Muntis Auns

In Search of Metsepole’s Villages and Farmsteads

 

Metsepole is one of the Livonian regions mentioned in the 13th century. It is believed to have had a low population density and to have been fully settled only during the era of Livonia. It is traditionally held that acquisition of the land during the Middle Ages occurred largely through the arrival of Balts (Latvians), a process that also drove the assimilation of Livonians. However, the majority of place names (villages, manors) mentioned in documents from the era of Livonia are of Finnic origin (e.g., Ymmeren, Kayktver, Koddiak, Leppe, Puyckeln, Sontacken, toponyms featuring the suffixes –kull and –sell); thus, the expansion of settlement is primarily attributable to demographic processes within Livonian society itself. It is also possible that Metsepole was not as sparcely populated in the past as it seems. Only a few names of villages, vakas (corvee and taxation districts), or manors (e.g., Crewyn 1412, Salcze Letten 1455, Kalnen 1456, Essren 1468, Lettsche pagest 1508, Schwart Letten 1542) indicate a Latvian presence, though this does not rule out Latvian settlement in ancient Livonian villages as well. A compilation of the names of farmsteads (dating from the mid-16th century onwards) and villages in Metsepole, their mapping and linguistic analysis could provide some deeper insight into the historical development of the region.

 

Sissi Conway

Towards a Systematic Critical Analysis of (Proto-)Finnic Etymologies for (Proto-)Germanic Words

 

In the history of Finnic-Germanic language contact, Germanic varieties have been an important source of loanwords in Finnic, a situation that was most likely mirrored in prehistoric contact scenarios (Kallio et al. 2025). (Proto)-Finnic origins for prehistoric Germanic words have been proposed (Hyllested 2014, Saarikivi 2023), but these remain controversial and have rarely been examined systematically. Many of these etymologies have also not been evaluated in light of historical phonological advances, meaning a critical second look is warranted. Here, I will briefly present the work I have done to address: I will give an overview of my etymological data, discuss a case study involving the Finnish word repo (Estonian rebane, Võro repän) ‘fox’ and consider the impact and issues with this project.

 

Enn Ernits

Liivlaste asualapiiridest August Bielensteini ja August Westrén-Dolli uurimuste valguses

 

Baltisaksa päritolu vaimuliku ja humanitaarteadlase Johannes Gottfried August Bielensteini (1826–1907) peamisse huvisfääri kuulusid Läti ala ja lätlased. Tema peateos on „Die Grenzen des lettischen Volksstammes und der lettischen Sprache in der Gegenwart und im 13. Jahrhundert“ („Läti rahvahõimu ja läti keele piirid tänapäeval ja 13. sajandil“; Sankt-Peterburg, 1892) koos atlasega. Lätlaste piiride kindlakstegemiseks tuli uurijal paratamatult käsitleda ka Liivi- ja Kuramaa liivlaste asuala nii 13.–15. sajandil kui ka 19.sajandi teisel poolel. Selleks uuris Bielenstein Henriku Liivimaa kroonikast, Liivimaa vanemast riimkroonikast ja vanadest ürikutest pärinevaid kohanimesid, et nende hulgast eristada kõik võimalikud liivi toponüümid. Läti ja liivi kohanimede suhtarvu järgi püüdis Bielenstein teha kindlaks liivlaste osakaal Kuramaa ühes või teises kihelkonnas ja selle põhjal piiritleda kaht rahvast. Baltisaksa vaimulik ja pedagoog August Oswald Westrén-Doll (1882–1961) sai innustust Bielensteini uurimusest ja üritas samuti toponüümia baasil laiendada muistset liivlaste asuala. Kummalgi uurijal oli oma seisukoht Kuramaa esmaasukate suhtes. Ettekandes käsitletakse lähemalt mõlema teadlase liivlasi käsitlevat tegevust, eriti asuala piiride uurimisel.

 

Heinike Heinsoo

Kes ma olen, kui mu õde on isur ja ema vadjalane

 

Vadja-isuri identiteeti võib käsitleda diakroonilise sotsiolingvistika vaatenurgast: keeleoskus, keelekasutus ja etniline enesemääratlus ei ole ajas muutunud paralleelselt. Kui 20. sajandi alguses võis vadja keelt kõnelev inimene nimetada end isuriks, siis tänapäeval võib vadja keelt mitteoskav inimene määratleda end vadjalasena. See osutab, et etniline identiteet ei ole keeleoskuse otsene peegeldus, vaid kujuneb ajalooliste, sotsiaalsete ja situatsiooniliste tegurite koosmõjus.

Etnonüümi kasutamine on ajalooliselt olnud situatsiooniline. Vadjalased on end vene keeles sageli isuriteks ja oma keelt isuri keeleks, samal ajal kui vadja keeles säilis enesenimetus vaďďalaizõd. Viimastel aastakümnetel on osa inimesi uurijate ja kultuurilise revitaliseerimise mõjul hakanud ka vene keeles kasutama etnonüümi водь. Sageli määratlemine toimunud vanemate päritolu koha, mitte etnonüümi põhjal. Samuti on mõju avaldanud edasised abielulised suhted. Venelastega abiellunud vadjalased pole ennast venelasteks pidanud, aga isuritega abiellunud  on sageli omaks võtnud isuri identiteedi.

Tänapäeva vadjalaste hulgas võib tinglikult eristada ajaloolise vadja kogukonna liikmeid ja nende järeltulijaid, vadja päritolu inimesi, kes keelt enam ei kõnele, ning neid, kelle vadja identiteet on perekonnaloo, sugupuu või revitaliseerimise kaudu uuesti esile tõusnud. Seega ei tähenda rahvaarvu suurenemine demograafilist kasvu, vaid kajastab muutust enesemääratluses.

Ettekandes vaatlen, kuidas on seotud kasutatav etnonüüm ja rahvaloendusel deklareeritud rahvus ning kuidas revitaliseerimine on mõjutanud perede identiteedi kujunemist.

 

Kirjandus

Auer, Anita; Peersman, Catharina; Pickl, Simon; Rutten, Gijsbert & Vosters, Rik. 2015. Historical sociolinguistics: the field and its future. Journal of Historical Sociolinguistics 1(1).

Wallis, Christine. 2026. Historical Sociolinguistics. International Encyclopedia of Language and Linguistics, 3rd

 

Santeri Junttila

Uued arusaamad aaria laenudest eesti keeltes

 

Olen hiljuti toimetanud uude Eesti etümoloogiasõnaraamatusse aaria ehk indoiraani laenuetümoloogiad. Toimetuse arusaama järgi on eesti keeltes 34 kindlat ja 25 ebakindlat aaria laenu. Eelmine Etümoloogiasõnaraamat 2012. aastast nimetas 22 kindlat ja 17 ebakindlat aaria laenu. Üldarv on niisiis tõusnud 14 aasta tagustest 39 sõnast 59 sõnani, aga arusaamade muutus on veelgi suurem kui need arvud reedavad. Kõigist 59st praegu kas kindlasti või võimalikult aaria laenuks peetavast sõnast pidas nimelt 2012. aasta EES sellisteks ainut 28t sõna ehk alla poolt. Ülejäänud 11 tollal kehtinud aaria laenuetümoloogiat ei pea praegune toimetus usutavaks. Ma toon oma ettekandes välja põhjuseid, miks meil praegu on aaria laenudest nii erinev pilt kui 2012. aasta EESi toimetusel oli. Esitlen ka oma toimetustööl ette tulnud uusi, seni veel avaldamata tähelepanekuid aaria etümoloogiate kohta.

 

Indrek Jääts

Eestlased vanadel etnograafilistel kaartidel

 

Eesti territooriumi kontuur on tuttav pea igale eestlasele. Sellest on saanud rahvuslik sümbol, seda kujutatakse isegi meie euromüntide tagaküljel, see tundub meile enesestmõistetavana. Aga millal ja millistel asjaoludel Eesti sellisel kujul esmakordselt ilmus ja nähtavaks sai? Tänase Eesti territooriumi on kaartidel kujutatud juba antiikajast peale, kuid mitte praeguses mahus. Kuni 1917. aastani ei moodustanud Eesti ju ühelgi hetkel poliitilist ega isegi mitte administratiivset tervikut. Ikka oli ta erinevate riikide vahel jagatud või kui kuuluski ühte riiki, siis ei langenud selle administratiivpiirid ühte tänase Eesti alaga. Eesti vabariik on oma definitsiooni kohaselt rahvusriik ja müntide tagakülge ehtiv Eesti kontuur järgib õigupoolest lihtsalt eestlaste asuala piire, vähemasti üldjoontes. Siin tuleb mängu etnograafia, sest eestlased kui etniline kooslus kuulub etnograafia (etnoloogia) uurimisvaldkonda. Esimest korda ilmus Eesti kontuur etnograafilistel (etnilistel) kaartidel. Etnograafia esmaseks uurimisvaldkonnaks olid rahvad (mitmuses). Etnograafia oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul tasapisi kuju võtva rahvuste ajastu oluline komponent ja kujundaja. Esimese asjana tuli välja selgitada, millised rahvad üldse olemas on. Kas mõni varasemast tuntud etniline kooslus kvalifitseerub omaette rahvaks või on pigem mõne teise rahva piirkondlik alajaotus? Kas räägitakse eraldi keelt või mõne keele dialekti? Rahvaste eristamine ja rühmitamine toimus, vähemasti Euroopas, eeskätt keele alusel, kuid eestlaste puhul lähtusid varased etnograafid baltisakslaste seas juurdunud arusaamast ühest eesti rahvast, kes räägib kaht peamurret. Lõuna-eestlasi varases etnograafilises kirjanduses ei esine, polnud vastavat etnonüümigi. Paralleelselt rahvaste identifitseerimisega koguti andmeid nende arvukuse, asuala suuruse ja piiride kohta. 19. sajandi teisel veerandil jõuti rahvaste asualade kujutamiseni etnograafilistel kaartidel. Rahvad said nüüd igale kaardivaatajale hõlpsasti nähtavaks ja multietnilised impeeriumid muutusid etnograafilistel (etnilistel) kaartidel rahvaste värviküllaseks lapitekiks. See seadis pikemas perspektiivis küsimärgi alla impeeriumide legitiimsuse, sest rahvuste ajastu põhiprintsiibiks oli poliitiliste ja etniliste piiride kattuvus. Seega võib väita, et esimesed etnograafilised kaardid olid ühtlasi esimeseks sammuks Eesti vabariigi poole.

 

Arvis Kiristaja

Kas ajaloolisel Petserimaal leidub -ga-järelliitega hüdronüüme?

 

Ettekanne keskendub hüdronüümidele, milles leidub sufiks -ga. Käsitletakse nii ajaloolise Petserimaa kui ka Pihkvamaa territooriumi. Antud järelliidet on peetud läänemeresoome kui ka väljasurnud merja (ja muroma ning meštšera) veekogunimede substraadiks. Sufiks ulatub kaugemale itta, kuid see võib iseloomustada ka balti ning (ida)slaavi nimesid. Konkreetselt toon välja Pihkvamaal leiduvate hüdronüümide võimalikud seletused ning nende leviku. Püüan anda seletuse Petserimaal esinevate vastavate kohanimede päritolule. Lõpuks tõstatub küsimus, kellele kuuluvad meie lähiümbruses leiduvad -ga-liitega hüdronüümid.

 

Nikolai Kirsanov

Where Does the Finnic Toponymic Space End? Twelve Dimensions from Emajõgi to the Karelian Isthmus

 

The boundaries of the Finnic linguistic area are usually represented as lines on a map. Toponymic evidence, however, is more naturally approached as a set of overlapping and transitional distributions. This paper proposes a quantitative method for comparing such distributions without making the etymology of individual place names the primary unit of analysis.

Each source- and period-bounded toponymic corpus is represented as a point in a twelve-dimensional space defined by the normalized distribution of word-initial articulatory classes. The resulting “initial spectrum” characterises a whole ensemble of place names. Distances between ensembles can then be compared with Finnish, Estonian, South Estonian, Sámi and Russian reference corpora, making it possible to ask where one onomastic area gradually gives way to another and where apparently intermediate profiles occur.

South Estonia provides an especially useful testing ground. The Emajõgi area lies within a long-standing contact zone and allows the relationship between local, Finnic and externally transmitted naming traditions to be examined at the level of entire ensembles rather than isolated etymologies. The aim is not to derive individual forms through a particular historical-phonological reconstruction, but to ask whether the surrounding toponymic distributions display stable, transitional or mixed profiles.

A second calibration case is provided by the Karelian Isthmus. Here pre-war Finnic place names, post-war Soviet administrative names and surviving inherited names can be compared as separate ensembles. The surviving names suggest a “sieve” effect: administrative renaming changes the distribution selectively rather than replacing the earlier onomastic profile uniformly.

The twelve-dimensional model is therefore intended as a descriptive and comparative tool for mapping Finnic toponymic space. It may help identify transition zones, contact effects and anomalous naming layers before more detailed historical and etymological interpretation begins.

 

Maria Kok, Natalia Giloeva, Niko Tynnyrinen

Hyvät käytänteet karjalan kielen opetuksen, tutkimuksen ja elvytyksen integraatiossa

 

Karjalan kieli kuuluu Suomen ei-alueellisiin vähemmistökieliin. Suomen opetus- ja kulttuuriministeriö on antanut Itä-Suomen yliopiston erityistehtäväksi edistää karjalan kieltä ja kulttuuria. Yliopistomme karjalan kielen oppiaine onkin määrätietoisesti tarttunut tehtävään, ja vaikka haasteitakin on ollut matkassa, menestystä ja tuloksia on saavutettu. Esittelemme niitä linjauksia ja työtapoja, joiden katsomme olevan myönteisen kehityksen takana. Useimmat niistä omaksuttiin käyttöön jo Koneen säätiön rahoittamassa Kiännä!-hankkeessa (2015-2019, joht. Helka Riionheimo), mutta niitä on kehitetty edelleen. Tärkeimmät toimintamme ovat tällä hetkellä opetus, tutkimus ja elvytys, jotka puolestaan kytkeytyvät sanastotyöhön, kääntämiseen, julkaisutoimintaan ja mediayhteistyöhön. Avaintekijä onnistumisessa on ollut eri toimintojen tehokas integrointi, oppiaineiden välinen yhteistyö sekä verkostoituminen karjalan kielen puhujien ja aktivistien kanssa niin paikallisesti kuin sosiaalisessa mediassa. Integraatiota edistää inklusiivinen näkemys karjalasta elävänä kielenä, jossa esiintyy murteita ja muuta vaihtelua ja joka myös muuttuu ajassa ja leviää uusille käyttödomeeneille. Karjalan kolme päävarieteettia ovat vienankarjala, livvinkarjala ja eteläkarjala. Kaikilla näillä on omat opettajat, ja kaikista järjestetään säännöllisesti peruskurssi, jatkokurssi ja keskustelukurssi. Muista murteista (esim. tverinkarjala) tai lähisukukielistä (esim. lyydi, vepsä) on järjestetty opetusta esim. vierailevan opettajan toimesta. Kielihistorian, murteiden ja vastaavien aiheiden kurssit ovat koko oppiaineen yhteisiä. Kaikille yhteisiä ovat myös käännösseminaarit, joissa osallistujat kääntävät asia- tai kaunokirjallisia tekstejä sille karjalan kielimuodolle, jonka kokevat omakseen, hallitsevat parhaiten tai josta ovat kiinnostuneet. Käännöstyön tuloksia pyritään julkaisemaan, ja seminaarien siivittämänä onkin ilmestynyt karjalaksi mm. lastenkirjallisuuden klassikoita. Uutena tekstilajina kiinnostaa dekkarien kääntäminen, ja ylipäätään käännöstyön merkitys kielen elvytyksessä ymmärretään. Käännösseminaareissa syntyy haluttuja ja arvostettuja kielituotteita, jotka palvelevat aikanaan kurssien oppimateriaaleina, paitsi yliopistossa myös vapaassa sivistystyössä. Käännösseminaareissa ja muilla opintojaksoilla kehitetään jatkuvasti myös uutta sanastoa, mikä puolestaan hyödyttää oppiaineen sanakirjaprojektia ja muuta sanastotyötä. Hyöty palautuu takaisin opetuksen käyttöön uuden sanaston ja tehokkaampien käännöstyökalujen muodossa. Muitakin kurssitöitä pyritään julkaisemaan ja hyödyntämään opetuksessa. Näin opiskelijat osallistuvat oppimateriaalien tuottamiseen sekä karjalan kielen kehittämiseen ja elvyttämiseen.

 

Mirja Ots

Kirikumäe järvest leitud Eesti vanim ühepuupaat

 

2025. aasta juunis jõudis arheoloogideni märkimisväärne avastuse Kirikumäe järvest. Järve kaldalt leiti senini vanim teadaolev veesõiduk Eesti aladelt – männipuidust valmistatud ühepuupaat, mis pärineb Rooma rauaajast (1 eKr – 124 pKr). Avastatud paat heidab uut valgust varajasele paadiehitusele ja veeliiklusele Lõuna-Eestis.

Paadi säilinud osa on ligikaudu kaks meetrit pikk ja alla poole meetri lai. Tegemist on fragmendiga, mis moodustas kunagi suurema veesõiduki. Varase dateeringu kinnitas puidu radiosüsinikuanalüüs. Ühepuupaadid olid tuhandete aastate vältel oluline transpordi- ja töövahend, kuid seni pole Eestist nii vana paati veel leitud ja see on haruldane.

Paat avastati Kirikumäe järve pervelt, kuhu see oli välja tõmmatud. Leiust andsid arheoloogidele teada kohalikud elanikud Ingmar Muusikus, Ago ja Uuno Ruus. Hetkel toimub leiu konserveerimine Võrumaa Muuseumis. Avastuse teaduslik analüüs jätkub, ettekanne keskendub seni teada saadud infole ja tulevikuplaanidele.

 

Miikul Pahomov

Ensimmäinen evankeliumin käännös lyydin kielelle

 

1800-luvun alussa käännettiin aktiivisesti uskonnollisia tekstejä Venäjän keisarikunnan erilaisille kielimuodoille. Tällaiset lyydin kielelle tehdyt käännökset olivat kuitenkin tähän saakka olleet suurelle yleisölle tuntemattomia. Myöskin varsinaista lyydinkielistä kirjallisuustraditiota on ajoitettu paljon myöhemmälle ajalle. Karjalan kansallisarkistosta löytyi 1800-luvun alulle ajoitettu Matteuksen evankeliumin käsikirjoitus, jonka kielimuotoa petroskoilaiset tutkijat ovat pitäneet eri karjalan murteiden sekoituksena. Tämän käännöksen kielimuodon identifiointi, sen tekijöiden selvittäminen ja muut seikat herättävät edelleen kysymyksiä. Tarkoituksemme on lähestyä näitä kysymyksiä lyydiläisestä näkökulmasta.

 

Karl Pajusalu, Uldis Balodis

Läänemeresoome arhipelaag Ida-Lätis

 

Läänemeresoome arhipelaag Ida-Lätis (teesid esitas Uldis Balodis, kellega koos esinen) Uldis Balodis & Karl Pajusalu (Tartu Ülikool) | Tänapäeva Läti alal on kunagi elanud läänemeresoome kogukondi, kes on rääkinud erinevaid keeli ja murdeid. Neist mõne kohta on ajalooteateid ja ka otseseid keeletalletusi, mitmetest on aga ainult kaudseid andmeid. Läti ajalooline keeleline mitmekesisus on olnud traditsiooniliselt arvatust ulatuslikum ja keerukam. Muistsetest aegadest kuni Läti ja Eesti iseseisvate riikide rajamiseni 1918. aastal esines mitut laadi segaasustust, kus kõrvuti elasid balti ja läänemeresoome keeli kõnelevad kogukonnad. Kontaktide jäljed ja mõjud on nähtavad näiteks arheoloogilises aineses (vt Breidaks 1989 Latgale kohta, Valk 2021 Atzele kohta Kirde-Lätis), Läti ajaloolistel etnilistel kaartidel, mis kajastavad segaasustuse alasid (Gibson 2022), tänapäeva läti ja latgali murretes esinevates läänemeresoomepärastes joontes (Stafecka 2021), kohanimedes (nt Vaba 2021, Balodis 2023) jm. Oma uuringus püüame interdistsiplinaarselt vastata küsimusele, kuidas on Läti kesk- ja idaosa läänemeresoome asustus arenenud ning milline on olnud selle ajalooline iseloom ja ulatus. Seejuures keskendume lõunaeesti kogukondadele Ida-Lätis, vaadeldes lisaks Leivu ja Lutsi keelesaarele teisi piirkondi, kus on jälgi läänemeresoome elanikkonnast. Seda tehes tugineme keelelistele, arheoloogilistele ja toponüümia andmetele ning rahvastikuregistritest leitud teabele. Ettekandes arutleme Läti läänemeresoome kogukondade ajaloolise olemuse üle, vaeme tõendeid varem tundmatute läänemeresoome jälgede kohta Ida-Lätis, toome esile sealsete balti ja läänemeresoome keelte kõnelejate kontaktide eri tahke ning nende mõju tänapäeva läti murretele ja kohanimedele. | Uuringut on toetanud Eesti Teadusagentuur (grant PRG2184).

 

Helen Plado

Kas tugev kontakt võib keelt kontaktkeelest ka kaugendada? Võru keele juhtumiuuring

 

Keele grammatika muutumine kontakti mõjul erineb leksikaalsest laenamisest muu hulgas selle poolest, kui tugev peab olema keeltevaheline kontakt: grammatika muutumine eeldab keelekogukonna liikmete tugevat kakskeelsust (nt Bybee 2015). Lisaks sellele näib grammatika muutumine mõjutavat enamasti pigem alternatiivsete konstruktsioonide sagedust kui ühe keele mõne grammatilise joone teise keelde üle võtmist (Silva-Corvalán 2008). Oma ettekandes näitan võru keele põhjal, et vähemalt keeltes, kus kontaktkeeleks on lähedasest sugulaskeelest enamuskeel, võib keelekontakt tõsta sellise alternatiivse konstruktsiooni sagedust, mis erineb enamuskeele omast enim.

Tänapäeval on kõik võru keele kõnelejad tugevalt kakskeelsed, eesti keel on olnud ajaloolise Võrumaa koolide õppekeeleks vähemalt sajandi ja alates 1960ndatest on käimas tugev keelevahetusprotsess (Lindström jt 2024). Kuigi keele prestiiž on viimastel aastakümnetel tõusnud, on võru keel siiski ohustatud keel, mida antakse tänapäeval kodus lastele edasi vaid vähestes peredes.

Ettekandes tuleb juttu sellest, et võru keeles, mis on tugevas kontaktis oma lähedases suguluses oleva enamuskeelega, kalduvad kasutajad eelistama konstruktsioone, mis enamuskeeles (eesti keeles) puuduvad. Näitlikustan oma väidet kolme uurimusega: 1) varieeruvus demonstratiivpronoomenite süsteemis, 2) ees- ja tagaeituse varieerumine ning 3) tingiva kõneviisi markerite varieerumine.

 

Kirjandus

Bybee, Joan 2015. Language Change. Cambridge: Cambridge University Press.

Lindström, Liina, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado, Triin Todesk 2024. Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil. Kas pöördumatu protsess? Keel ja Kirjandus 5. 449−476.

Silva-Corvalán, Carmen 2008. The limits of convergence in contact. Journal of Language Contact THEMA 2, 213–224.

 

Jack Rueter

Finite-state guesser for Võro Finite-state description

 

This presentation provides an outline of the finite-state description on the GiellaLT structure by Sullõv Jüvä and Jack Rueter, and the thought process behind the development of a guesser for helping determine the paradigm pattern of yet undocumented new words. The goal is to minimize the time needed for determining the inflection pattern of new words.

Võro is becoming better established in the digital age, but many features of the language have yet to be described in a way that allows for robust development in one of the most menial of tasks of them all … feeding new or undocumented words into the finite-state description of the language. There are not enough professional language users to handle all of the tasks required for a growing language, and for this reason solutions must be found to minimize at least some of the very basics.

Võro presents a number of challenges:

(1) Vowel harmony and its exceptions;

(2) Paradigmatic variation on the basis of part of speech, and syllable count,

(3) Expression of glotal stop and palatalization.

The work here reflects experience in the description of various Uralic languages and how this experience might be applied to a better understanding of the Võro language. Certain portions of the development will utilize assistance from chatbots.

 

Eva Saar

Seto ja isuri keele ühisjooni eri keeletasanditel

 

Lõunaeesti keele suhted ülejäänud keelkonnaga on tänaseni keeleteadlaste huviorbiidis (vt nt Kallio 2015; Pajusalu 2012; Pajusalu 2025). Ettekandes vaadeldakse läänemeresoome keelte ühe vanema ja ühe noorema haru (vt nt Sammallahti 1977; Viitso 1978, 1985), st lõunaeesti (fookusega seto keelel) ja isuri keele (fookusega Soikkola murdel) ühisjooni erinevatel keeletasanditel. Kui esmapilgul võib kahe kujunemisteelt üsna erineva keele kõrvutamine tunduda kummaline, siis näiteks seto rahvalaulukeele sõnavara ja poeetiliste väljendite sarnasusi eriti isuri keelega on rõhutanud Juhan Peegel (Peegel 2006: 205), oletades põhjusena lauluvara otsest vahetamist. Ettekandes otsin vastust küsimusele, kas lõunaeesti ja isuri keeleliste ühisjoonte näol on tegemist ühiste arhaismidega või sarnase keelelise mõtlemisega, mis kannab kahtlusi kunagisest Peipsi-tagusest keeleliidust? Seto ja isuri keele ühisjoonte uurimismeetodina võiks nimetada pikaajalist vaatlust ja tähelepanekute tegemist mõlema keelega töötades. Lõunaeesti keel on ühelt poolt – varaseima algläänemeresoome keelest eraldujana – säilitanud mitmeid vanu jooni, mis on iseloomulikud tänastele läänemeresoome ida- või põhjarühma keeltele, nt topelttunnusega (*-i + -tE) mitmuse genitiivi moodustamine ning tuletussufiksite puudumine nE- ja tsE-verbide konsonanttüvelistes vormides (vt ka Saar 2017). Teisalt aga jagab lõunaeesti keel just kvantiteedisuhete poolest isuri keelega kõige rohkem ühiseid huvitavaid morfofonoloogilisi uuendusi.

 

Kirjandus

Kallio, Petri. 2015. The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe. – The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages (Copenhagen Studies in Indo-European 6). Copenhagen, 77–102.

Pajusalu, Karl. 2012. Phonological Innovations of the Southern Finnic Languages. − A Linguistic Map of Prehistorical Northern Europe (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 266). Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 201−224.

Pajusalu, Karl. 2025. Seto keel läänemeresoome keelte hulgas. – Setomaa 3. Keel ja uuem kultuur. Värska: Seto Instituut, 61–66.

Peegel, Juhan. 2006. Eesti vanade rahvalualude keel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Saar, Eva. 2017. Isuri keele Soikkola murde sõnamuutmissüsteem. (= Dissertationes philologiae uralicae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sammallahti, Pekka. 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä 81 (2), 119–136.

Viitso, Tiit-Rein. 1978. Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu. – Keel ja Struktuur X. Tartu, 81–117.

Viitso, Tiit-Rein. 1985. Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned. − Keel ja Kirjandus 7, 399−404.

 

Tanguy Solliec, Karl Pajusalu, Léo Léonard

Beyond Boundaries: Inner Complexity within the Southern Estonian Dialect Network – Dialectometric Insights

 

This talk will explore the internal structure of the Southern Estonian Finnic complex through the Väike eesti murdeatlas (VMA) data compiled by Andrus Saareste (1955), made accessible for dialectometric analysis by M.-L. Pilvik from the University of Tartu’s in GitHub repository as part of the project RuRaKe. While Mulgi (M) may be regarded as a singleton emerging from the Tartu (T) area, and Võro (V) and Seto (Se) as forming a relatively autonomous complex, the southern portion of the Finnic diasystem cannot be adequately described by such generic boundaries. Each of these entities displays distinctive internal structures and organizational principles at both the geolinguistic and diasystemic levels – in other words, they exihibit a specific taxonomic granularity that may preserve clues to the historical dynamics of the linguistic area. Within M, for instance, the variety of Möldre (in Helme) constitutes a singleton within a singleton, while exhibiting a marked attraction towards V. Võro itself is known to encompass several subdialects, whereas the structural status of Seto remains debated: is it best understood as a subdialect of V, or as a singleton in its own right? And what of the less frequently examined internal complexity of Tartu, beyond its conventional east-west division? What forms of granularity and internal organization emerge there? Across these segments of the Southern Estonian diasystem, we ask what probabilistic margins condition such internal structures and their potential –and often endemic– entanglements. We approach these questions through network analysis, representing dialectometric patterns as graphs with variable geometry. This perspective opens onto broader interdisciplinary implications: the long-term imprint of sociolinguistic networks, a graph-theoretical rethinking of dialect boundaries, and the mapping of internal as well as external connectivity through connectograms.

 

Dmitrijs Ščegoļevs

When the Language Disappears but the Boundary Remains: Krevinian Identity, Language Shift and the Finnic Cultural Frontier

 

The Krevins (krieviņi) of Zemgale represent a distinctive case for reconsidering the boundaries of the Finnic linguistic and cultural area. Descended from a Votic-speaking population relocated to the Bauska region in the fifteenth century; they maintained linguistic and cultural distinctiveness for several centuries before undergoing gradual language shift and assimilation into the Latvian-speaking majority. Their case raises a fundamental question: what remains of a linguistic and cultural boundary after the language itself disappears? This paper examines the Krevinian experience through the interconnected perspectives of language shift, cultural assimilation, historical memory, and toponymy. Particular attention is given to place names and microtoponyms as potential repositories of a Finnic substratum after the disappearance of spoken Votic. Toponymic evidence is considered alongside historical and ethnographic sources to explore whether linguistic landscapes may preserve traces of cultural boundaries longer than communities preserve their ancestral languages. The paper also extends the historical case into the present. Renewed interest in Krevinian heritage in Latvia demonstrates that assimilation need not constitute the final stage of ethnic history. Contemporary identity can involve the selective recovery, reinterpretation, and performance of cultural memory even when intergenerational language transmission has ceased. The Krevinian case therefore invites a broader sociological understanding of identity not simply as an inherited combination of language, territory, and tradition, but as an ongoing negotiation between memory, historical knowledge, cultural practice, and contemporary choice. By approaching Zemgale as a former Finnic–Baltic contact zone, the paper asks whether a cultural boundary can outlive its language—and whether such a boundary can become socially meaningful again through the contemporary reconstruction of identity. Keywords: Krevins, Votic, Finnic languages, language shift, toponymy, assimilation, identity reconstruction, cultural boundaries.

 

Triin Todesk

Keelevahetus ja keeleideoloogiate mõju mulgi keelealal

 

Mulgi keel on oma geograafilise asukoha ning sotsiopoliitilise ajaloo tõttu üks suurima põhjaeesti keele mõjuga lõunaeesti keel, milles on põhjaeesti mõju nähtav kõigil keeletasanditel (Todesk, ilmumas). Varasemad uuringud on näidanud, et võru ja seto keelealal algas laiaulatuslikum keelevahetus 1960ndatel aastatel (Lindström jt. 2024). Keelevahetusele pani aluse juba 1920–1930ndatesse aastatesse ulatuv ideoloogia, mis lähtus põhimõttest “üks keel, üks rahvas” (Lindström, Risberg, Plado 2023, Raag 2008). Nõukogude perioodil jätkus mittestandardsete keelekujude tõrjumine avalikust ruumist ning koolidest, mis viis eesti kirjakeelest erinevate keelekujude kasutuse laialdase vähenemiseni. Laiemalt puudutas see ka Põhja-Eestis kõneldavaid põhjaeesti murdeid, kuid eriti teravalt just lõunaeestikeelseid alasid.

Siinne ettekanne kirjeldab mulgi keele tänapäevast sotsiolingvistilist olukorda ning keskendub ennekõike keelevahetuse toimumise periodiseerimisele ning põhjendamisele. Ettekanne põhineb 2026. aasta jaanuaris läbi viidud veebiküsitlusel, millele vastas 333 mulgikeelset või mulgi juurtega inimest. Küsimustik käsitles mulgi keele kasutamist kodus, väljaspool kodu ja koolis, ning mulgi keelt puudutavaid hoiakuid ühiskonnas. Küsitluse esmased tulemused näitavad, et keelevahetus algas mulgikeelsetel aladel juba 1940ndatel aastatel sündinud põlvkonna hulgas, kuid püsis kõige kauem kasutusel koduse sfääri keelena, mida kuuldi ennekõike vanematelt sugulastele ning tuttavatelt. Olles teadlikud sellest, et tänapäeval mulgi keelt koduse keelena enam lastele edasi ei anta, soositakse tugevalt mulgi keele kui kohaliku kultuuri edasikandja õpetamist koolides. Ka on hoiakud mulgi keele suhtes üldiselt positiivsed, ehkki mulgi keele laiemat kasutamist avalikus sfääris pärsib nõukogudeaegne suhtumine, mis mittestandardseid keelekujusid häbimärgistas.

Ükskõiksem või negatiivsem suhtumine on levinud nende mulgi juurtega inimeste hulgas, kes on Mulgimaalt lahkunud või kelle vanemad-vanavanemad pole mulgi keelt enam rääkinud.

 

Kirjandus

Lindström, Liina, Lydia Risberg, and Helen Plado. 2023. Language Ideologies and Beliefs about Language in Estonia and Estonian Language Planning. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri /Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 14(1), pp. 17–51, doi:10.12697/jeful.2023.14.1.01.

Lindström, Liina, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado, Triin Todesk. 2024. Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil. Kas pöördumatu protsess? – Keel ja Kirjandus 5, 449–476.

Raag, Raimo. 2008. Talurahva keelest riigikeeleks, Atlex.

 

Heiki Valk

Läänemeresoome piirid – küsimusi arheoloogia vaatenurgast

 

Läänemeresoome piiride küsimus seostub läänemeresoomlaste definitsiooni, nende saamise ja leviku looga. Läänemeresoome keeleline ja kultuuriline ühtsus hakkas hargnema pärast rooma rauaaega, kuigi lõunaeesti oli eraldunud juba varem.

Lõuna pool Soome lahte on läänemeresoome identiteet ja välispiir välja kujunenud hiljemalt ajaarvamise vahetuse paiku, kuid germaani kultuuriruumis algupära omavaid kivikalmeid – kohalik varasem germaani rahvastik etendas läänemeresoomlaste saamisloos olulist osa – on teada ka varasemast ajast. Lõunaeestiliste rooma rauaaja tarandkalmete leviala lõpeb Eesti lõunapiirist 80–110 km lõuna pool ning kultuuriala ulatus lõuna suunas näib kuni rahvasterändamiseajani (u 450–550 pKr) olevat kalmete põhjal üsna selge.

Pärast rooma rauaja lõppu on läänemeresoome asuala Läti territooriumil pidevalt taandunud, kuid selgusetu on baltlastega assimileerumise aeg. Vastust vajavad küsimused liivlaste etnogeneesi ja Läti kirdeosas elanud „Otsela tšuudide“ ehk adsele maarahva kohta. Nii ühe kui teise puhul puudub selgus nii etnokultuurilise identiteedi hääbumise aja kui ka asuala kunagise suuruse osas. Tõenäoliselt on Põhja-Lätis lisaks liivlastele elanud teisigi väiksemaid, kirjalikes allikates mitte kajastuvaid läänemeresoome rühmi. Tähelepanu väärib Koiva jõgi kui ühendustee liivlaste ja adsele maarahva vahel. Uuemad arheoloogilised leiud lubavad oletada lõunaeestlaste ja liivlaste vahele jääva läänemeresoome etnose olemasolule Võrumaa lõuna- ja Põhja-Läti põhjaservas meie ajaarvamise I aastatuhandel.

Ka pole teada, millise etnosega seonduvad I aastatuhande II poole pikk- ja ümarkääpad, mille leviala lääneserv hõlmab Ida-Võrumaa ja osalt ka Põhja-Tartumaa idaosa: kas tegemist on baltlaste, slaavlaste, lääneuurali või läänemeresoome etnose või etnoste ülese kultuurinähtusega? Samuti ei tea me, millist keelt kõneles Oudovamaal, Narva jõe ääres ja Alutaguse metsades elanud rahvahõim, kes on jälgitav 11.-13./15. sajandi kalmete põhjal. Vastuseta on küsimus slaavlaste-eelse rahvastiku kultuuritaustast Novgorodimaa loodeosas Peipsi järvest ida pool – selle piirkonna, nagu ka Novgorodi 10.-13. sajandi leiuaineses on palju ühist Ida-Eestiga. Arheoloogia annab tunnistust ka Tartu piiskopkonda 13. sajandi lõpul idast, sealjuures mitte Peipsi-tagustelt lähialadelt vaid kusagilt kaugemalt saabunud arvukatest mitteslaavi sisserändajatest. Nendegi puhul võiks tegemist olla läänemeresoomlastega.

 

Tobias Weber

Suzi sits kaivu – reconstructing internal and external relationships of a Kraasna fable

 

The extinct Kraasna sub-dialect of South Estonian is mainly preserved in archival records dating to the period 1901-1914, collected by Oskar Kallas and Heikki Ojansuu. Consequently, any links between the documentation projects are valuable for reconstructing information about the language, its speakers, and the contexts of the fieldwork encounters. This paper examines a fable about a fox tricking a wolf (TMI K1021 ‘The tail fisher’; ATU 2) contained in three independent sources with the aim of establishing a community-internal network of versions. At the same time, it is possible to highlight sources and potential contact influences (i.e. Slavic, Germanic, Finnic) for the folkloristic heritage of a community on the border between different linguistic, cultural, and political spheres. The data for this paper stems from the field notes for Kallas’s Kraasna Maarahvas (1901), Ojansuu’s Estonica V (1912) and Ojansuu’s 1914 phonograph recordings. These different versions can be compared with a focus on language and a focus on content. From the linguistic viewpoint, the versions contain similar or identical wording, e.g. suzi sits kaivu, allowing for phonological and lexical comparisons, as well as the reconstruction of likely pronunciation based on Ojansuu’s versions. With respect to the reconstruction of research contexts, it is likely that the particular fable was recorded by subsequent researchers based on previous descriptions; the history of Kraasna research contains traces of the scholarly networks in Finnic philologies at the turn of the century. The present paper aims to emphasise the historical and contemporary links between philology and the study of minor Finnic languages, exemplified by the Kraasna fable.