiteks praegusel Põlvamaal on lõunaeestikeelne keskkond kõikjal säilinud, olgu siis tegemist ajaloolise Võrumaa või Tartumaaga.

Selgete piiride tõmbamise asemel tulekski ilmselt tõdeda, et võru keelt kõneldakse üldjoontes sama suures piirkonnas nagu seda on ajalooline Võrumaa, kusjuures mõned Tartumaa alad on võrustunud ja mõned Võrumaa alad (linnad ja alevikud) valdavalt eestikeelseteks muutunud. Tuntud lõunapoolsed keelesaared Lätis ja Pihkvamaal on kadunud, kuid võru-läti kakskeelseid inimesi leidub kuigivõrd Eesti-Läti piiri lähedal Kornetis, Hopas ja Alūksnes. Palju võrukeelseid inimesi elab Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus. Kõige vanapärasemat võru keelt võib leida Siberist sinna välja rännanud võrukeste küladest.

Võru keele idapiiriks on vana lääne- ja idakiriku piir, Liivimaa ning Pihkva kubermangu piir. Ida poolt seda piiri pärinevaid lõunaeestlasi tuntakse hästi kui setu rahvast ning nad nimetavad oma keelt kindlasti setu (seto), mitte võru keeleks.

Võrukeste ja setude selgelt erineva identiteedi tõttu märkavad nende etniliste rühmade liikmed ka kõige pisemaid erinevusi naabrite keeles. Eriti kehtib see võrukeste kohta. Kuigi 20. saj I poolel kõneldud võru keele idapoolne murre ja setu keel on oma põhistruktuurilt äravahetamiseni sarnased, võib juba pikemat aega märgata keele uuendumist identiteedi alusel: setud säilitavad ja rõhutavad setulikuks peetavaid keelendeid, idapoolsed võrukesed aga väldivad neid ja kohendavad oma keelt läänevõruliku pruugi suunas (nt seesütleva käände lõpp -n varasema -h asemel, tugeva astme üldistumine kerik : kerigu ja kants : kandsi tüüpi sõnades). Levinud arvamuse kohaselt võib võru ja setu keelel vahet teha häälduse järgi, kuid see väide võis pidada paika vaid hääldusaluse nihkumise mingis järgus. Võrukeste keel vanadel lindistustel on enamasti tuntavalt tagapoolsema hääldusega, kui tänapäeva keskealistel setudel – eesti kirjakeele keskkonnas nihkub hääldusalus paratamatult “Eesti keskmise” poole.

Võru keele kõnelejaskond

Võru keel on tänasel ajahetkel keskmise suurusega läänemeresoome keel: seda oskab erinevatel hinnangutel 50 000 kuni 70 000 inimest. Arv 70 000 on välja arvestatud Võru Instituudi Kagu-Eesti küsitluse (1998) põhjal ja põhineb nende küsitletute osakaalul, kes väitsid, et nad kõnelevad kas igapäevaselt või väljakujunenud situatsioonides võru keelt. Vanades piirides Võrumaa elanike osakaalule on juurde arvestatud Võru keele kõnelejate hinnanguline hulk suuremates Eesti linnades. Nii või teisiti on 70 000 kõige optimistlikum hinnang võru keelt valdavate inimeste arvu suhtes. Arvestades seda, et inimesed hindavad oma keeleoskust tihti üle, võiks reaalne võru keele kõnelejaskonna suurus 1998. aasta seisuga olla 50 000 inimest.

Vaatamata suhteliselt suurele kõnelejaskonnale kuulub võru keel äärmiselt ohustatud keelte hulka, sest peaaegu kõik võrukesed on võru-eesti kakskeelsed ja valdav enamus neist üritab lastega rääkida eesti keelt. Viimaste kooliõpilaste küsitluste tulemusena räägib vaid paar protsenti ajaloolise Võrumaa koolilastest oma vanematega võru keelt. See tähendab võru keele emakeelena oskajate vähenemist iga lahkuva põlvkonnaga kordades ja isegi kümnetes kordades.

Võru keele õppimine olukorras, kus keele edasiandmise tahe on nõrk, ent keel on vanema põlvkonna hulgas veel enamuskeeleks, on tavapärasest mõneti erinev. Tavapäraselt suhtlevad vanemad lastega eesti keeles, kuid kasutavad täiskasvanute vahel toimuvas suhtluses võru keelt ja laps omandab varakult passiivse võru keele oskuse. Koolis ja eakaaslastega suheldes tal seda vaja ei lähe, aga tööelu alustades satub noor inimene sageli võrukeelsesse keskkonda. Sellise situatsioonis pöörab noor inimene oma passiivse keeleoskuse sageli aktiivseks keelekasutuseks, mis aastatega järjest kindlamaks muutub. Tänu sellele on just töökollektiivid Võrumaal need kohad, kus võru keele kasutamine on pigem reegel kui erand. See nähtus omakorda on erinevalt mõjutanud keele omandamist soolises lõikes: murdeeas poistele pakub täismeeste maailm sügavamat huvi kui kool ja tulevased eluplaanid, sellele vastavalt on ka “täismeeste keelel” poiste hulgas arvestatav prestiiž. Tüdrukute puhul on koolile järgnev perspektiiv traditsiooniliselt kas haridustee järkamine või pere loomine ja kummaski neist alternatiividest pole võru keele jaoks arvestatavat kohta. Kirjeldatud põlvkonna loodud peredes saab ka vanemate omavahelise suhtluse keeleks eesti keel ja laste võimalused võru keelt kuulda muutuvad veelgi juhuslikumaks.

Saabunud infoühiskond ühelt poolt kiirendab võrukeste keelevahetust, sest massimeedia täidab eesti ja inglise keelega ka selle osa päevast, mis varem jäi ühiskondlikust survest puutumata. Teisalt on tänu infoühiskonnale kasvanud võrukeste võime oma keelt tähele panna ja väärtustada. Täna on juba peresid, kus võru keel on valitud koduseks keeleks teadlikult, mugavamat “kirjakeelestumise” teed vältides. Tänu sellele, et nüüdisvõru keele kasutamine ei tekita eesti ühiskonnas erilist arusaadavusbarjääri, saab seda kasutada kohaliku eripära väljendamisel ja esiletõstmisel. Tänaste arengute jätkumisel saab võru keelest tulevikus nn kultuurdialekt, mida kasutatakse teatrilaval ja kirjanduses, pidupäevakõnedes ja reklaamides, keel, mille tarbijate põhiosa moodustavad eesti ühiskeelt emakeeleks pidavad inimesed. Oluliseks võru keele omandamise võimaluseks muutub selle teadlik äraõppimine täiskasvanueas ja oluliseks võru keeles suhtlemise vahendiks saab interaktiivne meedia. Võru keele loomulikul teel edasiandmine vanematelt lastele toimub nüüd ja lähemas tulevikus vaid neis peredes, kes on sellise valiku teadlikult teinud. Avaliku keelekasutuse prestiiži tõus peaks sellist valikut igal juhul soodustama.

Võru keele staatus ja kasutusalad

Õiguslik staatus võru keelel praegu puudub. Võrukesed, kes reeglina on võru-eesti kakskeelsed, ei pea ennast vähemuseks vaid eelkõige eestlasteks, Eesti enamusrahvuse hulka kuulujateks. Kohaliku identiteedi tasandil peetakse ennast võrukesteks ja peamise võru identiteedi kandjana tunnustatakse võru keelt, kuid ka sellel tasandil ei teki võrukesel tänapäeval keelelise vähemuse tunnet – võru keelt kasutatakse tema elukeskkonnas palju ja läheduse tõttu eesti keelega ei tekita selle järjekindel kasutamine või – vastupidi – mitteoskamine erilisi suhtlusprobleeme.

Seega pole võru keelele vähemuskeele staatuse taotlemine kooskõlas selle keelevormi kandjate enesetunnetusega. Võru keel on Eesti ühiskonnas olnud pikka aega murde staatuses ja võrukesed koos teiste lõunaeestlastega on täitnud olulist rolli Eesti riigi ülesehitamises, kultuurilises, majanduslikus ning sotsiaalses arendamises. Tänase areneva ja kogu Eesti kultuuripildis poolehoidjaid võitva võru keele olemuse parema teadvustamise nimel oleks siiski tark loobuda vanast ja vastuoludest küllastunud murdemüüdist ning võtta kasutusele regionaalkeele mõiste. Paikkondlike ehk regionaalkeelte hulka loetakse Euroopas mitmeid riigikeelele lähedasi keeli, millel om oma ajalugu kirjakeelena ning mille kõnelejatele on iseloomulik kakskeelsus ja mitmikidentiteet (nt kašuubi keel Poolas ja alamsaksa keel Saksamaal). Eesti ühiskonnas pole selleteemaline diskussioon veel piisavalt elavaks muutunud ning see on võimaldanud ka poliitikutel küsimusest mööda vaadata.

Seaduslike deklaratsioonide puudumine ei ole saanud takistuseks keele arendustegevuse käivitamisele riiklikul tasandil. 1890. aastatel lõppenud lõunaeestikeelse (tartukeelse) algkoolihariduse asemel on küll kinnistunud eestikeelne kooliharidus, ent kool ei ole enam võrukeste jäika põhjaeestistamist kultiveeriv asutus, vaid murde staatuses võru keelel on siin oma koht olemas. Entusiastidest õpetajate eestvedamisel toimuvad 26 vana Võrumaa koolis võru keele valikaine- ja ringitunnid, võru keelt kasutatakse ka koduloo õpetamisel.

Võru keelt on võimalik õppida Tartu Ülikoolis kahe semestri jooksul, ka Võru instituudis on korraldatud võru keele kursusi täiskasvanutele.

Riigi toel ilmub võrukeelne ajaleht “Uma Leht”, mida Saar Polli meediauuringu kohaselt loeb üle 30 000 inimese. Projektipõhiselt tehakse raadiosaateid ja võrukeelsete telesaadete sarju, mille sihtgrupiks on ka eestlased väljaspool Võrumaad. Internetikeskkonnas levitatakse võrukeelseid programme ja arvutimänge, on levinud võru keeles kommenteerimine internetifoorumites.

Aastas ilmub keskeltläbi viis võrukeelset ilukirjandusteost. Silmapaistev on noorte autorite osa võru kirjanduse uuemas produktsioonis ja asjaolu, et võrukesed on eesti kirjanduselu suunajatena alati olulist rolli mänginud, kirjutades küll 20. saj algupoolel põhiliselt eesti kirjakeeles, kuid viimasel ajal üha rohkem omas võru keeles.

Võru keele korpuse planeerimise osas oli oluline tähtsündmus Võru-eesti sõnaraamatu ilmumine 2002. aastal (15 000 märksõna). Käib töö Eesti-võru sõnaraamatu koostamisel, mille roll keele kirjaliku kasutuse hoogustajana võiks olla tunduvalt suurem. Veel pole ilmunud põhjalikku deskriptiivset grammatikat.

Täielikult on taastamata lõunaeesti keele oluline roll luterlikus kirikus, mis saja aasta eest oli üks viimaseid tartu keele kaitsjaid ja kasutajaid. Teadvustatud ei ole veel võru keele potentsiaali geriaatrias – emakeelne suhtlemine vanade inimestega haiglates ja hooldekodudes, mis kindlasti aitaks nende elukvaliteeti parandada. See-eest võrukeelne popkultuur muusika ja luule näol on üle-eestilistelt tuntud ja edukas. Omapära ja ürgsusega mängivates stereotüüpides on võrukestel ja setodel võrdselt oluline roll ning omamüütide valdkonnas saab võru keelelt tuge kogu eesti ühiskonna globaliseerumisvastane tiib.