Ma ei saaq päälkiräs pandaq Jaigi ja Lattiku maailmaq, selle, et Jaik ei püsüq uma loomingun õnnõq maa ilman. Timä loomingun um ütte koet animism, kristlus ja tollõ iilne inemise ilmanägemise kaetus. Lattik um kirätüüden küll maa ilman aga muido tegevusõn, keriguopetaja ammetin peet kõnnin kaes ka maa ilma pääle muialt ilmust.

Kuis maq saanu kõrvuisi säädi katõ võro lastõkiräniku ilmanägemiseq? Muiduki tu lastõkirändüsega um sääne jant, et tuud piiri kost saani um latsi ja kost suuri kirändüs um rassõ säädi. Näütüses eesti kirändüsen um olnuq juhussid kos lastõkirändüses um tett mõni kiränik (Ernst Enno) kelle loomingust tunnustõdi õnnõ osa ja lastõkirändüsenä ja timä idamaie ilmanägemisest valgustõt luulõ jäteti vasta võtmadaq. Niisama ka Jaik survati lastõkirändüse raami sisse, kuna Nuur-Eesti tsiht Euroopa pääle es mahuta hindähe Jaigi loomingut, kiä läts hoobis sügäväle rahvustõ.

Jaigi ja Lattiku ilmuq ülekaemises panni kõrvuisi kats kogoteost

Juhan Jaik. Kaarnakivi. Tallinn, Eesti Raamat 1980

Jaan Lattik. Kui meil veel püksa ei olnud. Tartu, Ilmamaa 1998

Võromaa kiräniguq.

Lattiku ja Jaigi vannusõvaheq oll katskümmend aastakka. Lattik sündü 22. X 1878 Karula vallan Mäkiste talun rentnigu pujana, Jaik 13. I 1899 Sännän mõtsatüülise perren.

Lattik sai kiränigutunnustusõ jutukogoga “Meie noored” 1907. Jaik “Võromaa juttõga” 1924.

Mõlõmba lätsiq äräq kodopaigast elämäst. Jaik saadõti edimält asumisele Volga viirde ja sys läts Talina ni säält edesi Austrialõ ja Ruutsi. Lattik läts edimält Tartulõ ülikuuli, sys keriguopetajas Viljandile, Riigikogoliikmõs Talinalõ ni perän paesi Ruutsi. Kumbki kiränikest es kaota aga sidet Võromaa, uma kodopaigaga. Mõlõmba suvitivaq sääl, ni Lattik jutlust vahel Karula kerikun, Jaik tüüt lühüt aigu Võromaa Teatajan. Näid mõlõmbit väega peeti oma rahva siän. Lattikut tulti kavvõst kullõma ku tä jutlust kodokerikun ja memuaarõn um ka Jaik helge kuju kiä kõikiga läbi käü, kingitüisi külb ja saisusõvahesid ei tiiq. Ka poliitikan jovviq mõlõmba vällä haridusministeeriumi, Lattik, ministres, Jaik nõunikus. Siit nättüs jälleki üts võro kirändüse tunnismärk – salongilisus ehkkä tegus elu ütiskunnan, uma as´a kuulutamine laembalt ku kirändüsen.

Ni Lattiku kui Jaigi latsõq ja latsõlatsõq eläse inämbüs välänpuul Eestit.

Ku loomingu poolõst näid kaiaq, sys viil ei saaq müüdä minnäq Jaigi võrokiilsist luulõtustõst. Just luulõtustõn um Jaik kavatsõtavalt Võromaa kirjanik. Tan tä ütles toda, kirotas võro keeli ja võromaast.

Näites: Mi ütte jäämiq Võrumaa ja Jaik

Lattiku võro kiil kasus inämb vällä teemast ja tegeläisist, tuu um sys Karula kihlkonna rahva keelest ja meelest. Muuhulgan um Lattik hinnäst ka kirän nimmanu võromaa kiränigus.

Võro keelest kõnõlas tä esiq ka jutusõn Kannõl, kos um hää kirjeldus näide kodu ja ümbrusõ tuuaigsõst laulutraditsioonist ja sääl um ka nimetet nigu tä ütles võrumurdõlisi laulõ…

Võro keele kasutamist loomingun aga olõs ma lugõnu võro kirändüse edimädses tunnismärgis. Toda tävvendäseq inämbüste religioossus, rahvaluulõ alospõhi ja salongilisus. Tõsõtsist tunnismärgest muidoki võromaa loodusõ kirjeldämine, pagulaspõli ja latsõpõlvõ võromaa kujutamine loomingu kõgõ paremban osan.

Religioossus

Muiduki olõ-i tuu paraq vahtsõmooduline ku kiränikõ ilmu ei võrrõlda õnnõ kirändüse kaudu. Aga tõsõlt puult um kalduvus religioossustõ üts võro kirändüse tunnismärke.

Lattikul tulõ jutussist vällä hirmuga palvõtamine, keelet lorilauluq, imä ei armasta lõõtsa jne.

Jaigi kotsilõ kirotas Rutt Mirov- “Nagu rahvausus segunevad Jaigilgi animism, maagia ja ristiusk (Looming nr.12 1989

Lattik häämeelega vanakurja nimmepiten ei kutsuq, kats kõrd tulõ kogumikun ette, üts kõrd ilma r täheldä ja tõnõkõrd saa ütlejä võmmu kukruhe.

Lattik um nigu üteld ammedi poolõst keriguopetaja, Jaik um kirävahetusõn ütelnü et ärku timäl olku inämb tõisi jumalid pääle Taara. (Madis Kõiv, Looming 1. 1999). Latsõpõlvõst um teedäq kuis Lattiku imä võidõl Jaani õigõusu ristmise vasta ni ku alla jäi, sys liiri lätsiq nä yks Luterlaisi umma. Jaigist um teedäq et tä imä oll keriguvüürmündre tütär.

Rahvaluule

Lattikul mõnõq kohaliguq legendiq järvist ja mägeden olõvast kullast, aga sääl kos rahvausundin um sarvik, sääl um täl härg vai oinas. Tä um tarvitanuq inämb noid teisendid. A kas tuu um tollõ nuka rahvaluulõ üldine vai timä kalduvus, tiiä-i ma paraq joht.

Jaigil inämbüs juttõ muistendi, muinasjutuq vai memoraadiq.

Jaigil esines jutõn terveq leksikon tontõ kollikõisi ja muid paharette. Esä surman oll vanahalva õigõq tihtsähe nimetet.

Rahvaluulõt ummaq nä mõlõmba kasutanuq uma loomingun. Tegelikult piät tunnistama, et Jaigi ja Lattiku kehvembä jutuq, kos nä inämb niguq rahvaperimust üles märkvä, väiksembä kiränigupanusõgaq, ummaq kaunis üttemuudu.

Mõlõmba umma ka kasutanuq umaaigsid rahvaperätsid nii vanõmba kuyi vahtsõmba laulu juppõ loomingun.

Lattikul um rahvaluulõ inämb juttõ taust ni esiki ebausk ja kombõtus, Jaigil niguq maailmavaadõq, mille siän tegeläseq tegutsõsõq ja tollõ säädüisi mitte tundõn kannatadaq saavaq.

Rahvausundist lähembält mõni syna. Jaigil niguq üteld, animism ja ristiusk segi.

Lattikul hunti käsitlet niguq rahvapärimusõ perrä, muidu illatsõmb kihistüs. Näites hussi kotsilõ. Huss olõ-i vanõmban perimusõn kurjusõ sümbool kiä tulõ mahaq lüüäq et säidse vai ütesä pattu andis saiaq. Huss um ildampa tollõs ristiusu mõotuisigaq tett.

Huvitav um kiränikõl surma kujutamine.

Lattikul um surma kujutõt inämb läbi ümbruskonna tegevüse. (jutuq Käskjalg(vanaimä surm), Juku (poiskõsõ surm), Surija (hirve surm), Kosjasõit (hobõsõ surm).

Jaigil surma kujutamine inämb sisse tungin, inämb dramaatilisemb, ilmu vaiheliste sidemide näütämisega, ilmu vaihelise võitlusõ tulõmusõna. Esä surm (võitlus esä hinge peräst), Jõetõbras, Laanemees, Sisaskipüüdja Mikk.

Mõtsa kujutamine. Mõlõmba kiräniguq ummaq uma loomingun mõtsa poolõ hoitva.

Lattikul väega pallo mõtsast, mõtsatiist, jahist, karaga mõtsan käümisest. Kogoni üte raamatu päälkiri Mõts.

Jaigil mõts kollikõisi eluasõq ja kokkusaamiseq haldjidega jne.

Vesi ja veski Jaigil inämb, aga ka Lattik ei lähäq viist müüdä. Siski Jaigil ka viialust ilma kujutõt. Nii et vetehaldjide elopaik um täll silmäga nättäväs kirotõt.

Mäeq umma mõlõmbil loomingun, nii maastiku osana kui ka tegevusõ paigana. Näütüses Suur Munamägi um Jaigil edimäne innustaja ni luulõn ku jutõn (Jaaniüü) tähtis tegeläne.

Inemiseq

Kui võrrõlda tegeläisi , sys Lattikul päätegeläseq ummaq inämbüste koolipoisiq ja talupereq, pereq. Jaigil om küll Pombi joron päätegeläne poiskõnõ, aga jutussin um inämb jutu kirutamise põhjust vai konflikti mitte hindävahel a tõisi jõudõgaq. Jaigil inemine kõiki ilmu ja olõndide siän õnnõ üts tegeläne.

Suhtõ eläjidega umma ka erineväq, Lattikul eläjide piinamise kirjeldüseq, Jaigil võitlus ja suuline rammukatsmine, võrdside võitlus. Vai loodusjõudõ müll. Aga eläjide vai latsi pesmisele suunat vägivalda vai karistust Jaigil ei olõq. Timä ilm um inämb tasakaalun.

Seo oll väiku võrrõlus, miä sündü katõ võromaa kiränigu ellõ ni luudu kõrvuisi pandmist. Tull vällä, et hulga um ütist ja erinevus um sääne, et tenu mõlõmbide loomingile saa selgemb pilt vana võromaa kotsilõ. Üts kirotas mi vanarahva usundi ilmapildi perrä, tõnõ inämb uma latsõpõlvõmälestüisi, ei mõistaki ütte laita ni tõist kittä. Mõlõmba luudun um aoproovilõ vastapidänüt vai vahtsõst muudu tulnut. Olguq tu sys Lattiku poiskõisi hinge tundmine ja igäveidsi murride leüdlikult kirja pandmine vai Jaigi rohiline ilmavaadõq ni põlisrahvide ilma tagasilaulmises vajaliku ilmapildi luumine.

Kauksi Ülle
Karulan Lattiku konverentsil peet ettekannõq 1998. aasta viinakuun.

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!