Paul Haavaoks (12.06.1924– 30.09.1983) om järekindlambit kodukotussõlaulikit eesti kirändüsõn. Sisendusjõvvu saavut erksate kaemismuljete emotsionaalsõ loendiga, vähemb om õnnestunu inemise siseilma kajastuseq. Eriti edimesen kogoden esines kompositsiooni ja vällenduse ebaühtlust. Sjoost perioodist nõsõsõ esile poeedi eepikutalendile osutavaq kodonurga ainestikulo tugiva poeemiq: “Rändajad maanteel” ja loodushoidu propagiiriv “Metsad kohisevad”.

1960-ndate tõsõst poolest alaten avald Haavaoks ka murdõluulet ja rakend kohati leelo võttid. Latsiluulõ ainõt ammut tä sammamuudu kodoümbrusest, poetisiiren latsi mänge ja töid, innekõkkõ aga loodust timä mitmepalgelisusen. Paul Haavaoksast om kiroutanud J. Smuul poeemin “Järvesuu poiste brigaad”.

Paul Haavaoksa luulet

SETOJUTT
(Kausi-Karla pajatuisi)

Meil Saarõpäl om samovariq
ja Tsätski kandih tsässonaq.
Ka Peipsi pääl om uma käri –
mynt ajava yks nässo nääq.

Maq kai: õi inämb vii pääl müllä,
las lainõh laisalt nõrisõs!
Nii vallast valda, küläst küllä
mu vana vankri põrisõs.

Mokk oll` mul voh! Ja külq ma kitsõ
käeh poripott` vai kummõ kauss`:
“Õi olõq joht mul piinit pitse,
a tuugiperäst kaup om auss!

Kaeq, näitsik – sjoo õi olõq lori,
kaeq esiq – sjoo õi olõq lyyp:
kuuh s`aksa savi, preisi pori,
hüä seto sehvt ja vinne vyyp!”

Ma pall`o paki, vähä tinge –
mis tost! Las kaubal linnata!
Ku nägo miildü, muido kinge,
ku kyik, sis anni hinnata …

Üü otsa mynõh kööginulgah
ai juttu külmä ahoga.
Must mõtõh möiräs tõistõ hulgah~:
“Jälq, veli, kauplõt kah`oga!”

Müüq liud vai inglikroonidõga,
a justkui juudast saat sind laim.
Päiv mässä vai ikoonidõga,
a tiid yks juht` üts paha vaim.

Külq kiusas tää ja näütäs näkse,
tyy seeh mul painus süämepars`.
Roisk rõõmu suurdõ mõtsa käkse:
raoq tiid, mu vaenõ roosavars`!

Sääl parõmb pajokuurt ma kiso,
tii pilli mitmõ keelega.
Mu tuhhin om üts eloiso,
ma elä sündsä meelega.

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!