• et
  • en
  • vo
Saarõ Evar

Keeletiidüsligun mõttõn om võro kiil päämäne osa lõunaeesti keelest. Lõunaeesti kiilt om vahel nimmat ka ugandi keeles, selle et tuud kiilt om kõnõld terve Ugandi innemuistsõ maakunna maiõ pääl (ja kavvõmbalgi). Lõunaeesti oll üts säitsmest õdagumeresoomõ innemuistsõst murdõst (õdagusoomõ, põh’aeesti, lõunaeesti, liivi, vadja, innemuistnõ kar’ala, innemuistnõ vepsä) ja om võrdõlõja keeletiidüse jaos üts kümnest õdagumeresoomõ täämbädse päävä keelest. Neo kümme kiilt omma soomõ, eesti, lõunaeesti, liivi, vadja, isuri, valgõmerekar’ala, aunusõkar’ala, lüüdi ja vepsä kiil. Sotsiolingvistiga mõõdipuiõ perrä om õdagumeresoomõ kiili inämbki (nt meä ja kveeni kiil), a naidõ kümne eräle kaeminõ näütäs kõgõ selgembäle vällä keeleaoluulidsõ lakjaminegi ja ei olõnõ keelepoliitiliidsist saisukotussist.

Võro keelel (vai lõunaeesti keele Võro murdõl) omma olõman kõik joonõ, miä lõunaeesti keele esisugumadsõs tegevä ja tedä tõisisit õdagumeresoomõ kiilist lahon hoitva. Säänesama om lugu ka seto keelega, midä om murdõuurmisõ praktikan lõunaeesti Võro murdõ ütes osas peetü. Et tarto ja mulgi keeleala omma õkva põh’aeesti keelega kõrvuisi, omma neo keelevariantsi põh’aeesti keelega rohkõmb üttemuudu. Siski om ka tarto ja mulgi keele vana põhi kimmäle lõunaeesti kiil.

Ku katssada aastat tagasi kirotõdi lõunaeesti kiilt Tarto murdõn ja keele kotsilõ üteldi ka päämidselt tarto kiil, sis täämbädses om Võromaa tuu kant, kon umma kiilt kõgõ inämb pruugitas. Võrokõisilõ om niiüteldä katõtõistkümnendäl tunnil umatsõs saanu mõtlõminõ, et võro kiil, midä vanõmba latsilõ egäpäävätselt edesi andva, om tähtsä asi ja keelevaihtamist, miä jo käümä om lännü, piäs kuigimuudu kinni pidämä. Täämbäne lõunaeesti kiil om taa keele kõnõlõjidõ jaos innekõkkõ emotsionaalsõlt umanõ kodokotussõ-kiil, tuuperäst saa-i võro kiilt tõisilõ lõunaeestläisile pääle sundi. Inämbjaolt omgi mõistlikumb kõnõlda eräle mulgi, tarto, võro ja seto keelest, kuiki tõnõkõrd või nätä, et kats kõrvuisi kiilt olõssi kirotanu mitmit asju õkva täpsähe üttemuudu. Uma kodokotussõ keele pruukmisõ, edendämise ja oppamisõ vajadus piät tulõma grupi seest. Ka mulgi ja tarto keelel piät laskma umma ello ellä.

Võro keele umaperä tunnussit
Määndse omma nuu keelenätüsse, miä tegevä aoluulidsõ Võromaa pääl kõnõldavist keelekujjõst umaette keele, kaemalda tuu pääle, kuimuudu keelepoliitilidsõlt tahetas asju nätä? Päämidselt omma alanpuul üles loedu keelevaihõ, miä omma olõman olnu terve vana lõunaeesti keeleala pääl ja midä põh’aeesti keele murdin ei olõ. Mõnõ võro keele joonõ omma ainolidsõ kogoni terve õdagumeresoomõ keeleala pääl.

Võro keelen omma olõman helü, midä põh’aeesti keelen olõ-i: afrikaat, mis nigu täüspeethelü või olla nii kõva: tsiga, leibä kütsä, ku ka pehme: köüds, tä küdsä, kurgukakkõhelü, võro kiräviien q, nigu sõnan mõtõ, ja nõsõnu õ-helü, võro täpsän kiräviien y, nigu sõnan sys ‘sõs, sis’.

Lõunaeesti keelen om nätä helümuutumiisi, mink poolõst om lõunaeesti kiil kõigist tõisist õdagumeresoomõ kiilist tõistmuudu: *koktu > kõtt: kõtu, vrd eesti kõht: kõhu ja soomõ kohtu. Niisama om muu õdagumeresoomõ “vaht, vaahto” vatt, “kaht, kahta” kattõ ja “kahe, kahden” katõ. Tõõnõ vana muutuminõ om *ükte > üts : üte; tõisin õdagumeresoomõ kiilin om tuu üks : ühe (yhden). Õnnõ lõunaeesti ja liivi keelen om ei-diftongi asõmõl ai: hain, saisma. Naidõ ja tõisi vanno muutumiisi perrä ommaki helüaoluu uurja vällä märgotanu keelepuid, kon lõunaeesti keele kavvõlinõ edevanõmb lätt tõisist õdagumeresoomõ keelekujjõst eräle kõgõ inne. Tõisildõ üteldült arvatas, et alg-õdagumeresoomõ „sisemaamurdõ“ ainukõnõ püsünü perrätulõja om lõunaeesti kiil ja „rannamurdõ“ perrätulõja kõik ülejäänü õdagumeresoomõ keele.

Vahtsõmbit lakjaajavit helümuutumiisi om ütsjago nii põh’a- ku lõunaeesti keelen, a lõunaeesti süämen võro keelen om olõmalda jäänü hulga analoogiamuutumiisi, miä põh’aeesti keelen omma juhtunu. Võro keele i-mitmus ja i-minevik ja ütidse õdagumeresoomõ sõnavara alalõpüsümine tekütäseki tundõ, et võro kiil om soomõ keelega hulga rohkõmb üttemuudu ku põh’aeesti keelega. Õgan võrokeelitsen lausõn om kimmäle vabahelükokkokõlaga sõnno. Põh’aeesti keelest om vabahelle kokkokõla kaonuq. Tegeligult näütäse võro ja soomõ kiil tuuperäst ütesugumast plaani, et naa keele omma mõlõmba alalõhoitjamba ku põh’aeesti kiil, miä om kipõmbalõ muutunu. Võro keele vabahelükokkokõla om veidükese tõistmuudu ku soomõ keelen: järgsilpehe ei tulõ ö-d (nägo, käro), edimädse silbi e tege sõna edevabahelülidses (kellä, segämä) ja tagavabahelülidse sõna järgsilpe e omma muutunu õ-sugutsis (ma panõ, hõbõhõnõ).

Ku edesi keele järgmädse kihi pääle minnä ja kaia morfoloogiat vai mooduoppust, sis om esieränis ummamuudu asi tegosõnno pruukminõ tüübilidsen lõunaeesti keelen – võro keelen.

Tegosõna jagonõsõ vanan lõunaeesti keelen kattõ ülembpüürdkunda. Üten omma sõna, mink olõvigu ütsüse kolmas pöörüs om ilma lõpulda: saa, süü, tege, tulõ, nigu õdagumeresoomõ keelin ületsehe om. Tõõsõn lõpõs olõvigu ütsüse kolmas pöörüs s-iga: jutustas, virisäs. S-tunnus tulõ ette ka mitmusõ kolmandan pöörüssen: jutustasõ, virisäse, mitte **jutustava. S-lõpuga omma kõik kolmõ- ja rohkõmbasilbilidse da-tegonimega tegosõna, a siiä ala käävä ka jääs, eläs, kasus, istus jt katõsilbilidse. Üte ja tõsõ tegosõna omma saanu olõvigu pöörüsselõpu -s esi põhjuisil. Perit om tuu s arvada tuust, et kolmanda pöörüsse tegijäasõsõnaga (personaalpronoomõn) *sen kokkominejät sufiksit *ksen panti otsa tegosõnnolõ, miä tähüsti säänest tegemist, miä haard tegejä tävvelidselt hindä sisse, juhtus timä hindäga vai om tälle tähtsa. Lõunaeesti s-pöörüsselõppu om kõrvuisi säet ja alguperä poolõst samas loet hulgan maailma keelin (ka ladina kiil) ettetulõva mediaalsusõ kategooriaga. Täämbädse päävä võrokõsõ jaos om arvo saia tuu katõgooria hindäkotsinõ külg, nii et tegosõnast kütsä tulõva küdsä leibä ja leib küdsäs, paarin käävä ka murd ja murrus, haard ja haarus, käänd ja käänüs, kon s-lõpp käü kokko hindäkotsisusõ tunnussõga -u- tegosõna tüven. A mille om eläs, opis, koolõs, ja mille osa tegosõnno puhul om üte tähendüse man võimalik s-iga ja ilma lõpulda püürdmine (makas ja maka, opis ja opp), tuud inämb ei tunnõta. Kimmähe om taa väega vana ja keerolidsõlt kujonu nättüs, mink uurmisõs lähkümbide sugukiili seen and võimalusõ õnnõ lõunaeesti kiil.

Lõunaeesti tegosõnavormõ tegemine om uma vanaperälise olõki poolõst küländ üttemuudu soomõ keelega, a ette tulõ ka suuri vaihit alossäädüisin. Võro keelen olõ-i pööretävät eitämistegosõnna (k soomõ en, et, ei), a om olõman olõvigu eitämisesõna ei ja minnevao eitämisesõna es. Ku põh’apuulsin õdagumeresoomõ kiilin ja esiki saami kiilin hoitva eitämise olõvikku ja lihtminevikku lahon lõpulda tegosõnatüvi ja minevigu kesksõna (eesti: ei tee : ei teinud), sis võro keelen jääs mõlõmbahe vormi alalõ tegosõnatüvi: ei tii : es tii. Võro keele opja inemise viganõ ütlemine: ma es *tennü tähendäs hoobis eitämist tinkõlõjan kõnnõviien.

Käändsõnno mooduoppusõn omma kõgõ inämb ummamuudu mõnõ käändmislõpu, ku näid muiõ õdagumeresoomõ kiiliga kõrvuisi kaia. Esierälidselt huvitava ja kirivä omma sisseütlejä käänüsse lõpu. Eesti -sse lõpulõ vastas paiguldõ sisseütlejä lõpp -he, midä tulõ ette õnnõ võro ja seto keelen, ja -de, miä om ütine võro ni tarto keelele. Võro kotussõpääline vahtsõndus om alalõütlejä käänüsse lõpu -le pruukminõ sisseütlejä tähendüsen. Nii omgi tõtõlugu rahvalik tähelepandminõ, et Võro-Tarto bussin küsüse inemiseq piletit Põlvahe, Põlvalõ ja Põlvadõ, olõnõs tuust, määndsest kotussõst nä pääle tulõva. Seenütlejä käänüsse lõpp om võro keelen kas -h vai -n. Muistidsõst käänüsselõpust *-sna om tõisin õdagumeresoomõ kiilin saanu -ssa vai -s, õnnõ lõunaeestin ja ütsikin soomõ murdin om tuust edimält saanu *-hna ja sis -hn, -h vai õnnõ lõunaeestile umatsõlt -n: mõtsahn ~ mõtsah ~ mõtsan.

Tõõsõ esiqsugumadsõ käänüsselõpu omma saajakäänüsse -s, kotussidõ ka -st, nigu näütüses võtt´ naasõs ~ võtt´ naasõst (vrd põh’aeesti võttis naiseks), ja kurgukakkõhelüga -q lõppõva piirikäänüsse, ilmakäänüsse ja ütenkäänüsse lõpu, nigu huunõni, huunõlda, huunõga sõnast hoonõ. Lihtsämbäs tettün kiräviien naidõ käänüsside lõppõn külh inämb q märkmise sundust ei olõ, a välläütlemine iks käü kurgukakkõhelüga, esieränis lausõ rõhulidsõn kotussõn. Käändsõnno mitmusõ nimekäänüsse tunnismärk olõ-i võro keelen -d, a om kurgukakkõhelü – kala : kala, illos : ilosa. Mitmusõ umakäänüssen ja tuu perrä tettüisin käänüssin pruugita-i võro keelen de-tunnussõ liitmist ütsüse tüvele, nigu põh’aeesti keelen, a umaette mitmusõ tüvve: naisi, kallo, ilosidõ. Tuud om tihtsä i-tunnussõ perrä harinõdu nimetämä i-mitmusõs.

Sõnavara poolõst om võro kiil põh’aeesti keelega kõrvuisi kaiõn peris esisugumanõ. A vahtsõmb kultuursõnavara om ütine ja tõsõs om ka harilik, et kõnõlõmisõ aigu lainatas sõnno eesti ütiskeelest võro kiilde. Ku kõrvuisi kaia võro, põh’aeesti ja soomõ keele sõnno, sis om nätäq, et õnnõ osa sõnavarast om võro ja soomõ keelen ütine, nt kooldaq, sõsar, lämmi, kõiv. Hulga lövvüs säändsit lõunaeesti keele sõnno, midä olõ-i põh’aeesti ega ka soomõ keelen, nt mõskma, kaema, kesv, hahk. Võro keele näütäjide asõsõnno seo, taa ja tuu tähendüse jagonõminõ om peris ummamuudu asi, säänest lövvü-i ütengi tõõsõn õdagu­mere­soomõ keelen.

Lausõehitüs om võro ja põh’aeesti keelen inämb-vähämb ütesugunõ. Vaihõ tulõva sisse päämidselt rektsioonõn: vanaimä murõhtas vas´kat – põh’aeesti:vanaema muretseb vasika pärast; käve seeneh ja mar´ah – põh’aeesti: käisin seenel ja marjul; ma pakõ sinno – põh’aeesti: ma põgenen sinu eest. Üts tunnõtumb vahe om tuu, et eitämisesõna või võro keelen olla tegosõnast takanpuul: olõ ei ‘ei ole’, ütle es ‘ei öelnud’.

Võro keeleala
Lõunaeesti keeleala paikapandminõ om ületsele küländ lihtsä: piir põh’aeesti ja lõunaeesti keele vanno murdidõ vaihõl lätt Mõisaküläst Villändi lähküle, säält Võrtsjärve põh’aotsa ja säält põh’a puult Tartot Imäjõõ suuni. Sääne oll’ olokõrd 20. aastasaa algusõn. Täämbädses om lõunaeesti kiilt uma aoluulidsõ ala põh’aosan niivõrra veidü alalõ, et tarto ja mulgi keele mõistjil olõ-i sääl inämb tuu keele keskkunda egäpäävätsele ümbre.

Lõunaeesti keele Võro murdõ ala om umal aol lihtsä mooduga paika pant: Võro murdõs omma loedu kõik murragu, midä kõnõldi aoluulidsõ Võromaa maiõ pääl, Petserimaal ja keelesaari pääl ni Tarto murdõs kõik aoluulidsõ Tartomaa maiõ pääl ja Valgamaa Luke kihlkunnan kõnõldu lõunaeesti murraku. Ku murdõuurminõ jõud´ üldistüisi tegemiseni, tull’ vällä, et edimält tett jagaminõ om häste õnnistunu ja arvada 20. aastasaa algusõ lõunaeestläisi hindätundmisõga kuunkõlan: Võromaa ja Tartomaa piiri lähküle korjus küländ suur osa samakiilsüsjuunist lõunaeesti keele seen. A näütüses Võro Räpinä ja Tarto Võnnu murrakidõ vaihõl om väega veidü vaihit, nii et vana Võromaa piir olõ-i säälkandin kukki tähtsä keelepiir. Täämbädses pääväs mitmit kõrdo muutunuil administratiivpiirel om uma osa keelehoiangidõ ja ka keele hindä kujondamisõl. Näütüses parhilladsõl Põlvamaal om lõunaeestikeeline keskkund õgal puul alalõ, olkõ tuu sis kas aoluulinõ Võromaa vai Tartomaa.

Selgide piire tõmbamisõ asõmõl tulõssigi lihtsäle üldä, et võro kiilt kõnõldas ületsele sama suurõn piirkunnan nigu om aoluulinõ Võromaa, õnnõ mõnõ Tartomaa ala omma võrostunu ja mõnõ Võromaa ala (liina ja alõvi) suurõmbalt jaolt eestikeelitses muutunu. Tunnõdu lõunapoolidsõ keelesaarõ Lätin ja Pihkvamaal omma kaonu, a võro-läti katõkeelitsit inemiisi lövvüs kukkivõrd Eesti-Läti piiri veeren Kornetin, Hopan ja Aluksnõn. Pallo võrokeelitsit inemiisi eläs Eesti suurõmbin liinun Tal’nan ja Tarton. Kõgõ vanaperätsempä võro kiilt või löüdä Tsiberist sinnä vällä rännänüide võrokõisi küllist.

Võro keele hummogupiir om vana õdagu- ja hummogukerigu piir, Liivimaa ni Pihkva kubõrmangu piir. Hummogu puult tuud piiri perit lõunaeestläisi tundas häste ku seto rahvast ni nä kutsva umma kiilt kimmähe seto, mitte võro keeles.

Et võrokõisil ja setodõl om mõlõmbil uma kimmäs hindätiidmine, kuuldva nä naabridõ keele kõgõ väikumba vaihõ ka är. Esieränis käü tuu võrokõisi kotsilõ. Kukki 20. aastasaa I poolõn kõnõldu võro keele hummogupoolidsõ murdõ ja seto keele päämidse joonõ omma pia ütesugumadsõ, või jo pikembät aigu nätä keele muutumist hindätiidmise perrä: seto hoitva alalõ ja toova eräle vällä seto ummis peetüid keelejuuni, a hummogupoolidsõ võrokõsõ variva noid ja säädvä umma kiilt inämb õdaguvõrolidsõmbas (nt seenütlejä käänüsse lõpp -n varatsõmba -h asõmõl, tugõva k ja ts ületses muutuminõ kerik : kerigu ja kants : kandsi tüüpi sõnnon). Lajalt teedä arvamisõ perrä või võro ja seto keelel vaiht tetä välläütlemise kõla perrä Täämbädsel pääväl tuu peris nii inämb olõ-i. Esiki õdaguvõrokõisi kiil vanno linte pääl om inämbält jaolt hulga tagapoolitsõmba välläütlemisega ku täämbädse päävä keskmädsen vannusõn setodõl – om päsemäldä, et eesti kiräkeele keskkunnan lätt välläütlemine kõrrast inämb “Eesti keskmädsele” ligembäs, nii võrokõisil ku setodõl.

Võro keele kõnõlõja
Võro kiil om täämbädse päävä saisuga keskmädse suurusõga õdagumeresoomõ kiil: taad mõist kõnõlda 50 000 kooni 70 000 inemist. Nummõr 70 000 om vällä rehkendet Võro Instituudi Lõunahummogu-Eesti perräküsümise (1998) perrä. Rehkendet om noidõ inemiisiga, kiä ütli, et nä kõnõlõsõ võro kiilt kas egä päiv vai kimmän olokõrran. Vana Võromaa inemisile omma mano arvadu võro keele kõnõlõja suurõmbin Eesti liinun. Nii vai tõisildõ om 70 000 kõgõ julgõmb arvaminõ võro kiilt mõistjidõ inemiisi arvu kotsilõ. Ku mõtõldaq tuu pääle, et inemise hindasõ umma keelemõistmist sakõstõ üle, võisõ noid inemiisi, kiä võro kiilt periselt kõnõlda mõistsõ, 1998. aastal olla 50 000 henge ümbre.

Kaemalda tuu pääle, et võro kiilt kõnõlõs peris hulga inemiisi, om ta kiil rassõlt häömise veere pääl. Pia kõik võrokõsõ omma võro-eesti katõkeelidse ja suurõmb osa näist kõnõlõs latsiga eesti kiilt. Viimätside koolilatsi perräküsümiisi perrä kõnõlõs õnnõ paar protsõnti aoluulidsõ Võromaa koolilatsist ummi vanõmbidõga võro kiilt. Tuu tähendäs, et inemiisi, kink imäkiil om võro kiil, jääs õga põlvõ kaomisõga mitmit, tulõvan aon esiki kümnit kõrdu veidembäs.

Võro keele opminõ säändsen saisun, kon keele edesiandmisõ tahtminõ om nõrk, a kiil om vanõmba põlvõ jaos viil päämine kiil, om hariligust veidükese tõistmuudu. Hariligult kõnõlõsõ vanõmba latsiga eesti keelen, a pruukva suuri inemiisiga kõnõldõn võro kiilt ja lats saa jo varra keele selges, õnnõ ei tarvida tuud. Koolin ja tõisi latsiga läbikäümise man täl tuud kiilt vaia ei lää, a ku nuur inemine tüühü lätt, trehväs tä sagõhõhe võrokiilsehe keskkunda. Ku nii juhtus, käänd nuur inemine uma keelemõistmisõ kõnõlõmisõs ja aastidõga muutus timä kiil kõrrast kimmämbäs. Teno toolõ omma tüükotussõ Võromaal nuu paiga, kon võro keele pruukminõ om tävveste harilik. Sääne asi om vaihõ sisse tennü poiskõisi ja tütärlatsi keele selgessaamisõlõ: tsuraiän poiskõisi jaos om täüsmiihi maailm huvitavamb ku kuul ja tulõvaao eloplaani, tuuperäst om ka “täüsmiihi kiil” poiskõisi jaos tähtsä ja uhkõ asi. Tütärlatsi jaos om tähtsä päält kooli lõpõtamist kas korgõmbahe kuuli edesi minnä vai latsi kasvatama naada. Ütskõik kuis sis elo lätt, võro kiil olõ-i kummalgi juhul väega tähtsä. Ku säändside keeleharinõmiisiga noorõ inemise perre loova, nakkasõ vanõmba ka umavaihõl eesti keeli kõnõlõma ja latsi võimalusõ võro kiilt kuulda jääse kõrrast väikumbas ja johuslidsõmbas.

Infoütiskund ütelt puult tege võrokõisi keelevaihtusõ kipõmbas, selle et massimeediä tuu eesti ja inglüse keele kõigilõ kodo kätte ja inemise omma kõik pääväkese kõrvuga tõõsõ keele seen. Tõõsõst külest om teno infoütiskunnalõ võrokõisil kasunu mõistmine umma kiilt tähele panda ja tähtsäs pitä. Täämbädsel pääväl om jo perrit, kiä omma valinu võro keele kodokeeles tiidmisega ja olõ-i lännü sisseharinut “kiräkeelestümise” tiid. Et täämbädse päävä võro keelest saias eesti ütiskunnan ületsele häste arvo, sis saa tuud pruuki kotussõpäälidse umaperä vällä näütämises. Ku elo nii edesi lätt nigu täämbädseni om lännü, sis saa võro keelest tulõvigun nn kultuurdialekt, midä pruugitas tiatripüüne pääl ja kirändüsen, pidopääväkõnnin ja reklaamõn, kiil, mink tarvitaja sõski eesti ütiskiilt umas imäkeeles pidävä. Tähtsäs võro keele selgessaamisõ võimalusõs saa suurõst pääst taa keele äropminõ ja tähtsäs võro keeli läbikäümise kotussõs saa interaktiivnõ meediä. Võro keele harilik edesiandminõ vanõmbidõ suust latsilõ sünnüs jo täämbägi ja lähembän tulõvigun õnnõ säändsin perrin, kiä omma tiidmisega taa tii valinu. Ku kiilt avaligun pruugin tähtsäs peetäs, sis tuu piässi säändse tii valimisõs õgal juhul julgust andma.

Võro keele staatus ja pruukmiskotussõ
Parhilla võro keelel määnestki staatust säädüse iin olõ-i. Määne tuu võinu olla? Võrokõsõ, kiä kõik omma võro-eesti katõkeelidse, piä-i hindit veidembüses, a innekõkkõ iks eestläisis, Eesti inämbüsrahvas. Kotussõpäälidse hindätiidmise perrä peetäs hinnäst võrokõisis, päämine võro hindätiidmise kandja om võro kiil. A tuugipoolõst tekü-i võrokõsõl keelelidse veidembüse tunnõt – võro kiilt pruugitas timä ümbre pall’o. Päälegi om taa kiil eesti keelele küländ lähkün ja timä tarvitaminõ vai – vastapiten – mittemõistminõ tii-i määndsitki suuri arvosaamisõhäti.

Tuu tähendäs, et võro keelele saa-i veidembüskeele staatust tahtagi, võro keele kõnõlõjidõ meelest olõ-i taa veidembüskiil. Võrokõsõ omma üten tõisi lõunaeestläisiga Eesti riigi ülesehitämise, kultuuri ja majandusõ arõndamisõ man ammõtin olnu. Võro keelest om Eesti ütiskunnan hulga aigu kõnõldu ku murdõst. Võrokõsõ olõ-i toolõ perrä kitnü, a olõ-i pikkä aigu ka midägi vasta ütelnü. Et täämbädse päävä võro keele saisust ütiskunnan täpsämbält arvo saia, olõssi sõski hää vastaossuisi täüs poogituist mõistist murrõ, murdõkiil vallalõ üldä ni regionaalkeele mõistõt pruuki. Kotussõpäälitside vai tõõsõ sõnaga regionaalkiili sisse loetas Euroopan mitmit riigikeelele lähkeisi kiili, minkal om uma kiräkeele aolugu ni mink kõnõlõja omma katõkeelidse ja mitmõkihilidse hindätiidmisega (nt kašuubi kiil Poolan ja alambsaksa kiil Saksamaal). Eesti ütiskunnan olõ-i taad asja viil küländ pall’o märgit ja tuuperäst omma poliitigu saanu ka võro keele staatusõ hädäst müüdä kaia.

Säädüisi, miä võro keelele määndsegi kimmä kotussõ andnu, olõ-i olõman, a tuugiperäst läts’ keele edendämine 1990. aastil riikligult käümä. 1890. aastil otsa saanu lõunaeestikeelidse (tartokeelidse) algkooli asõmõl om täämbä külh eestikeeline koolioppus, a kuul olõ-i inämb kotus, kon võrokõisist tahetas põh’aeestläse tetä. Murdõ saisun võro keelel om koolin uma kotus olõman. Huviliidsi oppajidõ iistvõtmisõl omma 26 vana Võromaa koolin võro keele valikainõ- ja tsõõritunni, võro kiilt pruugitas ka kodoluu oppamisõ man.

Võro kiilt saa oppi Tarto Ülikoolin katõ semestri joosul, ka Võro instituudin om suurilõ inemisile võro keele kursuisi kõrraldõt.

Riigi toega ilmus võrokeeline aoleht “Uma Leht”, midä Saar Polli 2005. a meediäuurmisõ perrä lugõ üle 30 000 inemise. Projekte abiga tetäs raadiosaatit ja võrokeelitside telesaatidõ sarju, miä omma mõtõldu pääle võrokõisi ka tõisilõ eestläisile. Internetin om saia võrokeelitsit programmõ ja puutrimänge, harilik om tuu, et Internetin pruugitas uma arvamisõ välläütlemises võro kiilt.

Aastan tulõ vällä umbõs viis võrokeelist raamatut. Om hulga nuuri kirotajit, kiä uman tüün võro kiilt pruukva. Võrokõsõ omma kõgõ eesti kirändüse tsihiandjidõ hulgan olnu. 20. aastasaa edimädsen poolõn kiroti nä päämidselt eesti keeli, a viimätsel aol om kõrrast inämb naatu umma võro kiilt pruukma.

Võro keele korpusõ kimmätämise jaos oll’ tähtsä Võro-eesti sõnaraamadu vällätulõminõ 2002. aastal (15 000 märksõnna). Parhilla tetäs Eesti-võro sõnaraamatut, miä võissi võro keelen kirotamisõlõ suurõmbat huugu anda. Viil olõ-i vällä tulnu põh’alikku grammatiga ülekaehust.

Tävveste tagasi tegemälda om lõunaeesti keele inneskine tähtsä kotus lutõri kerigu man, miä sada aastat tagasi oll’ üts viimäne tarto keele kaitsja ja tarvitaja. Viil olõ-i mõtõld tuu pääle, ku tähtsä olnu võro keele pruukminõ haigõmajan ja hoolõkandõmajan – imäkeeline läbikäümine avitanu kimmähe vanno inemiisi ello parõmbas tetä. Võrokeeline popkultuur (muusiga ja luulõtusõ) om üle Eesti teedä ja lätt pall’odõlõ kõrda. Tuu tiidmise poolõst, kuis kõik olõma pidänü, saava võro keele olõmanolõkist tukõ üleilmastumisõ vastadsõ kõgõn Eesti ütiskunnan.