Ma ei saa päälkiräs panda Jaigi ja Lattiku maailma, selle, et Jaik ei püsü uma loomingun õnnõ maa ilman. Timä loomingun um ütte koet animism, kristlus ja tollõ iilne inemise ilmanägemise kaetus. Lattik um kirätüüden küll maa ilman aga muido tegevusõn, keriguopetaja ammetin peet kõnnin kaes ka maa ilma pääle muialt ilmust.

Kuis ma saanu kõrvuisi säädi katõ võro lastõkiräniku ilmanägemise? Muiduki tu lastõkirändüsega um sääne jant, et tuud piiri kost saani um latsi ja kost suuri kirändüs um rassõ säädi. Näütüses eesti kirändüsen um olnu juhussid kos lastõkirändüses um tett mõni kiränik (Ernst Enno), kelle loomingust tunnustõdi õnnõ osa ja lastõkirändüsenä ja timä idamaie ilmanägemisest valgustõt luulõ jäteti vasta võtmada. Niisama ka Jaik survati lastõkirändüse raami sisse, kuna Nuur-Eesti tsiht Euroopa pääle es mahuta hindähe Jaigi loomingut, kiä läts hoobis sügäväle rahvustõ.

Jaigi ja Lattiku ilmu ülekaemises panni kõrvuisi kats kogoteost

Juhan Jaik. Kaarnakivi. Tallinn, Eesti Raamat 1980

Jaan Lattik. Kui meil veel püksa ei olnud. Tartu, Ilmamaa 1998

Võromaa kiränigu.

Lattiku ja Jaigi vannusõvahe oll katskümmend aastakka. Lattik sündü 22. X 1878 Karula vallan Mäkiste talun rentnigu pujana, Jaik 13. I 1899 Sännän mõtsatüülise perren.

Lattik sai kiränigutunnustusõ jutukogoga “Meie noored” 1907. Jaik “Võromaa juttõga” 1924.

Mõlõmba lätsi ärä kodopaigast elämäst. Jaik saadõti edimält asumisele Volga viirde ja sõs läts Talina ni säält edesi Austrialõ ja Ruutsi. Lattik läts edimält Tartulõ ülikuuli, sõs keriguopetajas Viljandile, Riigikogoliikmõs Talinalõ ni perän paesi Ruutsi. Kumbki kiränikest es kaota aga sidet Võromaa, uma kodopaigaga. Mõlõmba suvitiva sääl, ni Lattik jutlust vahel Karula kerikun, Jaik tüüt lühüt aigu Võromaa Teatajan. Näid mõlõmbit väega peeti oma rahva siän. Lattikut tulti kavvõst kullõma ku tä jutlust kodokerikun ja memuaarõn um ka Jaik helge kuju kiä kõikiga läbi käü, kingitüisi külb ja saisusõvahesid ei tii. Ka poliitikan jovvi mõlõmba vällä haridusministeeriumi, Lattik, ministres, Jaik nõunikus. Siit nättüs jälleki üts võro kirändüse tunnismärk – salongilisus ehkkä tegus elu ütiskunnan, uma asa kuulutamine laembalt ku kirändüsen.

Ni Lattiku kui Jaigi latsõ ja latsõlatsõ eläse inämbüs välänpuul Eestit.

Ku loomingu poolõst näid kaia, sõs viil ei saa müüdä minnäq Jaigi võrokiilsist luulõtustõst. Just luulõtustõn um Jaik kavatsõtavalt Võromaa kirjanik. Tan tä ütles toda, kirotas võro keeli ja Võromaast.

Näites: Mi ütte jäämiq Võrumaa ja Jaik

Lattiku võro kiil kasus inämb vällä teemast ja tegeläisist, tuu um sõs Karula kihlkonna rahva keelest ja meelest. Muuhulgan um Lattik hinnäst ka kirän nimmanu Võromaa kiränigus.

Võro keelest kõnõlas tä esi ka jutusõn Kannõl, kos um hää kirjeldus näide kodu ja ümbrusõ tuuaigsõst laulutraditsioonist ja sääl um ka nimetet nigu tä ütles võrumurdõlisi laulõ…

Võro keele kasutamist loomingun aga olõs ma lugõnu võro kirändüse edimädses tunnismärgis. Toda tävvendäseq inämbüste religioossus, rahvaluulõ alospõhi ja salongilisus. Tõsõtsist tunnismärgest muidoki Võromaa loodusõ kirjeldämine, pagulaspõli ja latsõpõlvõ Võromaa kujutamine loomingu kõgõ paremban osan.

Religioossus

Muiduki olõ-i tuu para vahtsõmooduline ku kiränikõ ilmu ei võrrõlda õnnõ kirändüse kaudu. Aga tõsõlt puult um kalduvus religioossustõ üts võro kirändüse tunnismärke.

Lattikul tulõ jutussist vällä hirmuga palvõtamine, keelet lorilaulu, imä ei armasta lõõtsa jne.

Jaigi kotsilõ kirotas Rutt Mirov- “Nagu rahvausus segunevad Jaigilgi animism, maagia ja ristiusk (Looming nr.12 1989)

Lattik häämeelega vanakurja nimmepiten ei kutsu, kats kõrd tulõ kogumikun ette, üts kõrd ilma r täheldä ja tõnõkõrd saa ütlejä võmmu kukruhe.

Lattik um nigu üteld ammedi poolõst keriguopetaja, Jaik um kirävahetusõn ütelnü, et ärku timäl olku inämb tõisi jumalid pääle Taara. (Madis Kõiv, Looming 1. 1999). Latsõpõlvõst um teedä, kuis Lattiku imä võidõl Jaani õigõusu ristmise vasta ni ku alla jäi, sõs liiri lätsi nä õks luterlaisi umma. Jaigist um teedä, et tä imä oll keriguvüürmündre tütär.

Rahvaluule

Lattikul mõnõ kohaligu legendi järvist ja mägeden olõvast kullast, aga sääl kos rahvausundin um sarvik, sääl um täl härg vai oinas. Tä um tarvitanu inämb noid teisendid. A kas tuu um tollõ nuka rahvaluulõ üldine vai timä kalduvus, tiiä-i ma para joht.

Jaigil inämbüs juttõ muistendi, muinasjutuq vai memoraadiq.

Jaigil esines jutõn terveq leksikon tontõ kollikõisi ja muid paharette. Esä surman oll vanahalva õigõ tihtsähe nimetet.

Rahvaluulõt umma nä mõlõmba kasutanu uma loomingun. Tegelikult piät tunnistama, et Jaigi ja Lattiku kehvembä jutu, kos nä inämb nigu rahvaperimust üles märkvä, väiksembä kiränigupanusõga, ummaq kaunis üttemuudu.

Mõlõmba umma ka kasutanu umaaigsid rahvaperätsid nii vanõmba ku vahtsõmba laulu juppõ loomingun.

Lattikul um rahvaluulõ inämb juttõ taust ni esiki ebausk ja kombõtus, Jaigil nigu maailmavaadõ, mille siän tegeläse tegutsõsõ ja tollõ säädüisi mitte tundõn kannatada saava.

Rahvausundist lähembält mõni sõna. Jaigil nigu üteld, animism ja ristiusk segi.

Lattikul hunti käsitlet nigu rahvapärimusõ perrä, muidu illatsõmb kihistüs. Näites hussi kotsilõ. Huss olõ-i vanõmban perimusõn kurjusõ sümbool, kiä tulõ mahaq lüüäq, et säidse vai ütesä pattu andis saia. Huss um ildampa tollõs ristiusu mõotuisiga tett.

Huvitav um kiränikõl surma kujutamine.

Lattikul um surma kujutõt inämb läbi ümbruskonna tegevüse. (jutu “Käskjalg” (vanaimä surm), “Juku” (poiskõsõ surm), “Surija” (hirve surm), “Kosjasõit” (hobõsõ surm).

Jaigil surma kujutamine inämb sisse tungin, inämb dramaatilisemb, ilmu vaiheliste sidemide näütämisega, ilmu vaihelise võitlusõ tulõmusõna. Esä surm (võitlus esä hinge peräst), Jõetõbras, Laanemees, Sisaskipüüdja Mikk.

Mõtsa kujutamine. Mõlõmba kiränigu umma uma loomingun mõtsa poolõ hoitva.

Lattikul väega pallo mõtsast, mõtsatiist, jahist, karaga mõtsan käümisest. Kogoni üte raamatu päälkiri “Mõts”.

Jaigil mõts kollikõisi eluasõ ja kokkusaamise haldjidega jne.

Vesi ja veski Jaigil inämb, aga ka Lattik ei lähä viist müüdä. Siski Jaigil ka viialust ilma kujutõt. Nii et vetehaldjide elopaik um täl silmäga nättäväs kirotõt.

Mäe umma mõlõmbil loomingun, nii maastiku osana kui ka tegevusõ paigana. Näütüses Suur Munamägi um Jaigil edimäne innustaja ni luulõn ku jutõn (“Jaaniüü”) tähtis tegeläne.

Inemise

Kui võrrõlda tegeläisi, sõs Lattikul päätegeläse umma inämbüste koolipoisi ja talupere, pere. Jaigil om küll Pombi joron päätegeläne poiskõnõ, aga jutussin um inämb jutu kirutamise põhjust vai konflikti mitte hindävahel, a tõisi jõudõga. Jaigil inemine kõiki ilmu ja olõndide siän õnnõ üts tegeläne.

Suhtõ eläjidega umma ka erinevä, Lattikul eläjide piinamise kirjeldüse, Jaigil võitlus ja suuline rammukatsmine, võrdside võitlus. Vai loodusjõudõ müll. Aga eläjide vai latsi pesmisele suunat vägivalda vai karistust Jaigil ei olõ. Timä ilm um inämb tasakaalun.

Seo oll väiku võrrõlus, miä sündü katõ Võromaa kiränigu ellõ ni luudu kõrvuisi pandmist. Tull vällä, et hulga um ütist ja erinevus um sääne, et tenu mõlõmbide loomingile saa selgemb pilt Vana Võromaa kotsilõ. Üts kirotas mi vanarahva usundi ilmapildi perrä, tõnõ inämb uma latsõpõlvõmälestüisi, ei mõistaki ütte laita ni tõist kittä. Mõlõmba luudun um aoproovilõ vastapidänüt vai vahtsõst muudu tulnut. Olgu tu sys Lattiku poiskõisi hinge tundmine ja igäveidsi murride leüdlikult kirja pandmine vai Jaigi rohiline ilmavaadõ ni põlisrahvide ilma tagasilaulmises vajaliku ilmapildi luumine.

Kauksi Ülle
Karulan Lattiku konverentsil peet ettekannõq 1998. aasta viinakuun.

Hääq sõbraq!

Võro Instituut
Uma Leht