Võro Literature? What’s That? >>

Võro kirändüs om Eesti vabariigi lõunahummogu-osan elävä võro kiilt kynõlava rahva kirändüs üten rahvaluulõgaq. Võro kirändüs om osa tuust eesti kirändüsest, midä om kutsut nimega lõuna-eesti (Oskar Kruus, Kronberg) vai oandi (Kaalep), ehkä ugandi (Kaplinski ) kirändüses. Niikutsut lõuna-eesti kirändüisi siäst om eräle võet mulgi (Adamson, Baturin), tarto (Suits), võro (Adson, Jaik, Lattik, Kolk) ja seto (Haavaoks) kirändüseq.

Keeletiidüslik alus

Lõunaeesti kirändüse säändse jagamise alussõs om võet keeletiidläisi jaotus Lõuna-Eesti keelemurdist. Põraq lätvä keeletiidläisi arvamiseq kül mitmõlõ viirde lakja, a päämäne om iks tuu arvamine, et Lõuna-Eestin parhillaq kynõldavaq murdõq ommaq üte hinnäst mitte rahvana välläkuulutanuq, a täämbädseni umakiilsenäq püsünü rahva kynnõpruuk´.

Peritolu ja asualaq

Miiq rahva esivanõmbaq jovviq miiq parhillatside asumaie pääleq pia peräst iä sulamist u 7 -8 tuhat aastakka tagasi. Osa esivanõmbist tull´ Balti maie päält, osa soomõugrilaisi algkotost. Tan nääq segunõsiq ja tahaq nääq jäiväq. Miiq rahva asualaq olliq 13. aastagasaal Ugandi maakund, osa Sakalat, niisama Petseri ümbrüs ja osa Põh´a-Lätist. Ildampa jäiq miiq esivanõmbaq inämbüste Liivimaa kubõrmangu, sys edesi Tartu maakunda, millest George von Browne Katariina II käsü pääle tõi eräle Võromaa. Tuud Võromaad kutsutas põraq aoluulidses Võromaas ja tuu om võrokõisi hindämääramidse alus. Nõukogudõ võimu aigu jaotõdiq aoluuline Võromaa Valga, Võru ja Põlva rajoonõs ja noq vahtsõ Eesti vabariigi aigu panti syna rajoon asõmalõ maakund.

Seto-haro maaq jääseq Võro ja Põlva maakundõ ni Petseri rajooni alaq, mulgi haro käü Viljandi ja Valga maakundõ sisse ni Tartumaa Tartu maakunda.

Lõuna-eesti kirändüse aolugu säitsmen jaon

Lühkene ärqjagamine

I. Vanauandi rahvaluulõq

Lõuna-eesti ehk uandi kirändüse kuldaigu kuulus vanauandi rahvaluulõq. Tuu, et meil om nii hulga vanauandi laulõ, juttõ ja muud teedäq, om suurõstõ teno Jakob Hurdalõ, kiä kutsõ vanavarra korjama hulga haritlaisi ja rahvast. Nii omgi meil kuldaost sääntseq uhkõq pärliq niguq mulgi lauluimä Kadri Kukõ “Hanõdõ kaomine” vai seto laulikide pikäq lugulauluq väega inneskidse-tundmise maigugaq ja lihvit regivärsigaq.

Raamaduq, kost või lukõq taast aost, ommaq:

Jakob Hurda “Setokõstõ lauluq I-III”;
Vaike Sarv, Kristi Salve “Seto lauludega muinasjutud”;
“Võrokõstõ lugõmik” I jago, kost võit löüdäq Marju Kõivupuu sissekaetusõ miiq perimüste ja väiku valigu laulõ.

II. Keriguuandi kiräsyna

Mõistõq keriguuandi kiräsyna om kasutustõ võet tuuperäst, et 18. aastagasaal olliq lõunaeesti keelen kirotajaq päämäselt saksa peritollu keriguopõtajaq, kiä olliq protestantismi perrä ärq op´nu jutlustamise kogudusõ keelen.

  • 1868 ilmu lõunaeestikiilne “Vastne Testament”. (tartumurdõline)
  • Tahaq perioodi alaq käü ka Käsu Hansu (tartumurdõline) ikulaul “Oh ma vaene Tardo liin”.
  • Lõuna-Eestin oll´ kõva velistekogudusõ liikumine ja nuide kiräsynna liiku mi maie pääl kah.
  • Oldekopi ja Rothi looming. Nääq anniq vällä lõunaeestikiilset (võromurdõlist) aolehte ja Oldekopist sai ka tunt luulõtaja ja laulusynnu tegijä.

Keriguuandi kiräsyna oll´ tukõv aluspõhi lõuna-eesti kirändüsele ja edimält oll´gi Lõuna-Eesti Põh´a-Eestist umakiilse kiräsyna poolõst iin, nikagu terveq testament põh´aeesti keelen vällä anti. Oll´ viil kerikisandide nõvvukogo, kon küsti ruutslaisi käest, kumba kiilt piäss eelistämä. Nuuq jätti otsustamise Eesti hindä pääle ni eesti rahva tuuaigsõq juhiq märgeq, et väikul rahval ei toheq kattõ kiräkiilt ollaq ja võttiq kiräkeeles põh´aeesti murdil põhinõva keele. Lõuna-Eesti keriguopõtajaq olliq lõunaeesti keele kaitsjaq 19. -20. aastagasaa vahetusõl. Tuust või lukõq ütiskeele pooldaja Jaan Vahtra mälestüisiraamatust. pidä taad Tarto murdõl põhinõva keriguuandi kirändüse aigu tähtsäs ja arvas, et tuu om sügävält lõunaeestläisil iks meelen, ilmus jo egän põlvkonnan miiq aoni vällä iks myni mulgi-, võro- vai tartomurdõline Lõuna-Eesti luulõtaja eesti kirändüste.

III. Heränemisaignõ uandi kirändüs

Eesti heränemisaoga käve üten ka Lõuna-Eesti kiränikõ kirotamine päämiselt niinimetet kiräkeeli.

Jakob Hurt oll´ tähtis tuu poolõst, et tä lask´ kokko kor´ata ja kirjä pandaq miiq kuldao luudu ja päst´ tuuga mi mälu häömäst. Timäst esiq jäi ka perrä talorahvasäädüse tõlgõq lõunaeesti kiilde, heksameetrin luulõtus “Tatrego pudõr” ja luulõtus “Kar´apoiss om kuningas”.

Marie Heiberg kor´as niisama üte jao vanavarra, ehkkä luulõt´ kiräkeeli.

Jaan Vahtra põlist´ mälestüisin Lõuna-Eesti vaimu ja kasut´ lõunaeesti kiilt tegeläisi kynnõn.

Jaan Lattik tuuvasta kirot´ hulga nuurijuttõ, kos tä kasut´ võro keele Karula murrakut. Timä loomingu har´as jääseq inne vabariiki luud kohaligu Karula kandi keele ja tegeläisigaq jutuq. Ka Lattik esiq pidi hinnäst Võromaa kiränigus, ehkkä ildamp jäi Karula kihlkund Valga maakunna piire sisse. Lattik oll´ ammõdi poolõst keriguopõtaja ni jakkas keriguuandi kiräsynna ja Lõuna-Eesti meelelaati kandvide keriguoppajide tsihti.

IV. Lõunaeesti kirändüs Eesti Vabariigin

Eesti Vabariigi aigsõn kirändüsen ommaq olõman kyigi lõunaeesti kirändüse harudõ esindäjäq. Gustav Suitsu luulõtus “Kerkokell” ja perrätett regilauluq ommaq tartumurdõlidsest harost, Mulgimaa laulik Hendrik Adamson kirotas hindä klassikus, võromurdõline luulõtaja Artur Adson om Siuruga üten eesti kirändüse tuuao keskpaigan, Juhan Jaik kirotas ülistüs- ja tenolaulu “Võromaa”, võro kynnõpruuki ja ainõst kasutasõq kirändüsen Karl Ast-Rumor, Richard Roht, Bernard Kangro.

Seto kirändüse vällätahvitsamine

Eesti Vabariigi aigu arõnõs setomurdõline kirändüs ja setodõ hindä tunnistamine erälde rahvas. Tähtis om esieränis Räpinäst peri Paulopriit Voolaine tegevus seto lugõmiku luumisel ja seto eeposõ “Peko” valmistamisel üten lauluimä Anne Vabarnaga. Eesti kirändüse ammõtlikku aolukku võetas seto suurlaulikuq Miko Ode, Martina Ir´o ja Hilana Taarka.

V. Uandi kirändüs okupatsioonõ aigu

Eestiaigsõ Lõuna-Eesti võro haro kiränikuq Artur Adson, Jaan Lattik, Peeter Lindsaar, Karl Ast Rumor, BernardKangro jt. pagõsõq ärq vällämaalõ. Ärq pakõs ka nuur Raimond Kolk, kiä nakkas võro luulõtajas Roodsin. Vanõmbist klassikist kirotas pagulusõn ütte-tõist võro keeli manoq ynnõ Peeter Lindsaar.

Okupatsioonõ aigu herätäseq suiknu lõunaeesti kirändüse üles mulgi haro luulõtajaq Nikolai Baturin ja Eha Lättemäe, võrokiilsit tekste ja ässitävit ni perrämärkvit synavõttõ tulõ JaanKaplinski ja Ain Kaalepi sulõst. Ain Kaalep om opnu äräq võro keele ja tahaq ümbre pandnu vana-egiptusõ armastuslaulõ, kirotanuq pikäs paaririalidsõna alalõ olnuq piksepalvõ ja kirotanuq esiq raamadutävve võrokiilsit luulõtuisi (“Haukamaa laulu'”, Võro Selts VKKF 1999). Võrokiilse Rihhard Iheri luulõkogo om Ain Kaalepi toimõtõt. Tarto-haron nakas proosat ja luulõt kirotama Mats Traat; võro-haron kirotasõq luulõt viil Aivo Lõhmus ja nuur Vallo Patrasson, kiä ka noorõlt kuuli. Seto-harost sai tuntus Paul Haavaoks. Almanahhõlõ joud´ Kalle Istvan Elleri luulõq.

Okupatsiooni-aigu oll´ esiqeränis mahaq salat ja koolioppusõst vällä kor´at Lõuna-Eestist peri kiränigõ looming – oll´ jo Lõuna-Eesti kiränigõ hulgan keriguopõtajid (Lattik), vabadussyan käünüisi (Jaik) jms.

VI. Vastnõ herähtüsaig ja võro-seto liikumine

Joba okupatsiooniao lõpp sai tegeligult kirändüse võro-haro taassünnü aos. Ilmu Kauksi Ülle luulõtuskogu “Kesk umma mäke” ja Madis Kõivu, Aivo Lõhmusõ näütemäng “Põud ja vihm Põlva kihlkonnan 14dä aasta suvõl.” Tartu Kiränikõ Majan kynõli võro kirändüsest kõgõ Varbusõlt peri Aivo Lõhmus, Jaan Kaplinski, kelle imä oll´ võrokõnõ, Karulast peri Ülo Tonts, Võromaa peritollu Räpinäst Järvamaalõ vällä rännänü vanõmbide lats´ Hando Runnell, Ain Kaalep, Rõugõ kihlkunnast peri Kauksi Ülle.

Madis Kõiv kutsõ kokko Tarto Võrovaimu Seltsi, kiä nakas´ tegemä “Võrokõstõ lugõmise raamatut”, mis pidi samaaigsõlt olõma ka võro kirändüse tähtside kirotajide tekste kogo.

Asutõdi Seto Selts ja Võro Keele ja Kultuuri Fond. Võro liikumisega kerküq üles vahtsõ võro keeli kirotajaq niguq Jüvä Sullõv, Kalle Eller, Pulga Jaan, Saarõ Evar, kiä olliq niinimetet kallendri-kiräniguq ja kedä avaldõdiq Võro-Seto tähtraamatin. Võro-haro saigi kõva toukõ nii et võro liikumise har´al tulliq vahtsõ kogoni joudnuq luulõtajaq Jan Rahman (“Vasõst vas´k” EK$ 1997) ja Olavi Ruitlanõ (“Inemise sisu” EK$ 1998).

Naati vällä andma Võromaa latsi umakiilset almanahhi “Mino Võromaa”.

Heino Sikk naas´ vällä andma “Viruskundrat”, kon ilmu kygõ ka võrokiilset ilukirändüst.

Mulgi Selts and´ vällä mulgi almanahhiq, kirot´ häste virka mulgi kiränigõ eluluuq ja trükke unõtõt tegijide loomingut. A pääle Milvi Piiri üttegi nuurt tegijät vällä es tulõq ja ilmumadaq jäie ka timä kogo.

Seto-harost om kogoni jõudnu Madis-Mats Kuningas (“Sõna täüs aiga” 1996, Tallinn Eesti Raamat).

VII. Võro kirändüse jälkisündümine Võromaa pääl

Pääle kulduandi aigu oll´ võro kirändüst kirotõt inämbäste Võromaast kavvõndan, a taan aojärgun nakasõq võro kiräniguq jälq Võromaal luuma.

Noq ommaq tiid alostanuq täämbädse ao rahvalaulikus peetäv Contra, kiä eläs Urvastõn ja kelle päämiselt võrutüvelisen eesti kiräkeelen kirja pant luulõtuisi sian om ka võrokiilsit, ja seniq eestikiilne, a Räpinä paikkondlikku kynõkiilt kasutav Aapo Ilves. Kaasaoline võro kiränik om Oe külän eläv Pulga Jaan´, kiä om vällä andnu uma jutuq helükasseti pääl “Pini hind”.

Proosa om luulõ kõrval saanuq kandvas moodus. Kauksi Ülle romaan´ novellen “Säng” ja romaan “Paat” ommaq lugõjidõ siän nõut. Internetin ommaq Kauksi Ülle, Olavi Ruitlanõ, Aapo Ilves, Jan Rahman , Contra. Nii om võro kirändüs vällä joudnu suulidsest aost trükitüle ja säält edesi helülis-pildiliste aigu. Ja aokirändüse ja luulõ aost proosa ja kooliõpikide aigu.

Valmis om saad “ABC kiräoppus”, kos kõrvuisi klassikide ja elävide kiränikõ luudugaq om ärq trükit hulga parhillatside võro keeli kirotavide koolilatsi töid.

Hääq sõbraq!

Hääq sõbraq!